FLSE.00.223 Tekstiteooriad
Juhendaja
Ülle Pärli
Richard Rorty „Sattumuslikkus, iroonia, solidaarsus“:
Keele sattumuslikkus
M.P.
Tartu
2012
Sisukord
1.
Keele sattumuslikkus
2.
Richard Rorty ja hermeneutika
Kirjandus
1. Keele sattumuslikkus Richard Rorty „Sattumuslikkuses, iroonias ja solidaarsuses“
Valgustuslik
teadusfilosoofia kinnitab, et teadus avastab tõde maailma kohta ning
vastandab „kindla teadusliku fakti“ metafoorsusele ja
subjektiivsusele. Umbes kakssada aastat tagasi hakkas Euroopa
vaimuilmas aga juuri ajama ähmane idee, mille esimesi sõnastajaid
olid Rorty sõnul Immanuel Kant ja Georg Wilhelm Friedrich Hegel:
idee, et tõde pigem luuakse kui avastatakse. Nemadki aga hülgasid
idee, et „tõde on väljaspool“ vaid poolenisti: mööndes, et
teaduslik, empiiriline tõde on tehislik, konstrueeritud, jätsid nad
„kõrgema“ tõe – tõelvaimu kohta, filosoofia pärusmaa –
endiselt avastamise, mitte loomise tandriks. Rorty ideaalfilosoof
(„pigem poeedi kui füüsiku“ abimees – Rorty 1999: 30) aga
hülgab täielikult arusaama, et millelgi üldse (vaimul, mateerial,
minal, maailmal vms) on mingi sisemine loomus, mida väljendada:
„Suurem osa reaalsusest on meie kirjelduste suhtes ükskõikne ja
inimese mina on mõnd sõnavara kasutades loodud, mitte mõnes
sõnavaras adekvaatselt või ebaadekvaatselt väljendatud“ (Rorty
1999: 28). Väidet, et tõde pole olemas meist väljaspool, ei tohi
segi ajada väitega, et maailma pole meist väljaspool olemas:
„Öelda, et maailm on olemas meist väljaspool, on tervemõistuslik
tõdemus, et enamik asju ajas ja ruumis tulenevad põhjustest, mis
enamasti pole inimeste vaimuseisundid. Öelda, et tõde pole olemas
meist väljaspool, tähendab aga lihtsalt, et kui poleks olemas
lauseid, poleks ka tõde, ning laused on inimkeele elemendid ja
inimkeeled on inimese loodud.“ (ibid: 26)
