Juri Lotman ja Tartu-Moskva koolkond

õppejõud: Ülle Pärli

konspekteeris M.P.

kevadsemester 2011

LOENG 1

8.02.2011

Ei saa rääkida väga ühtsest koolkonnast, suured isiksused eraldi, mõned ühendavad ideed.

Lotmani ideedest ei saa ka rääkida kui ideede süsteemist. Tsiteeris Puškinit: „Vastuolusid on väga palju, aga parandada ma neid ka ei taha.“ Tuleb samade teemade juurde tagasi, aga küsib erinevaid asju. Arenev süsteem, töödes on fikseeritud mõtlemisprotsess – see teeb ta tööd huvitavaks ja ajatuks. Seetõttu on raske anda head ülevaadet, kuidas ta vaated ajas arenesid. Ei ole nii, et algul oli strukturalist ja pärast poststrukturalist vms – need kategooriad ei ole temale rakendatavad. Pigem iseloomustab ta mõtlemist PARADOKSAALSUS – loominguline vastuolulisus, millest kirjutas ka Puškin.

Paradokse teemades: Keel ja tekst, keel ja kõne (süsteem ja sündmus) pole lotmani jaoks üldse eriti vastandlikud, neid ei saagi vastandada. Kunstitekst on samal ajal tekst, kuid võib vaadelda ka kui keelt, sest iga tekst loob oma keele, hiljem kultuur tihti unustab teksti, aga mällu jääb keel.

Binaarsete opositsioonide küsimus tähtis kogu koolkonna jaoks.

Lotmani jaoks on binaarsed opositsioonid paindlikud, liikuvad, konstruktiivsed, eeldavad kolmandat, mis oleks opositsiooniülene. Vastandustest kirjutades: oma ja võõras – rõhk 'ja'-l. On kõrgem opositsioon, mille jaoks see paar moodustab teatud terviku!

sünkroonne süsteem – ajatu, muutumatu

Ajastu, koolkonna algus

nimetus „Tartu-Moskva koolkond“ välja 60.-tel; hiljem, pärast Lotmani lahkumist, algas teatud lahknemine: tartlased nimetasid endiselt tartu-moskva koolkonnaks, moskvalased moskva-tartu koolkonnaks jm segadus.

50-te lõpp, 60.-te algus: sulaperiood. Hruštšovi aeg. Võimu diktaat teaduse ja kultuurielu üle nõrgenes mõneti, kogu kultuurielu elavnes. Viljakas periood. uued põlvkonnad, muutused kunstis, kirjanduses. kosmoselendude aeg, vaimustus teadusest. ääretult elav vaimuelu aeg kunstis ja teaduses, idealistlik usk ühiskonna, korra muutmise võimalusse. hiljem hakati neid idealiste nimetama „kuuekümnendate inimesteks“ ( „šestidesjatniki“). Teadus sai vabamalt hingata, uued teadused said „põranda alt välja tulla“, nt tunnistati küberneetika olemasolu. Hakati looma uusi institutsioone, mis varem polnud võimalikud, sh mis on hiljem seotud semiootika arenguga. Uued suunad lingvistikas. Institutsioonides saavad tegevaks inimesed, kes hiljem moodustavad Tartu-Moskva koolkonna tuumiku.

Matemaatikute ja lingvistide koostöö – matemaatiline lingvistika kerkib esile. Idealism: püüd rakendada täpseid meetodeid ka humanitaarteaduses, püüdlus objektiivsete meetodite poole. Sealt ka huvi küberneetika, strukturaal- ja matemaatilise lingvistika vastu. Taotlused nt formaliseerida metafoori, püüd tõlkida metafoori mehhanism matemaatilisse keelde. Usk, et on võimalik luua universaalset, võimalikult formaliseeritud kirjelduskeelt, millesse oleks tõlgitavad erinevad kirjelduskeeled. Hiljem läks sellega kaasa ka Lotman. Lotmani 60.-te alguse artikleid: „Kirjandusteadus peab olema teadus!“ Humanitaarteadused peavad ületama psühhologismi, töötama välja objektiivsed, matemaatilised, statistilised meetodid kirjandusteaduses. Luuakse sagedussõnaraamatuid, püütakse leida autorite stiilide invariante läbi statistiliste meetodite jne. Tugevat mõju omas tollal ka Jakobson, tema külaskäik Ameerikast Moskvasse – kõik see andis tõuke semiootika tekkeks. (esialgu ei nimetatud üldse semiootikaks) Lotman ei lugenud semiootikakursuseid, vaid vene kirjanduse alal, semiootika oli kursustes immanentselt olemas, sellele, kuidas ta kõneles vene kultuurist, andis aluse semiootiline käsitlus. Suur osa töödest pole puhtteoreetiline, vaid teatud konkreetse teema käsitlused. Oluline polnud küsimus, mis on semiootika ja selle objekt, reflekteerida semiootika olemuse üle – semiootika oli veel tärkav noor teadus, polnud valmis enese üle küsimusi esitama. Semiootikaga tegelejad olid igaüks spetsialistid oma erialal.

Aleksandr Pjatigorski – hariduselt filosoof. suur Ida kultuuri tundja.

Boris Uspenski – hariduselt filoloog. üheks uurimisvaldkonnaks müüt, kirjutanud Lotmaniga koos tuntud artikli „Müüt, nimi, kultuur“. „Kompositsioonipoeetika“ kirjandusteaduse alalt. Lingvistika, kirjandusteadus, mütoloogia, nimeteema jne. Lotmanile lähedane

Vladimir Toporov – filoloog. tegelenud eelkõige müüdiga, suured uurimused Venemaa muististest. Kirjutanud üsna palju sellest, kui suurt rolli on soome-ugri rahvaste keeled mänginud vene keele kujunemises, nt vene kohanimed pärinevad tihti soome-ugri keeltest. Võrdlev keeleajalugu, suured teened leedu keele uurimises, balti, slaavi keeled. „Tekst ja ruum“ - tekst mütoloogilisest seisukohast, tekst olemuselt ruumiline, ruum olemuselt tekstiline. Toponüümide (kohanimede kohta) töö. Väga laiahaardeline. Vene Akadeemia akadeemik.

Vjatšeslav Ivanov [Iva:nov] - matemaatiline lingvistika, strukturaallingvistika, kirjandusteadlane, tuntud vene kirjaniku poeg, seotud kirjanduseliidiga, lähedane Pasternakile jne. Vaatab, kuidas semiootilised ideed on arenenud vene humanitaarteadustes, vene traditsioonis

Juri Lotman – vene kirjandus, kultuurilugu jne

Kõigil väga lai silmaring, suurepärased spetsialistid

Palju töid avaldati kaastöödes, nt kahe autoriga. Uspenski tihti koos Lotmaniga, Lotman ka Pjatigorskiga, kõige rohkem Toporov ja Ivanov koos müüdi strukturaaltüpoloogilisest käsitlusest, vene mütoloogia kirjeldusest; veel palju kahasse kirjutatud.

'73. aastal ilmus teos, kus kõik eelnimetatud viis on autoriteks: „Kultuurisemiootika teesid“

Tartus oli tähtsaim nimi Juri Lotman. Semiootika väljaannetes avaldas Tartust veel Igor Černov, kes asutas semiootika osakonna; Mihhail Lotman, Peeter Torop.

Koostööd tegi nendega ka Uku Masing (koolkonna strukturalistlike taotluste kohta on ta küll väga sapised seisukohad), Jaak Põldmäe (eesti värsiõpetuse suurmehi!), Udam (orientalistika)

Tähtsad sündmused:

1956. Jakobson külsatas NL-i. Tema tööde mõju nähtav ka Lotmani töödes.

1958.: NL-s said kättesaadavaks Wieneri küberneetikaalased seisukohad, küberneetika jõudis NL-i.

1962. Moskvas toimus esimene semiootika sümpoosium (seda nime veel ei kasutatud: nimetuseks „märgisüsteemid“) Hiljem, eelkõige Lotmani tööde kaudu, kasutusele mõiste „sekundaarsed modelleerivad süsteemid“

60.-te alguses luuakse Moskvas Teaduste akadeemia juurde lingvistika sektorid, mis tegelevad struktuurse lingvistika ja tüpoloogiaga jmga. Levi-Straussi ideede suur mõju jne. sellest kõigest kasvab välja.

60.-te alguses hakkab Lotman Moskva teadusseminarides osalema ja kaastööd tegema.

Lotman esindas Tartu semiootikat, Vene kontekstis aga eelkõige ka Peterburi koolkonda. Lotmani ühinemine Moskva seltskonnaga tõi aruteludesse ka Peterburi vaimu, eelkõige väga tugevalt kirjandusteoreetilise. Lotman oli lõpetanud Leningradi ülikooli, õpetajateks tähtsad vene kirjanduse uurijad. Tugev side seal Vene vormikoolkonnaga kirjandusteoorias. Lotmani kaudu hakkavad Moskva seltskonda mõjutama kirjandusteoorias välja kujunenud mõisted, eriti Leningradis kujunenud ideed. Lotmani jaoks oligi semootika juurde tulek pigem läbi kirjandusteooria. uurimisobjektid olid tal kõige keerulisemad semiootilised objektid – kunstitekstid. Ääretult keerulise ehitusega, üliorganiseeritud tekst – sellega tegelemine andis rohkem paindlikkust semiootilisele lähenemisele. Kunstitekst on süsteemne, aga alati avatud! - see andis uusi mõõtmeid.

Paradoksaalselt on sellele koolkonnale endale ka omane teatud suletus ja avatus ühekorraga. Avatus kõigele uuele maailmas, uutele ideedele ja tulijatele, samas ka omamoodi suletud – kergelt oma seltskonda kedagi ei võetud – võimsad teadlased, sinna kedagi omaks võtta eriti ei tahetud. Sooviti teisi eemal hoida. Oma keskkonda püüti tugevasti koos hoida. Polnud samas selline elitaarne ja hermeetiline, nagu hiljem on räägitud. Integreeriti erinevaid teadusalasid, samas oma tuuma hoidev, eraldihoidev, et ei vajuks hajali. „Hoiti oma teaduslikku puhtust“, oldi ettevaatlikud ideoloogilises mõttes – koolkond tegutses väga keerulisel ajal. tuli kõige eest võidelda, mida välja anti, keerutada, võimu petta, rektori juures avaldamisvõimalust otsimas käia. Lotman oli „andekas bürokraat“ - aruanded olid sellised, et ülemused olid rahul – vahetas koode vastavalt vajadusele

Oma teoreetiliste ideede arendamise juures tegeldi alati konkreetsete objektide uurimisega. Teoreetiline kontseptsioon kasvab välja konkreetsete valdkondadega tegelemisest – müüdid, kultuuritekstid jne – põhjalik ja tähelepanelik uurimine. Ei olnud vaid puhas teoretiseerimine. Teoreetilistes tekstides tihti erksad näited vene kultuurist. „Semiootika, mis sai kasvada just vene pinnasest“ - uurimisobjektiks just vene kultuur. Uspenski visuaalsemiootika: Vene ikooni uurimine. Ivanov filmist, Lotman filmist, teatrist, kirjandusest jneee. Vaidlesid pisiasjade täpsustamine üle. Tähtsad olid tekstoloogilised probleemid. Pisiasjad tekstides annavad tõuke teoreetiliste käsitluste loomiseks. Tegeldi uurimustega, mitte teoreetilise reflekteerimisega.

Lotmani põhiküsimus: kuidas süsteemid toimuvad? mis nende toimimist mõjutab? kuidas nad teisenevad? ruumilisus, protsessuaalsus. kuidas süsteemid funktsioneerivad sisemiselt ja suuremates süsteemides.

Teksti sisemine ülesehitus, selle toime kultuuris, selle funktsioonid, tekstitüübid, kultuuritekst, koodtekst.

Isomorfism – mõiste, mis käsitlusi ühendab.

Lotman vaatleb kultuuri toimimist läbi samade parameetrite, mida kasutab teksti jaoks. Keeruline polükodeeritud tekst, erinevad valdkonnad arenemas eri tempodes, pidevad ümberkodeerimised – kultuur=väga keeruliselt ehitatud tekst!

kuidas kultuurid on üksteisega suhestatavad ja võrreldavad. kultuuritüpoloogiad – üksuseks on kultuur kui tervik, võrreldakse omavahel nii sünkroonias kui diakroonias. areaal laieneb...

semiosfääri mõiste. tekst eeldab „teisena“ teist teksti, kultuur teist kultuuri, semiosfäär eeldab „teisena“ juba teist tsivilisatsiooni, teist maailma.

struktuur kui matrjoška: ühesugused struktuurid üksteise sees. teksti, kultuuri ja semiosfääri isomorfism kehtib ka mõtleva isiksuse kohta.

Loeng 2

15.02.2011

Binaarsed opositsioonid

Lotman ei võtnud üldisi tendentse kriitikata üle, vaid mõtestas neid oma ajaloolase ja kirjandusteadlase seisukohalt. Tema arusaama kultuuri funktsioneerimisest mõjutas tugevalt see, et ta tegeles kunstitekstidega, nende olemusega, nende kui maailma mudeliga, kunstitekst loob ise oma maailma – annab Lotmani õpetusele paindlikkuse ja avatuse.

Semiootika taotlused

toetuti tugevalt strukturaallingvistikale.

Kuidas mõisteti keelt, miks kujunes see nii tähtsaks uurimisobjektiks? Kuidas jõuti selleni, et muud süsteemid on ehitatud viisil, mis on taandatav keele ehitusviisile.

1 taotlus: luua universaalne kirjelduskeel, teaduskeel, mis võimaldaks ühendada erinevaid teaduslikke kirjelduskeeli. Selle universaalse väljatoomine, mis on omane eri teaduskeeltele. Huvi keele vastu üldse – mis on omane keelele kui sellisele? mis ühendab eri keeli? huvi keele struktuuri vastu – on olemas mingid põhimõtted, mis omased kõigile keeltele, see lubaks ideaalis luua formaliseeritud kõigi keelte ülese keele. siit ka huvi grammatika ja grammatiliste kirjelduste vastu. keele ehituse üldised seaduspärasused, grammatilised printsiibid, mis kõigile keeltele omased. võimalikult üldise kirjelduse loomine. usk universaalsusesse, et sellise keele loomine on võimalik. siin mängisid olulist rolli ka loogika õpetused. nt ka T-M koolkonda, aga ka Morrist on mõjutanud Carnap: formaalne süntaks, formaalne loogika, mis tegeles keele ehituse korrapärastamisega on eeskujuks. Carnapi idee: leida keel, mis kirjeldaks maailma loogilist ülesehitust, kõige üldisemaid seaudspärasusi, formaalset „puhast“ invariantset süntaksit, mis on omane keeltele ja maailma loogilisele ülesehitusele. Carnapi raamatu teine väljaanne ilmus just 1960.

Carnapi katse: luua konstitutsiooni- e ehituslikku süsteemi, mis hõlmaks teaduse kõiki põhimõisteid ja objekte, mis teeks võimalikuks nende vastastikuse tõlgitavuse. leida suhete süsteemid, mis teeks teaduskeeled üksteise suhtes tõlgitavaks. loogilise mõistestiku korrastamine, kus kõik on omavahel seotud, üksteisest tulenevad, üksteiseks üle minevad. tähtsad on seosed ja suhted, mis on objektide, mõistete vahel, nende korrastusviis, mida carnap kujutab puuna, kus ühed mõisted kasvavad teistest välja ja on kõik seotud.

isomorfsus – sarnaselt üles ehitatud (ka Lotman kasutab seda hiljem). sarnasus – sisemised, peidetud printsiibid, mis tuleb välja tuua.

sellised ideed juurduvad sel ajal ka nt jutustava teksti kirjelduses. populaarseks saab vormikoolkonnas Proppi muinasjutukirjeldus – lõi võlumuinasjutu mudeli, kus olid välja toodud kõigile ühised funktsioonid.

Greimas – semantiliste universaalsete suhete kirjeldamine – veel suurem üldistusaste.

leida paljususes ühiseid printsiipe, luua üldist õpetust.

strukturalistide jaoks oli jutustava teksti puhul taotluseks leida mudel, mille järgi on ehitatud kõik jutustavad tekstid, mis genereerib kõiki jutustavaid tekste. - mitte ainult struktuuri väljaselgitamine, vaid seda teades teame ka tulevasi tekste, mis võivad tekkida mudeli järgi – mudel on generatiivne. (Generatiivne grammatika – ei kirjelda ainult tekste, vaid võimaldab ka näha, missuguseid tekste võib veel genereerida)

üldisus

1962. oli T-M sümpoosium, pühendatud tüpoloogilistele uurimustele. sõnastati eesmärk „luua maksimaalselt täielik süsteem, mis näeks ette kõiki võimalusi“, ühendaks ka erinevaid kultuurikirjeldamise keeli, looks universaalse kultuurikirjelduskeele, esialgu just grammatilise – kuidas ehitatud, organiseeritud; (mitte veel semantilise)

60.-te keskel

Igor Meltšuk püüdis kirjeldada/luua moodust („seadeldist“ - küberneetika), mis vahendab mõtet ja teksti – mis seletaks ära, kuidas mõttest tekib tekst ja tekst omakorda tekitab mõtet. see on seotud keele kui seadeldisega. kuidas sellisena keelt kirjeldada? püüab luua üldist reeglite süsteemi, mis üleminekut kindlustab. kirjeldab keelt kui mõtte vahendajat. uurimisobjektiks on võetud mitte vene keel, milles kirjutab, vaid keel kui selline. mis hõlmaks keele ehituse kõiki reeglipärasusi alates fonoloogiast, lõpetades semantikaga – need ongi piirtasandid – keel kui süsteem on korrastatud alates fonoloogiast ja lõpetades semantikaga. semantiline tasand on teatud juba määral korrastamata – alates fonoloogilisest tasandist vabadus kasvab, reeglipärasus lahjeneb – süntaksit moodustades oleme vabamad kui morfeemidest sõna moodustades – mida kõrgem tasand, seda rohkem on keeles vabadust. semantiline tasand – meltšukil „võrgustik“, mida püüda ja hoomata on keeruline. süntaksit kirjeldab puu mudeli abil – lause hargneb. püüdis luua grammatilist sõnaraamatut, mis kirjeldaks keele kui sellise universaalset struktuuri.

Hjelmslev: erinevad sõltuvused keeles:

võrdsete liikmete kahepoolne sõltuvus: üks element ei eksisteeri teiseta. nt lause kahe pealiikme omavaheline suhe.

ühepoolne determineeritus: üks element eeldab teist. nt eessõna eeldab käänet (sisse kuhu jne).

tasandilisus ja funktsionaalsus

keele eri tasandite erinev organiseeritusviis: semantika võrgustik, süntaksi puu, morfoloogia ja foneetika lineaarne struktuur -}

tähtis punkt: keele vaatlemine tasandiliselt ülesehitatuna. keele erinevate tasandite eristus. keel kui struktuur on üles ehitatud hierarhiliselt, see kantaks eüle ka tekstile grammatiline lähenemine tekstile eeldabki tasandilist ülesehitust. kultuuri ülesehitust on kirjeldatud lingvistiliste tasandite kaudu: tekstid}fraasid}sõnad}morfeemid}foneemid (foneem ei oma enam tähendust, keele elementaarne ülesehituse ühik, mille abil ehituvad keele tähenduslikud üksused)

see võetakse üle ka teksti struktuuri kirjeldamisele.

Lotmani „Kunstiteksti strktuur“ - Lotman vaatleb teksti paradigmaatilist ülesehitust läbi tasandite. nt luuletus – selle korrastatus võib olla vaadeldud nt läbi foneetilise korrastatuse, mis on luuletuses väga tähenduslik, nagu iga element luuletuses. foneetiline tasand võib omada luuletuses sellist tähendust, mida tal pole tavakeeles, muutuda väga oluliseks. jm tasandid

Jakobsoni jaoks on grammatilised kategooriad suure tähelepanu all. jne. luuleteksti analüüs kulgeb samuti mööda neid tasandeid. eriline poeetiline süntaks, mis erineb tavasüntaksist jne

lähenemine: vaadata kunstiteksti läbi selle, kuidas ehituvad erinevad keelelised tasandid. lõppeesmärk: nöidata, kuidas kõigi tasandite organiseeritus on allutatud ühele eesmärgile, kunstilise terviku loomisele. mõista, kuidas reeglipärasustest tekib teksti kui terviku tähendus.

kuidas saab iga üksik element tekstis oma tähenduse? tasandid ehituvad hierarhiliselt, madalamalt üldisematele.

elemendi ja konteksti pobleem:

T-M paljudes tekstides on esile toodud, et iga element tekstis saab oma funktsiooni kõrgemalt tasandilt. sõna saab oma funktsiooni lause süntaksist, saades lauseliikmeks. iga element süsteemis omab funktsiooni, mille talle annab kõrgem tasand. iga element kuulub mingisse konteksti, samal ajal on elemendid ka kontekstiks endast madalamatele tasanditele: nt sõna on kontekstiks morfeemile. tasandiline ülesehitus, kus iga element on hierarhias kahetises seoses: olles kontekstiks madalamatele elementidele ja olles ise osa kõrgemast kontekstist.

hiljem kannab Lotman selle vahekorra üle ka teksti ja kultuurile. tekst saab funktsiooni kultuurikontekstis. tekst võib kultuuris olla tsentrumis või unustatud, perifeeriasse kadunud (lakkavad olemast selle kultuuri tekstiks) ja uuesti avastatud – kultuur koosneb suuresti renessansidest.

ümbrus annab funktsiooni ja tekstid on vastavalt ka mõtestatud. tekst ei ole iseendaga kogu aeg identne. temas on invariant, mis laseb tal endaks jääda, aga samas ta varieerub vastavalt ajastule ja kultuurikontekstile.

kunstitekstis on kõik tasandid ääretult laetud, keel on motiveeritud vrd tavakeelega,. see teeb nad selgelt eristuvaks, st kunstiteksti kaudu on võimalik teksti arengut vaadelda . Lotman ütleb, et kunstitekst on teksti arengu tipuks. kunstitekst on autoreferentne - pöörab endale tähelepanu, kutsub meid vaatama, kuidas ta tehtud on, see annab meile aimu ka keele ülesehituse kohta.

funktsionaalsusega tegelevad palju Praha lingvistikakoolkonna liikmed. selle omandab ka T-M semiootika. Lotmani jaoks on see küsimus väga tähtis, hindas Praha lingvistikaringi panust väga kõrgelt.

binaarsed opositsioonid .

midagi väga olulist semiootilises õpetuses. neid on palju kritiseeritud, nende suhtes pole ka koolkonna enese sees üksmeelt olnud.

binaarsete opositsioonide tähtsaks kujunemisel on eri põhjused:

keeleõpetus – lingvistiline põhjendatus.

mõiste „binaarsed opositsioonid“ kerkib esile eelkõige fonoloogias.

foneemi käsitlus. kasvab välja Praha lingvistikaringist – Trubetskoi, Roman Jakobson.

Tegemist fonoloogiaga (vaatleb foneemi kui tähendust loovat algelementi keeles), mis vastandas ennast foneetikale (mis tegeleb akustiliste probleemidega)

foneem ei jagune enam väiksemateks üksusteks, vaid ehitub eristavatest tunnustest e diferentsiaaltunnustest, mis moodustavadki binaarseid opositsioone: tõelised loogilised binaarsed opositsioonid Jakobsoni sõnul. nt b – heliline ja p – helitu. omadustest moodustuvad vastandlike tunnuste paarid. need omadused omakorda kombineeruvad -} foneem kujutab endast eristavate tunnuste kimpu.

tunnused varieeruvad keelipidi- ühed keeled omavad teatud tunnuseid, teised mitte. teatud tuumtunnuste valik ühendab siiski erinevaid keeli, keeltel on ühisosa vaatamata variatsioonidele.

teksti võib vaadata kui keerulist märgisüsteemi, (paradoks):

teisalt võib vaadata ka kui tervikmärki, mis omab terviktähendust. siis saame jällegi rakendada selle kirjeldamisele teatud diferentsiaaltunnuseid, vaadata seda läbi binaarsete opositsioonide. niisiis, huvitaval kombel foneem ja tekst kui tervik võivad mõlemad olla läbi nende kirjeldatud.

mitte ainult üksiktekst, vaid ka nt ühe autori looming kui terviktekst – teksti mõiste on liikuv ja avar

ühelt poolt on luuletused terviktekstis elementideks, suhestuvad omavahel ja loovad loomingu struktuuri, teisalt võime vaadata loomingut kui tervikteksti ja kirjeldada seda läbi binaarsete opositsioonide.

äärmisel üldistamisastmel võime nt leida binaarse opositsiooni „elu – mitte-elu“

kuidas binaarne opositsioon annab variante: „ülal-all“, „taevas-maa“; „valgus-pimedus“, „headus-kurjus“, „loomine-hävitamine“. variatsioonid võivad samas ka ümber pöörata – taevas kui kurjus, hävitavad välgud jne. erinevad kujundid täidavad põhiopositsioone

müütiline maailmapilt: „õnn - õnne puudumine“, „hüve – mitte-hüve“

maailma kolmetine ehitus: maine, taevalik, allmaailm – ka selle võib lahutada kaheks opositsiooniks: maine-taevane; maine-allmaailm. jne. nende väljajoonistumine on müüdiuurimise teema

teksti käsitlemine tuleneb ka lingvistilisest, grammatilisest paradigmast, teisalt seotud ka müütilise maailmapildiga – sama tähtis Lotmani teostes kui keeleliselt tuletatud binaarsed opositsioonid. binaarsed opositsioonid olid mitte ainult fonoloogias; Jakobson viib selle ka grammatikasse.

„Kultuuritekst ja traditsioonitekst“ - artiklite kogumik T-M koolkonnast.

T-M koolkond vaatab kultuure paljude erinevate vastanduste kaudu. kuid vastandused tekivad alati teatud vaatepunktist, nt oma-võõras – alati sõltub sellest, kes vaatab. seisukoht – indiviidi või antud kultuuri. mis on kauge või võõras kellegi jaoks – alati hinnangulised mõisted. see vastandus töötab semiosfäärini välja: tsentrum ja perifeeria – selle kultuuri selle ajahetke jaoks tähtis ja perifeerias. kõik on seotud „mina ja teisega“. opositsioonilised paarismõisted on võimalus kirjeldada ühe kultuuri enesemääratlemist ajas ja ruumis, selle suhet teiste kultuuridega. ruumilis-ajaline mõõde.

(ainus?) süstemaatiline töö b. op. teemal: Ivanovi mammutuurimus 1978.: „Paaritu-paaris: aju asümmeetria ja märgisüsteemide dünaamika“

sai palju kriitikat ja Ivanov töötas ta hiljem ümber

veel üks probleem, mis kultuurisemiootikas binaarsust kinnitab: aju-uuringud; ajupoolkerade ehituse paratamtu füsioloogilise asümmeetria küsimus.

70.-tel oli ajutemaatika T-M hulgas väga popp. uurimused toetusid ka eksperimentidele, eksperimentaalsele psühholoogiale jne. kogumik „Töid märgisüsteemide alalt“ sel teemal. selle temaatikaga tegeles eriti Tšernigovskaja. ala populaarsus on aja jooksul lahtunud, eksperimendid on tunnistatud poolikuteks ja Tšernigovskaja on ise oma kontseptsioone korduvalt ümber vaadanud.

LOENG 3

22.02.2011

Teksti mõiste Lotmani semiootikas

oluline mõiste, mille ümber Lotmani kultuurisemiootika ehitub

sellega tegelevad erinevad distsipliinid. nt tekstilingvistika (teksti sidusus, kuidas tekst areneb, kuidas loob presupositsioone - teksti mehhanismid sidususe loomisel jne) – tegeleb teksti sisemise korrastatusega. hermeneutika – teksti mõistmise probleemid. püüab välja töötada universaalset reeglistikku: mis mõjutab teksti mõistmist, mida me tahame mõista, kui räägime, et tahame teksti mõista. teksti kaudu mõistame rohkemat: autori maailma, ajastut. hermeneutikas pole kindlaid mõisteid ja kategooriaid nagu lingvistikas – pigem interpretatsiooni küsimus – selle reeglid, mõjutajad jne.

semiootika puhul kaks erinevat lähenemisT: üks pigem grammatiline, seotud koodide teooriaga, läheneb tekstile keele positsioonilt, tegeleb süntaktikaga, püüab luua universaalseid mudeleid, kuidas tekstid semantiliselt ehituvad. püüab luua tõsikindlust, olla teaduslik, lingvistikaga seotud

teine: retooriline käsitlus. teksti tähendus pole kunagi midagi ühemõttelist, tekst on retooriline mehhanism, eelkõige kusntitekst: ütleb midagi, mida ta tegelikult välja ei ütle. mitmetähenduslikkus, tähenduse nihkumine tekstis, võimalus erinevalt mõista jne. dünaamilisem teksti mõistmine. seotud hermeneutilise traditsioonigA

Mõlemad aspektid on tähtsad.

Lotmanil taandub grammatiline lähenemine, kaob usk universaalsusesse. teksti ainulisus, kordumatus, kordumatud valikud tulevad esiplaanile. keerulisem lähenemine. mitmetähenduslikkus, variatiivsus, selle erinevad käitumisviisid kultuuris.

põhjalikumalt on Lotman teksti käsitlenud monograafiates kunstitekstist. seal juttu ka tekstist kui sellisest ja ka kunstiteksti eripärast.

„Kunstilise teksti struktuur“ - loe!

annab kõige konspektiivsema arusaama teksti määratlusest.

tekst on :

*piiritletud entiteet – identifitseeritav, kontekstist eristuv, raamistatud, omab algust ja lõppu.

*struktureeritud – omab struktuuri

*on väljendatud mingite vahenditega . tantsutekst, visuaalne tekst, kirjandustekst graafilistes märkides

*vähemalt kahekordselt kodeeritud

tekst on suhete ja funktsioonide süsteem, mis koondab erinevaid seoseid.

missugused suhted muutuvad tekstist rääkides tähtsaks?

sarnane paarismõistete kasutamine (mitte päris binaarsed opositsioonid) – paarismõisted, mille mõju on kaksipidine. markeerivad teatud suhteid, millede kaudu tekst korraldub:

*tekst ja kood – teksti ja keele suhestatuses

*tekst ja kontekst

*autori ja lugeja suhe

*sisu ja vorm, struktureeritus – kas ka sisu on struktuurne või loob vorm stuktuuri sisule

*konkreetne ja üldine (eriti tähtis kunstiteksti puhul)

*mina ja tema – tekst on alati kirja pandud mina-positsioonilt. see mina, kes kirjutab, pole enam see, kelle positsioon on tekstis fikseeritud (subjekt lauses – mina muutub tekstifunktsiooniks; mina muutub enda suhtes temaks)

*subjektiivsus ja objektiivsus – kunstiteksti lugedes kaks protsessi ühel ajal: objektiviseerimine ja subjektiviseerimine

*tunne ja intellekt – mõistame ja analüüsime, aga samas tekst oma vormiga mõjub ka meie tunnetele. sünkreetsus – just kunstitekstile omane

*subjekt ja objekt „kultuur kui subjekt ja iseenese objekt“

*invariant ja variant – mis lubab teksti tõlkida nii, et tõlge oleks ikka seesama tekst. „teksti luuakse kui invarianti, aga tekst funktsioneerib variantides. püsivuse ja muutumise küsimus. tekst jääb samaks, aga varieerub – ajastutes, lugejate vastuvõtus, eri märgisüsteemidesse tõlkides jne. iga lugemise ajal ütleb tekst midagi muud

*piiritletus ja avatus – ühelt poolt on tekst piiritletud ja muidu ei saakski tast rääkida. samas on ta avatud selle kaudu, kuidas ta enesesse koondab erinevaid kultuurilisi koode – avatud erinevatesse traditsioonidesse. -}tekst kui tekstide võrgustik (Foucault); ükski tekst ei teki tühjale kohale.

*lõplik ja lõpmatu. - kunstitekst on nagu maailma loomine: kaosest luuakse kindlapiiriline, tunnetatav kosmos. kunstitekst on mudel, lõplikkus, mis modelleerib lõpmatust – Lotman. tähendusväli ei ole piiratud

*teksti avatus ja keele piiritletus ja vastupidi.

*tekst ja fragment (pildiseeriad, sonetipärg)

*kavatsus ja lõplik tekst

*süsteemsus ja mittesüsteemsus – tekst sisaldab mõlemat

*ettearvatavus ja ettearvamatus

tekstis toimub üheaegselt semiotiseerimine ja desemiotiseerimine

tähendus tekib ümberkodeerimiste käigus; tähenduslikemad on koodide ristumispunktid

kultuuri polüglotism – kultuur ja tekst kõnelevad erinevates keeltes, võtavad enesesse erinevaid korrastusviise.

polümotiveeritus: iga element tekstis on polümotiveeritud, tingitud mitte ühest motivatsioonist, vaid erinevad motivatsioonid kohtuvad.

kõik see teeb teksti tähendust genereerivaks mehhanismiks. tekst pole pelgalt miski, mis on kirja pandud. tekst mõtleb ja tunneb nagu isiksus. tal on oma mälu, suudab luua uusi tekste.

tekst loob nagu müütki korrastatust, maailmapilti, oma maailma loogikat.

müüt korrastab maailma horisontaalselt ja vertikaalselt, loob kosmost.

tekstis on midagi sarnast:

mõned kontseptsioonid, mida Lotman oluliseks pidas, aga ei kopeerinud:

*60.-te algus?: tekst on miski, mis oma väljendusplaani kaudu edastab mingit sisu – väljendusplaan kui tähistaja. tähistaja ja tähistatava suhe märgis ülekantav tekstile, eriti mis puudutab lihtsamaid tekste. kõla ja mõiste vastastikune seos keeles. - teksti sisuplaan ja väljendusplaan

*Juri Tõnjanov: tekst kui süsteem. kirjandustekst on huvitav seepoolest, et kasutab süsteemset materjali (keelt, mis on juba tähendust kandev ja süsteemne) – kirjanduse materjal on juba struktureeritud ja samas on tekst samuti süsteem – mille ülesehituseks on kasutatud süsteemset materjali.

in absentia (valikutelg, paradigmaatiline) – Saussure'il - mnemooniline – ei ole väljendatud tekstis puudub) in presentia. - kombinatsioonitelg, süntagmaatiline

teksti luues valime elemente süsteemidest ja kombineerime neid.

Tõnjanov: autofunktsioon e elemendi suhe teistesse elementidesse samas süsteemis.

sellega korreleerub: sünfunktsioon: elemendi suhe elementidesse teistes süsteemides e kombineerimine.

kaks operatsiooni: valime elemendid ja kombineerime neid.

Barthes: horisontaalne ja vertikaalne korrastatus (nagu mütoloogiline kosmos)

Barthes'i jaoks horisontaalne korrastatus: teksti kulgemine; vertikaalne: loome teksti lugedes teatud tervikut, kuigi elemendid võivad asuda üksteisest kaugel.

tekstile on omane paradigma, kus elemendid suhestuvad nii, nagu nad tavakeeles ei suhestu: nt riimid: tekitavad uue paradigma, kus ühte süsteemi kuuluvad elemendid, mis tavakeeles pole seotus – nt kõla sarnasus ja semantika lahknevus.

tekkiv uus paradigma – müüdiga seotud. müüdis on oluline rütm ja kordus. paradigmat kunstitekstis luuaksegi eelkõige rütmilise korrastatuse ja korduste kaudu.

teksti kontseptsioon seotud tihedalt arhailise müüdilise maailmatunnetusega. Teesid käsitlevad paljuski müüti. mütoloogilisus on väga tähtis.

Lotman tahtis näidata, kuidas hilisemas kultuuris säilib mütoloogiline maailmatunnetus.

kui räägime tekstist, siis kas uurime keelt või teavet?

(Jakobsoni kommunikatsioonimudel: kõne all on teade)

kas tekst on taandatav teatele? kas tekst ja teade võiks olla sünonüümsed mõisted?

pigem on tekst miski, mis annab meile nii koodi kui teate. Jakobsoni komm.skeem tundub kohmakas Lotmani jaoks, ta ei käsitle seda eriti ega toetu sellele. Baudrillard'i kriitika Jakobsonile: ühesuunaline mudel, adressandile suunatud. Tekst Lotmani mõistes on kahetine: vastuvõtja pool on ka väga tähtis. „Lugeja loeb teksti ja tekst loeb lugejat.“ (tekst toob mälust esile asjad, mis temaga seostuvad, aktiviseerib lugeja, kontrollib ta konteksti vms – võib äratada tundmisviisi, mida me ise ei teadnudki olemas olevat endas. (mingi ekstreemne hüpotees, et kõik meie tunded on kirjandusest pärit!; Barthes'i arusaam, et tekst/teos on vägivaldne, mässib meid enesesse ja sunnib meid tundma ja maailma nägema nii, nagu teos tahab. Tekst on kahetiselt vägivaldne: ka autor teeb tegelastega, liigendab maailma nii, kui tahab. Seetõttu on kirjandust seostatud kurjusega – kõik on autori suva.))

kommunikatsiooniteooria eeldab teate edastamist ilma mürata. kunstitekstis ongi aga just müra tähtis – sunnib tähelepanu pöörama tekstile enesele ja ennast kohandama tekstile vastavalt. Tekst ei ole samastatav pelgalt teatega.

Saussure'i lähenemisest tuleneb kaksvõimalust teksti uurida. eristab kõne ja keele – kaks aspekti (Lotman küll kahtleb selles). Kõne – keeleliste seaduspärasuste rakendus, realisatsioon. Vaadates teksti kui kõnet jõuame teatud metasemiootika uurimiseni, kus uurimisobjektiks pole mitte enam tekstid, vaid tekstide mudelid – tekst on midagi, mis realiseerib teatud tüüpi mudeleid. Vaadeldes reaalset teksti ja seda, mis pole lingvistilistele seaduspäradele taandatav – kultuurisemiootika. Tekst on iseenesest tähtis, tal on sotsiaalne roll, oluliseks muutuvad saatja ja vastuvõtja suhe, funktsioon mida ta kultuuris täidab. Kultuurifenomen, mis saab tähenduse kultuurikontekstis – sellega tegeleb kultuurisemiootika.

Eco: eristab

1)koodide ja entsüklopeedilise kompetentsi teooria (tegeleb üldiste seaduspärasustega, keskendub koodidele, mis on aluseks tekstiloomele; kood kui korrastav kategooria, tekstikorrastuse põhimõte) – keel, kood, kompetents;

2)ning teise teooria: tegelik kultuurisemiootika, mis tegeleb just tekstide endi kui semiootiliste süsteemidega, nende vastastikuste suhete ja toimega. ka Eco kasutab siin mõistet „semiootiline polüglotism“ - teksti vaatlemine erinevate koodide kohtumispaigana. tekstid ise vaatlusobjektiks, mitte ei lähene keele kaudu. tekst loob tihti ka oma keele selle kaudu, kuidas ta olemasolevaid koode kasutab.

(ainulise ja üldise suhe – kustpoolt läheneda)

kultuur kui tekstide dünaamiline kogumik. ajalugu on konstrueeritud tekstide kaudu. ajalooline fakt ise on semiootiline – millise fakti ajaloolane valib?

samas:

kultuur kui terviktekst, kus üksikud tekstid muutuvad elementideks, mis omavad funktsiooni terviku suhtes.

tekstimääratlused

60.test on Lotmanil eri artiklites mitmeid määratlusi. mis aspekte välja toob, kuidas püüab määratleda?

varasematest hilisemateni (70.-tel) on tal eri aegadel olnud esile toodud eri aspektid. määratluste kronoloogia vaatlemine annab ettekujutuse, kuidas teksti mõiste on muutunud keerulisemaks ja mitmetahulisemaks, eemaldunud küberneetika- ja strukturalismivaimustusest, lähenenud hermeneutikale, retoorilisele lähenemisele. (koolkonnas tervikuna saab see domineerivaks, osalt seetõttu, et T-M koolkonnale on tähtis nähtuste (müüt, keel jnejne) ajaloolisus. Iga kultuurinähtus on ajalooline nähtus – see seob tugevasti hermeneutikaga, mis vaatleb kultuurinähtusi ajas olevate ja muutuvatena. tähenduse muutumine ajas jne)

kood ja keel pole kokkulangevad mõisted: keelel on ajalooline moment ja mälu.

Karamzin- ajaloolane ja kirjanik, vene ajaloo loojaid, sentimentalist. („Ka talutüdrukud oskavad armastada.“)

Lotmani tekstimääratlusi:

*teksti all mõistame struktuursete suhete summat, mis on saanud lingvistilise väljenduse (mõneti Saussure'lik lähenemine)

AGA

ilukirjandusliku teksti struktuuri jaoks on tekstiväline osa samuti tähtis.

ilukirjanduslik tekst lisab alati teksti mõistele uusi dimensioone. see omakorda laieneb, kunstiteksti olemus laieneb ka muudele tekstidele.

kunstitekst – graafiliselt fikseeritud kunstiline tervik

kunstiteksti kaudu tuleb esile ka autori individuaalsuse tähtsus ja teisalt lugeja.

kirjanduslik tekst on olemuselt individuaalne- autor rakendab teatud võttestikku, et anda edasi soovitud sisu (vormikoolkonna mõte?) võtted seostuvad sisuga teksti kui terviku kaudu.

teksti kui terviku suhtes saavad üksikud elemendid oma tähenduse. tervik määrab selle, kuidas mõistame elementide funktsioone – neid saamegi mõtestada vaid tervikut arvesse võttes.

mis eristab teksti mittetekstist? mis on mittetekst?

LOENG 4

15.03.2011

Kultuur mõiste Lotmani semiootikas

„Vestlusi vene kultuurist“ - „Argielu ja kultuur“ - Lotman: neid mõisteid on pea võimatu määratleda. Kultuuri mõiste on väga mahukas, hõlmab inimese eetikat, loomingut, kogu mõtteilma jpm. Kultuur on ennekõiike kollektiivne mõiste. Üksikindiviid võib olla kultuuri kandja osaleja, kuid kultuur jääb siiski nagu keelgi omaseks kollektiivile, inimrühmale.

Vene kultuur Lotmanil = eelkõige aadlikultuur!!

aadlikultuur – väga ritualiseeritud, organiseeritud, keeruline. olulist rolli mängivad tavad jne.

Lotman räägib argikultuurist rääkides eelkõige just aadlikultuurist. (pealkirjad nagu „ball“, „duell“, „kaardimäng“, „elukunst“ jne) tundis väga põhjalikult 19. saj I poole kultuuri ja käsitleb põhiliselt seda.

nt dekabristid – väga ritualiseeritud käitumine.

kultuuri mõistel Lotmanil pole mingit otsa-algust, seda ei saa vaadata järk-järgult, vaid alati satud keskpaika. iga määratluse juurde tulles satume probleemide keskmesse.

1. kultuur kui isiksus

2. kultuur kui teatud aegruumiline korrastatus – aeg ja ruum

iga kultuur püüab enese seisukohast aegruumi korrastada. iga kultuur toimib kogu aeg „kaosest kosmost“ luues.

3. grammatika ja tekstid kultuuris

4. tekstide toimimine, käitumine kultuuris (kultuur kui tekst, kultuur kui tekstide dünaamiline kooslus, kus tekstid pole mitte mehaaniline kogum, vaid need mõjutavad üksteist, lähevad üksteiseks üle – tekstide muutuv, ajas liikuv süsteem) [nagu Peeter Sauteri „kapsaste“ raamatukogu :D ]

5. kultuuridevahelised seosed e kultuurikontaktika

ajastute, kultuuritüüpide vaheldumine, kuidas kultuur ajas muutub, semiosfääri mõiste

kultuuri mõiste seletamisel on oluliseks tööks kultuurisemiootika teesid. - 1973.

kohe seal alguses püütakse anda määratlus, kuidas kultuuri mõistetakse – ükski määratlus ei saa olla lõplik, aga autorite nägemus kultuurist mõjutab seda, kuidas nad kultuuriuurimist näevad, mis küsimused esile kerkivad.

kultuur on üldse semiootika alusmõiste; rääkimata kultuurisemiootikast

tuleb eristada lähenemist kultuurile tema enda vaatepunktist, kultuuri enesekirjeldust – kuidas ennast mõtestab, esitab, mis väärtusi esile toob, kuidas enese tervikut loob (enesekirjeldus loob endast terviku) – väljastpoolt lähenemisest, kus kultuur tervikliku nähtusega kõrvutab ennast teise kultuuriga või mittekultuuriga, teisiti struktureeritud kultuuriga – teise küsimus. Iga kultuur loob ise endale alati selle teise mittekultuuri. Mis on mittekultuur ühe/teise kultuuri jaoks, on ise selle sama kultuuri nägu mingil moel – loome ettekujutuse teisest. Iga korrastatus loob ka oma kaose!! mille foonil oma korrastatust mõtestada. Suhe mittekultuuri, võõrasse – ise loome enesele oma võõra. Iga kultuur omab oma võõrast, iga korrastatus oma kaost.

erinevus: vaade seestpoolt ja suhe välisega.

need saavd oluliseks ka semiosfääri piirist rääkidest: semiosfäärisisese vaatepunkti jaoks loob piiritletust, koondab ja rikastab iseennast; teiselt poolt lahutab ennast võõrast – piir on kahetoimeline mehhanism. piir = tõlkemehhanism, see kus võõras tõlgitakse omaks. saame mõista ainult seda, mille jaoks meil on koodid, keel – piiril tõlgime oma keelde.

piir on väga semiootiline keskkond. Lotman väärtustab väga piiri mõistet. kultuuri tsentrumis valtiseb suhteline stabiilsus, korrastatus, piirialadel perifeerias toimuvad aga aktiivsed semiootilised protsessid, mis rikastavad kultuuri tervikuna ja kus tekib uus.

nt Vene impeerium: Baltimaade erikord, Peterburg kui ääre peal asuv linn võrreldes Moskvaga – äärtel lõdvenevad poliitilised, tsenseerivad tendentsid, seal on justkui vabameelsem ja rikastavam. samas - vene kultuuri avangardsemad nähtused sünnivad just Moskvas! võimu tsentrumis. Peterburg: euroopalikum, klassikalisem, tasakaalustatum kultuuritsentrum;

Moskva – katsetused, eksperimendid. vb just võimu lähedus mõjutab avangardistlikku kunsti, vastandus on seal terav?

piir – arvab midagi sisse, teeb omaks; arvab midagi välja, võõraks. mitte ainult ruumiline mõiste, vaid sümboolne. piire on kultuuris palju – igasugu sisse-välja-arvamised on väga iseloomulikud kultuurile („see ei ole kunst“ ~ „ainult see ongi kunst“ jne)

nt vaidlused eesti kunstis 90.-tel: mis on kunst, mis mitte.

kultuur on midagi, mis on organiseeritud, korrastatud; informatsiooni kogum, mis sisaldab eneses nii koode(grammatikaid, keeli) kui tekste. kultuuri ei saa vaadelda ainult kui tekstide kooslust, see hõlmab ka keeli, milles need tekstid on loodud – erinevad modelleerivad süsteemid, grammatikad, keeled (filmi-, teatrikeel jne). erinevad grammatikad, reeglid tekstide produtseerimiseks. nt ka duellireeglid, vmiganes, mis seotud sümboolsete nähtustega kultuuris jne.

Claude Levi-Straussi terminites: ühelt poolt kultuur kui struktuuride, struktuurimudelite (keelereeglite) kooslust ja teisalt kui sündmuste (keelerakenduste) kooslus.

vahetegemine teksti ja grammatika vahel on üpris tinglik, kunstitekstid loovad ise keele jne. grammatika ja teksti, struktuuri ja sündmuse suhe on väga dünaamiline.

miks Lotman räägib kultuurist kui isiksusest?

intellektuaalsus – kultuur on mõtlev, omab oma loogikat, kuidas mõelda. L võrdleb kultuuri subjektiga – mõtlev isiksus.

st – selleks, et mõelda, peab valdama keeli. kultuur peab valdama erinevaid keeli, milles mõelda.

valdab keeli ja samal ajal koosneb tekstidest (isiksuse suhtes sündmustest)

Lotman: seega võime rääkide kultuurist kui kollektiivsest intellektist. mitte ainult olemuselt sotsiaalne, jagatud nähtus, vaid ka ses mõttes sotsiaalne, et on kollektiivne intellekt, täiendab individuaalse intellekti võimalusi – võimaldab meil ennast tundma õppida läbi erinevate tekstide, areneda, annab stereotüüpe, kuidas käituda, ei pea kõike ise avastama, vaid õpime kultuurilt stereotüüpe (mis pole ainult halvad) – võimaldavad sotsiaalselt käituda ja end kultuuri korrastatusesse asetada.

kultuur omab keeli – st mäletab, omab mälu!! kultuuril on vajadus ennast mäletada, säilitab oma mälus nii keeli kui tekste, mis on ses kultuuris loodud. loomulikult ta ka unustab – see on teine külg mäletamisest. Lotman rõhutab ka seda poolt – kultuuril on vajalik ka midagi unustada, nagu ka rahvastevahelises suhtluses, et edasi kommunikeeruda. mäletamise-unustamise mehhanism. alati tehakse valikuid – kultuur valib, mida ta meenutab ja mida unustab. igal ajastul korrastab kultuur alati oma minevikku ümber – toimetab nagu isiksus, kelle jaoks mõnel hetkel on vaja mäletada üht ja unustada teist jne

-} ajaloo pidev ümberkirjutamine.

ideoloogia kasutab kõiki neid mehhanisme. üks tööriistu ongi see – panna midagi unustama – kustutada midagi mälust ja tekitada uus mälu.

kultuur mäletab, unustab, meenutab, loob väärtusi, nende kaudu struktureerib opma mälu jällegi ümber – mõtlev nähtus.

nii toimib ka tekstidega, lükates mõnesid tekste perifeeriasse, tuues sealt tagasi tsentrumisse, kui on õige aeg jne.

mõiste „kohalolek“ -

nt klassikaline kultuur – igas kultuuris on ta kohalolev, varamu, mille juurde võime alati pöörduda. ka justkui-unustatud tekstide kohalolek. ka neil ajastutel, kus on eriti aktuaalne uue loomine – vana on kohal juba selle kaudu, et temale vastandutakse. traditsioonilise kohalolek on vajalik uue mõistmiseks – uus saab olla alati millegi suhtes; normi lõhkumine toob normi esile! uue efekt ongi ses, et tunnetame korraga nii seda, mille suhtes miski on uus – normi -, kui normi rikkumist, uut.

nt ka nostalgiline kogemus on alati seotud selle hetkega, mida meenutame – see on nii müjus just seetõttu, et seal saavad kaks aega kokku – hetk, mida meenutame, ja hetk, millal meenutame.

normi muutmine, hälbimine on seotud ka traditsiooni enese elustamisega omakorda. kultuur teostab mõtlevale isiksusele omaselt alati VALIKUID – vaba mõtleva inimesi tähtsaid tunnuseid. ees on küll koodid ja tavad, aga valik on vaba, unikaalne, kordumatu.

ühelt poolt säilitamine väga tähtis (juured, potentsiaalsed varamud)

kultuur on alati korrastatus selle kultuuri, ajastu vaatepunktist. maailma mõistmine, maailmapildi loomine. teadmine on suhteline – ükski loodud tekst ei ole kunagi ühe lugeja poolt täielikult mõistetav- tekst on olemuselt liikuv, tähendusi loov, potentsiaali omav. nii on ka kultuur terviklik, kuid samas ei anna meile kunagi midagi lõplikult.

ükski kultuuriajastu ei oma ka ühtegi teksti tervikuna – ei mõtesta teda lõpuni, lõplikult, nagu ka üksik lugeja. vaid ainult oma vaatenurgast.

tegemist on väga keerulise, mitmekihilise nähtuse, struktuuriga. kultuur sisaldab eneses erineval määral struktureeritud osiseid – rohkem/vähem korrastatud või amorfseid alasid (perifeeria on vähem regelementeeritud). kultuur pole struktuurselt homogeenne, omab ka teatud tühikuid, mis ootavad täitmist- potentsiaalsus tuleviku suhtes.

ka kultuuri ajaline dimensioon – igal kultuuril on miski minevikust päritu, mis tundub igale kultuurile samaaegne endaga – kultuur muudab minevikust päritu mitteajaliseks, üheajaliseks endaga – Shakespeare, Eliot vms. - meie aeg nivelleerib ajalise vahe – on mitmekihiline, aga tundub ajatuna. „ajalise“ mõiste olulisus – erineva tempoga arenevad erinevad kultuurisfäärid – miski on alati traditsionaalsem, konservatiivsem, teine areneb kiiremini.

struktuuri keerulisus, mitmekihilisus: amorfsus/struktuursus; erinevas tempos arenevad valdkonnad

nt ka loomulikus keeles muutub leksika palju kiiremini kui morfoloogia – keele enese arengus on mitteühetaolisus – korrastatuse ja ajalisuse mitteühetaolisus

kultuur pakub meile kõige üldisemaid norme.

nt

1)(kõige kaugem üksikisikust:)põhiseadus, inimõigused, üldisemad, üldkehtivad, kirjapandud normid. kultuur annab üldisemad raamid inimese käitumise jaoks.

vene kultuuri eripära – seaduste ja tegelikkuse vahel on hiigellõhe. nt Katariina II aegsed üksikasjalikud käitumisseadused, mille täitmist keegi ei kontrollinud, Lenini ülidemokraatlik konstitutsioon, mille järgi riik kunagi ei toiminud; ordenite süsteem. ühelt poolt kirjapandud normid, teiselt poolt tava.

seadused on ühemõttelised (ideaalis).

2)tavad – kultuuri osad, mis korrastavad, regelementeerivad üksikisiku käitumist – mis toimivad, täidetakse palju täpsemini kui seadused nt, aga pole kuskile kirja pandud

nt duell – duellid olid seadusega keelatud. selle reeglid polnud kuskil kirja pandud, aga alati leidus keegi, kes teadis neid. duellireegleid pidi täitma piinliku täpsusega.

Lenski ja Onegini duell poleks tegelt pidanud kunagi toimuma (!), sest seal rikuti paljusid reegleid.

ritualiseeritud käitumine, kus väga täpselt peab reegleid järgima, ja samas keelatud nähtus ses kultuurikontekstis.

kultuuri ritualiseeritus - seaduste kõrval on grammatikateks ka käitumist kujundavad rituaalid. sümboolsus on argikäitumises tugevasti sees ja tihti selle rituaalide täitmist ise ei tajugi

teat. subkultuurid. lähedasem juba üksikisikule

Bordieu habitus – üksikisikule omane – kasvatus, haridus, mis realiseerub meie käitumises, milles on samuti suur annus sümboolset elementi.

kõik selle, meie käitumise sootsiumis kujundavad lõppkokkuvõttes väga erinevad süsteemid – seadused, haridus, kunst, raamatud, mida loeme, erinevad mudelid, mida kultuur meie annab, meid harib ja ka meie tundekasvatuses toimib. sümboolsus on see, mis õilistab tavapärast käitumist ja füsioloogiat – kultuur on see, mis surub alla instinkte, taltsutab looma inimeses.

üheks sümboolseks tegevuseks on nt mäng – estetiseeritud käitumine kui mäng, mäng sõna otsesemas tähenduses.. kõik see on seotud kultuuriga, puutub isiksusse ja kultuuri.

kultuur kui isiksus ja meie kui kultuursed isiksused – oleme paratamatult sootsiumi liikmeid, täidame kultuurinorme, meie käitumist määravad mingid reeglistikud. samal ajal annavad kultuuri sümboolsed süsteemid meile ka teatud vabadust reeglite suhtes – meil on alati teatud valikuid ja võimalusi.

ühelt poolt ajastu võim inimese üle. murdeajastud, kus vahetuvad kultuurilised väärtused, on Lotmanile eriti huvitavad - sünnitavad teatud inimtüüpe, pakuvad mudeleid, viise enese samastamiseks. nt Peeter I ajastu. inimene on oma ajastu, oma põlvkonna inimene. samas on kõik Lotmani kirjeldatud isiksused („Vestlusi vene kultuuriloost“) kordumatud, sest kombineerivad enda jaoks ajastu pakutud võimalusi.

kultuur on alati mitmekeelne, keeruline mehhanism. Lotman ei püüa seda määratleda, vaid vaadata mehhanisme, seaduspärasusi; kuidas kultuur toimib, kuidas loob väärtusi, tähendusi..

polüglotism

ja

heterogeensus

Lotmani jaoks on kultuur nii mütoloogiline kui ratsionaalne. Ka tänapäeva kultuur säilitab eneses teatud mütoloogilise teadvuse; teisalt meie mõtlemine on ratsionaalne.

Mütoloogilisuse alus: teatud samastamise protsessid, terviklikkus, jagamatus, sünkretism kontinuaalsus, terviklikkus, mitteliigendatus. omane mitte lahutada inimest maailmast. inimene on osa loodusest, kosmilisest korrast. kõik on sümboolse tähendusega. sünkretism, mis loob samasusi. põhineb äratundmisel, mitte tõlgitavusel.

sarnasusi loob pigem juba ratsionaalne mõtlemine – liigendatus, diskreetsus. terviku erinevad osad, omadused lahutatavad objektist, mida iseloomustavad. võimalikud on igasugused ülekanded, tõlkimised, üldistused,

Roman Jakobsoni terminites: metafoorsus - sarnastamise ja samastamise põhimõttel - ja metonüümia (eriti sünekdohh) – järgnevuse põhimõttel

nt ka kaks poolust: ühelt poolt nimi, teiselt poolt lugu.

nimi identifitseerib nime kandjat, selle kaudu ei saa aga inimese kohta midagi teada.

teisalt narratiiv, mis on seotud sündmustega, omadustega, jutustab midagi inimese kohta.

AEG ja RUUM

mütoloogiline – eelkõige ruumiline, aeg pole iseseisev kategooria, vaid ruumilise lisamõõde

ratsionaalne – ajalisus on tähtis.

Lotmani ruumi- ja ajaloosemiootika: kaks kultuuri kirjeldamise viisi. kuidas mõistame ruumi, kuidas aega?

„Kultuur ja plahvatus“ - palju tähelepanu pööratud ajalisele – ennustamatuse hetked, pöördemomendid, ajalisuse hälbed, kus kultuur areneb ootamatut teed pidi.

ruumisemiootika: ruumi kategooria on üks kultuuri kirjeldamise aluskategooriaid. kultuur on seotud teatud ruumiliselt asetuva sootsiumiga. ruumikategooriad võimaldavad identifitseerida, piiritleda, eristada ennast teistest.

eneseloomine - seotud enese piiritlemisega, valikute tegetamisega, enese nimetamisega. enda identifitseerimine. oma ja võõras on ruumilised mõisted. kultuur – miski, mis ennast pidevalt korrastab ja piiritleb ajas ja ruumis

suhestub teisega, korrastab end seesmiselt oma ajaloo suhtes. pidev ümbermõtestamine, ümberstruktureerimine, ümberkodeerimine.

oluliseks muutuvad metatekstid, millede kaudu kultuur end korrastab – mis fikseerivad reegleid, grammatikaid – püüe mõista kultuuri enesekorrastusmehhanismi.

kultuur on protsess, mitte asi!

LOENG 5

12.04.11

Müüdi käsitlus T-M koolkonna töödes

Müüdi käsitlust ei saa eriti võrerlda Levi-Straussi omaga, kuid samas oli tal koolkonnale tugev mõju.

T-M kk autoreid eristab enim see, et nende teemaks on eelkõige müüt slaavi, baltislaavi mütoloogias, laiemalt ka indoeuroopa arhailine esmamüüt, võimalused seda kuidagi rekonstrueerida. Arhailine müüt Euroopa kultuurrahvastel, kelle ajalugu on müüdilisest, arhailisest kihistusest kaugele jõudnud. Müüt kultuurides, mis tänapäeval pole enam seotud müüdilise mõtlemisega. Mitte eksootiliste rahvaste juures proovida leida arhailist mõtlemist, vaid oma kultuuris jõuda arhailise, süvatasandini välja. Müüdi uurimine on ajalooline käsitlus (Levi-Straussil pigem sünkroonse semantilise struktuuri kirjeldus), T-M-l aga tänapäeva kultuuris kihtidest läbi süvitsiminek ja arhailise kihi leidmine.

Boris Uspenski on müüdiga eriliselt tegelenud. Lotman tegeles pigem mütoloogilise mõtlemise kui sellisega, kuidas mütoloogiline teadus säilib tänap. kultuuris. Müüdiline mõtlemisviis elab edasi tänap. kultuuris „teise poolena“. Põhiküsimus: Kuidas mütoloogiline alge on kultuurides säilinud ja kuidas väljendub hilsiemates ajaloolistes kultuurides?

Ka T-M koolkonnale on omane semantiline lähenemine; samuti arusaam, et mütoloogiline mõtlemine on maailma korrastav, esmane kategoriseerimine. (nagu Levi-Strauss)

Põhiküsimused seoses müüdiga T-M kk töödes

*Mis on üldse müüt? Kuidas me oma ratsionaalse maailmakäsitluse juures üldse müüdilisele mõtlemisele ligi saame? Müüti saame ju kirjeldada ainult oma mõtlemisviisi seisukohalt; me ei saa mõelda nii, nagu mõeldi „eelloogilises“ ühiskonnas.

Eelkõige on müüdi näol tegemist praktiline arhailise maailmakorrastusega. See ei ole maailma eemalt vaatav kirjeldus, vaid praktiline; antud sootsiumi jaoks nende kosmost korrastav, piiritlev.

Eeskujuks on ilmselt olnud B. Malinovski „Müüt arhailises psühholoogias“: müüt on midagi, mis on seotud sootsiumipraktikaga, elukorraldusega. Ei ole mingisugune maailma metakirjeldus.

Teiseks autoriks, kellele kk toetub: Olga Freidenberg „Müüt ja antiikkirjandus“ (üleminek müüdilt kirjandusele, kirjanduse müüdilised juured). Müüt – folkloor – kirjandus.

Freidenbergi mõtted, mida nt Lotman jagab, tähtsad T-M kk jaoks:

- mütoloogia on ainulise tunnetuse väljendus: maailma nägemine ühest konkreetsest punktist. kosmos, mis on antud kindlale sootsiumile. müüdiline maailm on alati piiritletud, kõrval ei ole midagi. ainuline maailm, ainulisest punktist nähtud (Cassirer: müüt koondab maailma ühte punkti, seotud tugevalt sootsiumi maailmatunnetusega, kogemusega, afektiivne; intensiivne kogemus on müüdi esmaalus). „Keel ja müüt“, Cassirer). Inimene ei erista end kui isiksust teistest ega ka loodusest. Looduse ja inimese ühtekuuluvus; tootemiprobleem (Levi-Strauss).

- Mütoloogiline mõtlemine on konkreetne, liigendamatu; maailm on terviklik. Kui sootsium mõtestab ennast läbi müüdi: on see kujundlik või metafoorne mõtlemine? (Uspenski ja Lotmani „Müüt – nimi – kultuur“: metafoor pole võimalik müüdilises mõtlemises, sest eeldab omaduste lahutamist objektist ja ülekannet, mis pole müüdile omane). Freidenberg: panmetafoorne mõtlemine (kõik on metafoor, seal ei saagi meie mõistes metafoori olla). Kujund. ? Kujutluse ? mõiste. Kujutlused võimaldavad maailma süstematiseerida, korrastada; ses maailmas puudub aga kausaalsus meie mõttes.

- Eriline aja mõistmine müüdilises mõtlemises. Aeg pole iseseisev, vaid pigem ruumi üks lisadimensioone. Mõtlemine üldse on konkreetne ja ruumiline. Pole lineaarset aega, on esmaaeg, mis kogu aeg kordub, seda hoiavad üleval, kannavad edasi rituaalid. Teisalt tsükliline aeg, „igavese taastuleku aeg“, igavene tsükliline kordus. Maailm on kogu aeg muutumises, kuid samas staatiline oma tsüklilisuses.

Müüdis kajastuvad meelelis-ruumiliste tajude järjed; müüt on tajupõhine, läbielatu põhjal tekkiv. Sootsiumi argieluga väga seotud. Visuaalsus on tähtis.

T-M kk, eriti Lotmani jaoks on tähtis: võib teha järelduse, et võiks rääkida müüdist kui asemiootilisest. müüt on mittesemiootiline – märgilisus meie mõistes nagu puudub, sest kõik on ühtlasi märk? (panmetafoorsus) tähistaja ja tähistatava sünkretism; objekt ja kujund on lahutamatult teineteisega seotud. Nime ja asja sünkretism. Eriti jumalate nimed. Semiootiline sünkretism.

Jumala nimi pole jumalast eristatud; Jumala nimetamine loobki jumala ja annab sellele funktsiooni; nimi ja jumal on lahutamatult seotud. Suur teema: müüdi ja pärisnime seos. Pärisnimes elab edasi müüdiline teadvus. Pärisnimi on samamoodi lahutamatult oma objektiga seotud. Lotman: pärisnimi on olemuselt nagu müüt.

Jumalate nimed arhailistes tekstides; jumal võrdub oma funktsiooniga. (Platon: mitte funktsioon ei kutsu jumalat ellu, vaid jumala nimetamine kutsub ellu tema funktsiooni)

Jumalate nimed on väga väärtuslikud müüdirekonstruktsioonide jaoks. Nende kaudu saab taastada mingid suhted jumalate vahel, nende suhete kaudu rekonstrueerida mütoloogilist maailmapilti. Jumalate nimed on erilise tähelepanu all kk jaoks.

Lotman: lähendab müüti ja kunsti. Iga kunstnik loob nimetamise kaudu maailma, nagu arhailiselt olid nimi ja objekt seotud. Iga kunstnik on maailma looja; iga sõnakunst on kahekordselt pärisnimeline: loomishetkel ja iga lugeja lugemisel kujutluses uue maailma loomine.

Pärisnimi lapse mõtlemises: lapse keeleline areng kulgeb läbi pärisnimelise mõtlemise üldiste teriminite juurde.

müüdi uurijad

B. Ogibenin

Vl. Toporov

V. Ivanov

B. Uspenski

J. Lotman

Lotmani jaoks on tähtsaks küsimuseks ka neomütologism. uus mütoloogia. kuidas tänapäeva kultuuris, kunstis pöördutakse tagasi müütide juurde, kasutatakse müüte, müüdi poeetikat teoste ülesehitusel. Kasutusviisid ja funktsioonid müüdil on väga erinevad. Mitte enam müüt kui selline, vaid neomütoloogiad. Kõik, mis omab seost müüdiga ja on kasutatud kirjanduteoses (vm)

nt „Meistri ja Margarita“ müüdipoeetikale toetuv ülesehitus. Romaanil on oma tsentrum, keskne müüt; müüt elabki variatsioonides. Esmamüüt: Jeršalaimi tegevus. Erinevad episoodid sellest mängitakse satiiriliselt mitmel korral läbi Moskva süžees. Kaht süžeed seob looduslik taust: äike, põud; saatuslikud sündmused toimuvad sarnases eksterjööris nii Moskvas kui Jeršalaimis.

Tihti kumab müüt läbi teksti ja annab sügavama mõtte. Kirjandus on müüdipõhine; loomisakt.

Lotmani artikkel „Mütoloogia ja kirjandus“: kuidas sünnib proosateose süžee. süžee: arengud, sündmused. Sündmus: tasakaalu lõhkumine. Sündmuse lahenemine – uus tasakaal. Sündmus on seotud ekstsessiga.

Süžee: lineaarne liikumine ajas, liikumine sündmuselt sündmusele. Kuidas see tekib müüdist, mis on tsükliline?

Seda üleminekut ei tohiks siiski absolutiseerida: tänap. tekstides säilib ka mütoloogiline alge omal moel.

Algmüüdi rekonstrueerimine

Teema, mis läbib erinevate autorite töid.

Slaavi, indoeuroopa algmüüt. - see pole säilinud, meieni on jõudnud vaid fragmendid, mis kaetud hilisemate kultuuriliste kihistustega. Kuidas nende alusel rekonstrueerida algne arhailine maailmapilt, müüt. Esmamüüt (slaavi või indoeuroopa).

Suureks eeskujuks semiootikutele on siin olnud võrdlev-ajalooline keeleteadus. Võrdlev + ajalooline: esmaseni jõudmiseks tuleb osata eristada hilisemaid kihistusi, avada vanemaid kihte. Võrdlus on oluline nt nimede puhul; erinevate rahvaste päranid võrdlemine. Nt Toporov: balti ja slaavi keeleajalugu, arhailsed nimed, mütoloogia. Leedu on mütoloogia jaoks huvitav: üks hiljem ristiusustatud rahvaid Euroopas, paganlik 14. sajandini.

Čiurlionise pildid – arhailine sünkretism, arhailised kujundid, eriline maailmatunnetus.

+20. saj algusele omane tahe ühendada erinevaid kunste (muusika ja maalikunst)

Vl. Toporov on „Maailma rahvaste müütide“ entsüklopeedia asutajaid ja kaastöölisi.

„Kultuurisemiootika teesid“:

 

Teesides on müüdile üldse palju tähelepanu pööratud.

Mõte, et äärmised tasandid on algmüüdi rekonstrueerimiseks kõige viljakamad, produktiivsemad. - teksti üldidee ja foneemide tasand.

Seotud ka keele ajalooga ja foneetiliste muutustega, mis on toimunud ajaloo vältel.

Foneetilised muutused on kõnekad müüdi rekonstrueerimise jaoks, kuigi see võib tunduda paradoksaalne.

Teksti üldidee ja foneemide tasandi vahele jäävad metakeelelised plokid ei ole nii kasulikud.

Elementaarsed keelelised elemendid annavad võimaluse liikuda kõrgematele tasanditele ja rekonstrueetida teksti kui ideelist tervikut. Ülemine tasand: algseimad binaarsed opositsioonid. Vene kultuuri jaoks semantiline opositsioon „õnn – ebaõnn“. Maailma korraldust organiseeriv väga üldine vastandus; teisalt alamtasand, mis näitab keelelisi muutusi, võimaldab kihiti maha võtta erinevaid tasandeid, liikuda keeles sügavamale.

Keeleajaloo jälgmine võimaldab rekonstrueerida maailmapilti.

Vladimir Propp: töö imemuinasjutu ajaloolistest transformatsioonidest. Nt Baba-Jagaa tareke: kuidas on seda erinevates muinasjutu varianteides kirjeldatud. Erinevad printsiibid, kuidas kirjeldus on koostatud; hindab neid ajaloolisest seisukohalt. Näitab, kuidas muinasjuttude võrdlemisel saame teha kindlaks, missugused kihid on hilisemad, millised varasemad, ja jõuda jälle arhailise müüdilise kihistuseni.

Algse kihini jõudmiseks peame oskama diakroonilisi ladestusi kindlaks teha ja eristada.

„Tekstide rekonstrueerimisega tegelevad praktiliselt kõik filoloogid, alates slaavi muististe ja folkloori spetsialistidest ja lõpetades kaasaegse kirjanduse uurijatega (autori kavatsuse või kirjandusteose rekonstruktsioon, kadunud tekstide või nende osade taastamine, lugeja vastuvõtu rekonstruktsioon kaasaegsete hinnangute alusel, suuliste allikate ja nende koha rekonstruktsioon kirjaliku kultuuri süsteemis; teatri ajaloo ja näitleja mängu uurimisel on uurimisobjektiks eelkõige rekonstruktsioonid jne.). Mingis mõttes on igasugune poeetilise käsikirja lugemine loominguprotsessi rekonstruktsioon ja järkjärguline täitekihtide eemaldamine.“ - Teesid

Rekonstruktsioon: üldine viis midagi teada saada, taastada. Kuna see on nii levinud praktika eri distsipliinides, on vajadus üldise rekonstuktsiooniteooria järele, mis põhineks kindlatel printsiipidel. (Schleyermacher: olemas on spetsiifilised hermeneutikad, mis tegelevad erinevate tekstide mõistmisega, aga vajadus on üldise, universaalse hermeneutika, mõistmiseõpetuse järele, mis annaks alused igasuguse teksti mõistmise jaoks) – taotlus luua universaalset metoodikat.

universaalsuse taotlus – üldse omane semiootikale

selle õpetuse üheks tuumaks peaks olema oskus eristada erinevaid tasandeid, läheneda erinevatele tasanditele erinevate protseduuride kaudu, mida eri tekstitasandid jõuavad; lõppkokkuvõttes peaksime jõudma üldise semantilise tasandini, millega tegeleb ka Levi-Strauss.

Teesides toodud äärmised tasandid vastavad tähistaja ja tähistatava mõistetele semiootikas.

Formaliseeritud rekonstruktsiooniteooria jäi loomata; erinevad uurimused pakkusid teatud metoodikaid ja erinevaid külgi.

Tegeleti eelkõige arhailiste tekstide endi uurimisega ja materjali süstematiseerimisega, mitte üldise teoretiseerimisega

nt: Toporovi „maailmapuu“ kui arhailine maailmamudel, arhailine ruumiline maailmataju. Maailmapuu ühendab oma vertikaaliga erinevaid maailmu: taevast, maad ja maa-alust; teisalt horisontaalis ühendab erinevaid ilmakaari. Müüdiline maailmamudel, kus on nii horisontaalne kui vertikaalne maailmaehitus leidnud kujundliku väljenduse.

Müüdialaseid uurimusi kirjutati tihti kahasse.

nt tööd peamiselt 1960.-test

1963: töö, mis kirjeldab slaavi esmamüüdi, esmateksti rekonstrueerimist tasandite kaupa, alustades nimedest ja sõnaühenditest ja minnes seekaudu kõrgemate tasandite, müüdi kui terviku rekonstrueerimise juurde. Slaavi panteoni rekonstrueerimine: „slaavi Olympos“; lingvistilise analüüsi kaudu saame jumala nimest teada tema funktsiooni. See võimaldab nimede kaudu vaadelda jumalate omavahelisi seoseid; hakkame nägema teatud maailmapildi korrastust. jumalate omavaheline hierarhia, seosed – annab aimu sootsiumi enese maailma- ja elukorraldusest. nime saab ainult see, mis on tähtis, sootsiumile oluline, seotud mingi hüvega, mis toob õnne või ebaõnne. läbi vastandite süsteemi on võimalik säilinud andmetest rekonstrueerida abstraktsemad suhted, mida võib püüda oma seisukohalt kirjeldada. sootsiumi põhilised jagunemised; mis oli aktuaalne, tähtis?

(iga jumala nime taga on mingi omadus, funktsioon. jumala nimi on predikatiivne, iseloomustav!

läbi jumalate nimede üldisema maailmapildi juurde liikumine.

küsimus müüdist ja rituaalist:

muna ja kana probleem.

kas rituaal, mis kehastab müüti, või müüt, mida kehastab rituaal?

välja kujunenud on omad koolkonnad vastavalt sellele, mida keegi esmaseks peab.

20./30.-tel levinud pigem rituaali esmaseks pidav lähenemine.

T-M. kk töödes tundub, et müüti peetakse esmaseks. (ka lähedus Levi-Straussiga)

siit ka huvi rituaali vastu, selle vastu, mis neist säilinud on; hilisemas kultuuris sümboolne, rituaalne käitumine.

müüdist ulatuvad vastukajad ka tänasesse päeva.

Uspenski, Ivanovi Toporovi uurimused nime kohta: nimeusk ulatub tänaseni. Uspenski uurimus tabu kohta: nime mitte nimetamine!

Usk nimesse peegeldub nt ka selles, kuidas Venemaal olid kasutusel kahesed nimed: üks igapäevanimi ja teine kirikunimi, seotud kaitsepühakuga. Pühaku nimi oli püha ja kaitsev, seda pidi hoidma ega tohtinud argielus ära kulutada.

Brändinimed jne. - peegeldub tänap. kultuuris. Ümbernimetamine! nt ideoloogia muutudes luuakse uued kaardid, paikade ümbernimetamine riigikorra vahetuses. usk nimemaagiasse eksisteerib edasi, ka nt lastele nimede valimises jne.

arhailine usk: nime ja nimekandja lahutamatu seos; nimi mõjutab saatust.

küsimus sümbolist:

millega on tegemist?

Cassirer räägib müüdist kui sümboolsest süsteemist. müüt on üks sümboolsetest süsteemidest (teised on keel, religioon, kunst, teadus). Kultuuri uurimiseks peaks uurima sümboolseid süsteeme. Iga sümboolne süsteem annab erineva maailmapildi.

Lotman oli küll Cassirerile lähedane, kuid ei pea otseselt müüti sümboolseks. Samas on tal töö „Sümbol kultuuris“, kus ta vaatleb sümboli loomust, funktsioneerimist, ajaloolist arengut, kuidas ta liidab erinevaid kultuure. Selle kirjelduse kaudu on sümbol väga lähedane sellele, kuidas kirjeldab pärisnime. Pärisnime samuti ei tõlgita, kulgevad läbi ajastute ja kultuuride; omaette süsteem keelesüsteemis - „nagu hieroglüüfid“ tavalises foneetilises keelesüsteemis. Samastab justkui pärisnime sümboliga.

Võib teha järelduse, et müüdilisus on omane nii pärisnimele kui sümbolile; sümbol ja müüt osutuvad siiski lähendatuks teineteisele. Lotman ei pidanud ilmselt siiski seda silmas, kirjutas oma töid tagasi vaatamata. Pigem vaidlustab müüdi sümboolsust: see eeldaks, et on midagi reaalset ja midagi kujuteldavat; müüdis see vahetegemine aga puudub: kõik on üks sünkroonne maailm, tervik.

LOENG 6

26.04.2011

SEMIOSFÄÄR

semiosfäär kui katusmõiste, samas võib Lotmani sõnul rääkida ka all-semiosfääridest (tihti püütakse rakendada semiosfääri seal, kus hästi saaks hakkama teksti mõistega – semiosf. mõistele on tekkinud rakenduslik tähendus.) Lotman on siiski rõhutanud, et tegemist on täiesti abstraktse mõistega (kuigi sfäär viitab ruumilisusele) – puhtabstraktne semiootilist reaalsust tähistav mõiste!

semiosfäär suhestub isomorfsuse kaudu teiste Lotmani mõistetega:

tekst kui mõtlev isiksus (ratsionaalne + emotsionaalne)

teksti mõiste on struktuurilt isomorfne kultuuri mõistega;

see isomorfsus kandub edasi ka semiosfäärile. mõisted muutuvad lihtsalt aina keerulisemaks ja hõlmavamaks.

kultuuride kõrvutamisel, mõistmisel ja tüpologiseerimisel on tähtis teine kultuur, millega võrreldakse, mida ise konstrueeritakse jne.. kultuuri seisukohalt on oluline enese mõtestamine läbi teise kultuuri. kultuurile on omane piiritletus, sisemine organisatsioon, mille kaudu saab end teistega võrrelda – see võib olla nii ruumiline kui ajaline (nt ida VS lääs / erinevad ajastud jne)

teine ajastu/kultuur aitab meil mõista oma kultuuri, seda ei saa mõista ja vaadata ilma teistega suhestamata. (enese mõistmine teiste kaudu – hermeneutika aluseid, tähtis ka Lotmani jaoks)

kultuuri ajastu - „ruumistatud aeg“, sünkroonne lõige ajaloost

vrd Lotmani kontseptsiooni W. Dilthey teooriaga: vaatleb ajastu fenomeni

ajastule on omane teatud terviklikkus, domineerivad ideed, mingil määral terviklik vaimsus, ühised jooned selle ajastu inimestel jne

süntaktiline ja semantiline kultuuritüüp: tüüpiline binaarsuste kaudu vaatlus.

läbi binaarsuste vaadates on võimalusi suht vähe: Lotman näitab nelja tüüpi vene ajaloos.

tsükli teema – mis saab siis, kui kõik 4 tüüpi on ammendunud?

Lotman: 20. saj on juba „kirjelduste kirjelduste sajand“ - kultuur organiseerub selle baasil, mis on varem loodud, seda ümberinterpreteerides. „metakultuur“ vms. sekundaarsus.

tüpoloogia, mis põhineb vastandlikel printsiipidel, ei puuduta tsükli vaheldumise küsimust: kuidas ikkagi ühes kultuuritüübis sünnivad ja koguvad jõudu need tendentsid, mis viivad lõpuks kultuuritüübi vahetumiseni – üleminekuprotsessid. Lotmani huvi kultuuri muutumisele viivate protsesside vastu: kuidas toimuvad üleminekud ühelt domineerivalt tendentsilt teisele – sisemised protsessid kultuuris eneses, mis tekitavad teatud tsüklilisust, vaheldust jne.

arusaam, et kultuur tervikuna ju praktiliselt kunagi ei muuta – ei saa kohe, korraga, kõike muuta. kultuur oma mitmekihilisuses on väga erineva dünaamikaga. olulisel kohal on pidevust tagavad mehhanismid (nt keel – areneb väga aeglaselt, ka keel tervikuna ei arene ühtlaselt). eri alad arenevad erinevate kiirustega. erinevad rütmid, mis organiseerivad kultuuri. -} kultuuri üldine dünaamilisus. rütmid mõjutavad üksteist, suhestuvad üksteisega. vastandus tollal NL-s valitsenud arusaamale/illusioonile, et kultuur areneb samas rütmis kui ühiskond – et ühiskondlikud muutused peegelduksid otseselt kultuurielus. nt kunstielu periodiseerimine toimus ühiskondlike muutuste kaudu: nt täpselt 1917. lõppes nn „20. saj kirjandus“ ja algas „nõukogude kirjandus“. kirjanduslugu tuli mahutada ideoloogilisse kronoloogiasse. (siiamaani tuntav ka eesti kirjanduses – nt pagulaskirjanduse struktureerimine)

Lotman: kultuur on sisemiselt alati dünaamiline. on ainult mingid valdavad jooned.

kultuuri muutumise protsessid: kui palju on neis seaduspära? kui palju minevikus loodu, traditsioon, mõjutab seda, kuidas toimuvad muutused tulevikus; teisalt: kui suurt rolli mängib juhuslikkus?

(vrd süsteemsus ja mittesüsteemsus tekstis – mittesüsteemsetes momentides, juhuslikkuses peituv arengupotentsiaal)

semiosfääri mõiste on miski, mis võimaldab vältida kultuuri mõistmist nii, et üks on teisega võrreldud/vastandatud: semiosfääri jaoks on teine juba teine tsivilisatsioon, väljaspool inimkultuuri: maailmakultuur kui terviktekst; hõlmab inimtsivilisatsiooni kui sellist.

selles terviktekstis muutuvad üksikud kultuurid, ajastud, nendevahelised suhted kui teatud sisemised suhted jne. võimaldab palju paremini mõista inimese poolt loodut. ei pea võrdlema teisega. need on kõik ühed etapid, ühed osised, mille vahel on väga keerulised suhted. semiosfääri osised on keeruliselt organiseeritud nii ajaliselt kui ruumiliselt – ülikeeruline süsteem. üksikud kultuurid on siin kui teatud all-semiosfäärid.

tõusmine abstraktsuse uuele astmele. samal ajal käitub semiosfäär kui kollektiivne isiksus (inimkond kui kollektiivne isiksus) – kõik mõisted on seotud.

mõiste viib kokku mikro(individuaalne isiksus)- ja makroskaalad. selles on midagi müütilist, mütoloogilise teadvuse juurde kuuluvat. semiosfäär, semiootiline reaalsus kui tervik, millel on oma piir, mille taga on midagi sootuks teistsugust. väljaspool oleva mõistmine võimalik ainult läbi tõlkimise sellesse, mis on võimalik inimkogemuse jaoks (nt ulme tegeleb sellega, et omistab inimesele võimeid rohkem mõista, kui tavainimesele on mõista antud. nt Uku Masingu fantaasiad inimeste erinevatest ebatavalistest tajuvõimetest, mis inimesel veel võiks olla)

Lotman: et mõista dünaamilisi mehhanisme, on vaja sõnastada kategooriad, mis oleksid üldised maailmakultuuri ja kultuuriteksti muutumise suhtes. iseloomustaksid maailmakultuuri kui tervikut.

vrd Goethe arusaam maailmakirjandusest kui terviktekstist

aeg ja ruum semiosfääris: mõistetud väga universaalsete kategooriatena. see, milles iga kultuur ennast organiseerib. väljaspool ajalis-ruumilist organiseeritust ei saagi ükski kultuur realiseeruda. aegruum: realiseerub kui semiosfääri / semiosfääri abil

(vrd Kanti universaalsed kategooriad)

„ruum on asi ja aeg on mõte asjast“ - J. Protski????

mitmekihilisus: kultuur on protsess, mida iseloomustavad erineval kiirusel arenevad, vahelduvad tsüklid, erinevatel osistel on oma rütm ja arenguloogika. sama võib rääkida ka ruumilisuse kohta: ruum pole midagi ühetaolist. on väga erinevaid ruume ja ruumi mõtestamisi, mis on kõik inimese jaoks olulised. nt mütoloogiline universum, Einsteinilik ruumikujutlus, newtonlik absoluutne ruum, geomeetriline ruum jne. Lotmanile on eelkõige tähtis inimlik ruumitaju: kuidas meie oma seisukohast ruuim tajume. see kandub üle ka kultuuri ruumitajule üldse. mis on meist all-, üleval-pool jne. ruum on alati tunnetatud ruum, subjektikeskselt mõtestatud ruum!

erinevad ettekujutused ruumist inkorporeerivad erineval määral ka aega. nt absoluutne ruum – aeg pole tähtis. ruum on sünkroonne. aga kultuuriruumis on ajadimensioon äärmiselt tähtis. ajadimensiooni juurdearvatus ruumilisse mõõtkavasse on erinev. inimesele antud ruumis on ajalisuse moment väga oluline.

samas ei ole maailm meile kunagi tervikuna antud. asetseme isiksusena või kultuuri esindajana mingis ruumilises punktis – maailm avaneb meile alati teatud küljest, on alati subjektiivselt antud.

vrd fenomenoloogia! (Husserl, M. Comtie??: keha on ankur, kõike näen oma keha positsioonilt)

kognitiivsus on Lotmani ruumikäsitluses väga oluline. tajumine.

ettekujutus maailma struktureeritusest: osalt individuaalne, osalt kollektiivne. igal juhul on oluline vaatepunkt: kust me asju näeme.

Humboldt: seostab seda vaatepunkti keelega. iga keel annab oma maailmapildi. maailmapilt on alati kellegi maailmapilt: kuidas maailm avaneb teatud vaatepunktist.

enesekirjelduse ja semiootilise vaatleja positsioon (semiosfäär kui tervik)

oluline vahe kultuuri enesekirjelduse ja praktika vahel. põhiliselt räägib enesekirjeldusest – see on see, kuidas kultuur ennast näeb, ennast mõtestab. sellega seostub ka 'tsentrumi' mõiste: enesekirjeldus on miski, mis puutub eelkõige tsentrumisse: kõige enam organiseeritud tuum kultuuris/allsemiosfääris – kultuur on võimeline ennast metatasandil kirjeldama, looma tekste, mis iseloomustavad teda ennast. kultuur mõtestab, jäädvustab ennast, püüab luua enesest tervikpilti. enesekirjeldus on enesekeskne, minapositsioonilt loodud. võrreldes enesekirjeldusega , millele põhiliselt kultuuritüpoloogiad tuginevad, on semiootilise vaatleja vaatepunkt. nt Lotman kirjutab Vene keskajast, vaatab tolle ajastu enesekirjelduslikke tekste – Lotman peab seisma uurijapositsioonil, nägema nii seda, kes ennast kirjeldab, ja enesekirjeldust ka. mitte võtma kõike üks-ühele. on vaja näha seda, kes on kirjutanud ja mida on kirjutanud. „semiootiline vaatleja“ (Pjatigorski) – see, kes asub teksti looja ja teksti taga. lubab mõtestada protsessi tervikuna: loojat ja tema poolt loodut. sellisel positsioonil peakski uurija üldse asetsema. metapositsioon.

semiosfääri piir:

selge vahe, mis on piir enesekirjelduse jaoks ja mis kultuuripraktika jaoks.

enesekirjelduse jaoks on piiri põhiliseks funktsiooniks ruumi pidevuse lõhkumine: teatud ruumilise ala äralõikamine. piir, mis suleb, eristab, piiritleb. piiritlemine – eristamine, identiteedi loomine. pigem teatud ruumilist ala eristav, pidevuse lõhkuja, katkestaja. piir kuulub kas sissepoole või väljapoole, aga mitte mõlemasse üheaegselt.

kultuuripraktika jaoks on piir nii ühendav kui ka eraldav. piir kuulub mõlemasse süsteemi! (kuhu piir kuulub, kas välimisse või sisemisse: tähtis küsimus!) [hahaha, nagu Pearu ja Andres oma kraaviga.. so kraav on minu mua peal!]

piir on koht, kus semiootilised protsessid on väga aktiivsed.

enesekirjelduse jaoks on piir üheselt mõistetav. kultuuripraktika jaoks aga polülingvistiline: võimaldab ülekandeid, tõlkeid, kus välimine transformeerub sisemiseks.

Bahtini käsitlus: kuidas autor loob teost: autori positsioon ongi oma loodava maailma piiril olemine. (Bahtin: nägemise liiasus) autor pole väljaspool, mõneti on ta sees, ta on piiril.

nagu meie asume oma visuaalse taju piiril kogu aeg!

mitte ainult semiosfääri kui niisuguse piirid võõra suhtes. Lotman rõhutab: et kogu semiosfäär on tegelikult piiridest läbi lõigutud. semiosfäär ehitubki erinevatest tekstidest, keeltest, mis on kõik omaette piiritletud, enesesse tsentreeritud. semiosfäär on polütsentriline: allsemiosfäärid, erinevad tekstid on tsentreeritud iseendasse, igaühel on oma perifeeria. semiosfääril endal pole kindlat tsentrumit ega perifeeriat.

postmodernitsliku kultuuri põhimõiste: detsentrism, maailm ilma tsentrumita (eriti Derrida)

tsentreeritus, dominandi olemasolu seatakse kahtluse alla, Lotman räägib aga tsentrumeist: peab märkama, et ta räägib allsemiosfääride tsentrumeist. igal allsemiosfääril on oma mina, mis loob tsentrumis enesekirjelduse jne. mitmekihilisus, liigendatus erinevatel tasanditel. erinevate koodide hierarhia. ei saa eriti öelda, et tsentrum on midagi absoluutset, mis vastanduks tsentrumi eitamisele postmodernismist. pigem piiride rägastik semiootilises ruumis, pidevad tõlkimisprotsessid, piiride ületamised, ümberkodeerimised. väga elavad ja dünaamilised intensiivsed protsessid toimuvad semiosfääris. semiosfäär on sünergeetiline, isearenev, isetoimiv, nagu „isearenev logos“, ütleb Lotman

ajaloosemiootika

semiosfäär kui aegruumiline mõiste.

Lotmani ajaloosemiootika on hästi esindatud nt artiklites „Jumala tahe ja hasartmäng“, „Kleio teelahkmel“ (valikute ees olek, ristteed, kus ajalugu alati asetseb)

raamat: Marek Tamme intervjuud ajalooteoreetikutega

ajalugu on ka üks enesekirjelduse viise. iga ajastu kirjutab ajalugu oma vaatepunktist.

üks asi on kirjeldada ajalugu kui enesekirjeldust, oma kultuuri vaatenurgast, kultuuriminakesksete väärtushinnangutega jne. samas oleks ka siin vaja asetada ennast semiootilise vaatleja positsioonile. oleks vaja ka sellist ajalookäsitlust, mis kõrvutaks erinevaid enesekirjeldusi, looks seoseid nende vahel, aitaks mõista ja mõtestada erinevaid vaateid.

Lotman rõhutab, et ajalookirjutus on enese seisukohalt loodud konstrukt. ajalugu saabki kirjutada, toetudes olemasolevatele tekstidele ja dokumentidele. Lotmani jaoks on ajaloo kirjutamine sügavalt semiootiline protsess. ajaloo semiootilisus algab juba ajaloofaktist – see tundub neutraalne, aga Lotmani sõnul on see juba olemuselt semiootiline. ajalookirjutaja võtab alati arvesse teatud fakte. ajalugu ei suuda keegi tervikuna tajuda. ajalooliste faktide valik on tegelikult juba semiootilise ajaloo mõtestamine. tähendusrikas on ka see, mis fakte ajalooline ei vali!

ajalugu on üks narratiividest, mis on alati kirjutatud teatud vaatenurgast, nagu iga narratiiv.

jutustades/luues mingit ajalugu: see, kuidas me faktidest narratiivi moodustame, loob ajalukku korrastuse! korrastame fakte, sündmusi. ajaloo kirjeldamine on alati teatud vaatepunktist selle korrastamine, loome kirjutises põhjuslikke seoseid. jälle juhuslikkuse ja seaduspärasuse teema. igasuguse ajalookirjelduses loome põhjuslikke seoseid, mis kultuuripraktikas ei pruukinud olla põhjuslikud! ajaloos on palju juhuslikke momente, mida ajalookirjelduses peetakse pigem seaduspäraseks. vaatame tagasi, olevikust minevikku! ajaloolane mõtestab ajalugu oma väärtushinnangutest sõltuvalt, oleviku lähtekohalt, kannab oma väärtused minevikku, ja looob korrastatust. ajaloolise pilk on olevikust minevikku, jutustab aga minevikust oleviku poole. ajalookirjutus on olemuselt teleoloogiline! olevikku suunatud. meid huvitab see, kuidas meie väärtused on minevikust tulenenud. minevikust rääkides püüame ennustada tulevikku. meid huvitavad tsüklid ajaloos! igasugune ajalooline kirjeldus tekitab lõppe ja alguseid! iga kirjeldus algab mingist hetkest, teeb sellest algushetke, ja mingi hetk on lõpuhetk. (vrd elavate inimeste kohta ilmunud elulood: raamatus lõpeb nende elulugu mingil hetkel, aga inimese elu jätkub)

ajalookirjutamine on väga semiootiline probleem.

kirjanduse ajalugu võib olla nii üksikute autorite järgi kui voolude järgi kirjutatud. nt antiikajastut on lihte autorite kaudu kirjeldada, tänapäevast kirjandust aga pigem voolukeskselt. isiksusekeskne/ajastukeskne, üldine, poeetika kui sellise muutumine, üksikautorid on vaid protsessi illustratsiooniks, anonüümsed.

nt tehnika juures pole kasutades väga oluline, kes selle lõi. aga nt Dostojevski juures on oluline, et need on just Dostojevski teosed.

NL ajal: nivelleeriti nii autorite kui voolude eripära. kirjeldati teemade kaupa.

vrd Foucault – tema ajalookriitika alused on Lotmani ajaloosemiootikas tugevalt sees.

„historiosoofia“ - peeti Vene filosoofias kammitsevaks tendentsiks.