Referaat: linnaruumist Ecol ja de Certeaul.

FLSE.00.244 Linnasemiootika 
Õppejõud: Tiit Remm
Tartu 2012

Võrdlus:

linnaruumi käsitlused uurimustes

Umberto Eco „Function and Sign: Semiotics of Architecture“

ja

Michel de Certeau „Igapäevased praktikad. I tegemiskunstid“

I

Eco

Umberto Eco leiab, et kuigi arhitektuuri eesmärk näib esmapilgul olevat mitte kommunikeerimine, vaid funktsionaalsus, kogevad inimesed arhitektuuri (laias mõttes: lisaks arhitektuurile kitsas mõttes ka tööstusdisain ja linnaplaneerimine – Eco 1986: 57) kommunikatsioonina. Arhitektuuriobjektid kommunikeerivad eelkõige funktsiooni, mida nad täidavad – ka siis, kui neid hetkel ei kasutata või isegi ei kasutata enam mitte kunagi: arhitektuurimärgi kandja tähistab teatud kultuurikontekstis talle rakendatava koodi põhjal (samas: 59-60). Arhitektuuriobjekt peab oma funktsiooni mitte ainult võimaldama, vaid ka tähistama – piisavalt selgelt, et see funktsioon oleks nii teostatav kui ka soovitav (samas: 63). See aga ei saa kunagi toimuda ilma toetumata eeleksisteerivatele kodifitseerimisprotsessidele – arhitekt ei saa funktsiooni jaoks välja mõelda täiesti uut vormi või anda vanale vormile uut funktsiooni seda traditsiooni (olemasolevaid koode) eirates või eitades, vaid peab seda „progressiivselt muundama“, sest muidu poleks kavandatav objekt enam tarbekunst, vaid kunst – arhitektuur ei saa olla ebaselge tähendusega, mitmeti tõlgendatav (mis ei tähenda, et ühel objektil ei võiks olla mitut erinevat selgelt määratletud kasutusvõimalust). (samas: 63-64)

Essee (noh, filmianalüüs): Peep Puksi „Juhan Liivi lugu“: ajalooliselt ajatule, tekstilt koodile

(eksperiment: kui mitu korda saab ühest ja samast asjast kirjutada)

FLSE.00.232 Filmisemiootika

õppejõud: Katre Pärn

Tartu 2012

Juri Lotman kirjutab filmikeele elementide, ekraanikujutiste tähenduse kahetisest iseloomust:

„Ühelt poolt taasloovad kujutised mingeid reaalse maailma esemeid. Nende esemete ja ekraanil olevate kujutiste vahel tekivad semantilised suhted. Esemed muutuvad ekraanil reprodutseeritavate kujutiste tähendusteks. Teisest küljest võivad kujutised ekraanil täituda mingite lisatähendustega, mis vahel näivad täiesti ootamatutena. Valgustus, montaaž, mäng plaanidega, kiiruse muutumine ja nii edasi võivad ekraanil olevatele objektidele anda sümbolistlikke, metafoorseid, metonüümilisi vm lisatähendusi.“ (Lotman 2004: 51-52)

Üheks kino põhiprobleemiks on olnud fotograafilise realismi taaga ületamine. Mõned eksperimentaalsed erandid välja arvatud, on kinopildil enamasti konkreetne osutus reaalses maailmas: kaadris pole „lill“, „koer“ või „inimene“, vaid „see lill“ (kindlat sorti ja värvi), „see koer“ (kindlat tõugu), „see inimene“; referentsiaalne, objektkeele tasand on üpriski vältimatu. „Ikoonilisel märgil on põhiline konkreetsus, abstraktsiooni näha ei ole võimalik.“ (Lotman 2004: 73) Ent „[n]ähtav maailm ei anta kinos edasi samaselt, vaid oma tähenduslikus suhestatuses, [...]. Nähtav inimene, nähtav ese on ainult siis kinokunsti element, kui ta on antud tähendusliku märgina.“ (Tõnjanov 1977: 5)

Käesoleva analüüsi eesmärk on uurida Peep Puksi ebakonventsionaalset õppefilmi Juhan Liivist (1975): millised on seal kasutatud võtted, mis „teevad eseme uueks“ (Tõnjanov 1977: 5)? Mil viisil suunatakse vaataja kujutatus nägema enamat kui konkreetset ikoonilist tähendust; kuidas tõustakse õppefilmide tavaliselt „sündis-elas-suri“-libretolt abstraktsele, ajatule tasandile? Sest hoolimata Liivi nimekaimu Viidingu tõdemusest, et „[i]gaviku ees on / iga kirjanik / ajakirjanik“^*, on Hando Runnelil õigus öelda, et „ühe Alatskivi mehe Liiva Juhani aeg lõppes küll tema surmaga, Juhan Liivi loomingu aeg, luule aeg läheb aga „sealt edasi“. Elava luule aeg, „tema aeg“ kestab.“ (Runnel 1998: 476) 

Referaat: Chatman, filmijutustaja

FLSE.00.232 Filmisemiootika 

õppejõud: Katre Pärn

Tartu 2012

Referaat:

Seymour Chatman, „The Cinematic Narrator“

Chatman väidab oma raamatus „Coming to terms. The Rhetoric of Narrative Fiction and Film“ muuhulgas, et kinos nagu kirjanduseski tuleks eristada nii loo esitajat, jutustajat (kes on diskursuse osa) kui loo ja ka diskursuse (sh jutustaja) väljamõtlejat, implitsiitset autorit (mitte biograafilise autorina, vaid tekstist endast leitava ülesehituspõhimõttena) (Chatman 1990: 133). Refereeritavas peatükis asub Chatman nimelt kinojutustaja mõiste vajalikkust tõestama. See väide paigutub laiemasse filminarratoloogilisse arutelusse, mille käigus osa teoreetikutest on kahelnud jutustaja mõiste vajalikkuses, sh David Bordwell, keda Chatman põhjalikult refereerib ja kellega pikalt polemiseerib. Chatmani argumentatsioon koosneb seega paljuski Bordwellile vastuväitmisest.

Nii Bordwell kui ka Chatman ise jagavad vaadet, et jutustamine pole oma põhialustelt meediumispetsiifiline (samas: 133). Film kui meedium ei sobi küll kokku loomuliku keele keskse jutustamise ideega, neid ei „jutustata“ üldiselt selle sõna tavalises tähenduses (samas: 124). Ent eitada jutustaja ja implitsiitse autori olemasolu kinos tähendaks väita, et filminarratiivid on kuidagi olemuslikult erinevad teistes meediumites väljendunud narratiividest. Et Bordwell ja Chatman mõlemad seavad eesmärgiks uurida, kuidas filmis meediaspetsiifiliselt avalduvad igasuguse narratiivi üldised põhimõtted, oleks üsna täbar tunnistada, et mõned narratiivid sisaldavad jutustajat ja mõned mitte (samas: 133). Chatman tsiteerib Sarah Kozloffi selgesõnalist kokkuvõtet: „Because narrative films are narrative, someone must be narrating.“ (Kozloff 1988: 44 – tsit. Chatman 1990: 133) Chatman lisab, et kui just keegi ei jutusta, siis vähemalt miski (Chatman 1990: 133).

Essee: tõlkesemiootika analüüs "Juhan Liivi loost"

FLSE.00.022 Tõlkesemiootika ja tõlketeooria

õppejõud Silvi Salupere

mai 2012

Juhan Liivi kood:

Hando Runneli õppefilmikavandi „Juhan Liivi lugu“ tõlkesemiootiline analüüs

1975. aastal valmis režissöör Peep Puksi käe all haridusministeeriumi tellitud õppefilm Juhan Liivist. Sellele on stsenaariumi kirjutanud Hando Runnel (Runnel 1998).

Analüüs käsitleb Runneli stsenaariumi kui tõlget teatavale eesti kultuuris eksisteerivale kujutlusele Juhan Liivist, tema loomingule ja eluloole, ja püüab näidata, kuidas see metatekstina ühendub transmeedialisse võrgustikku, mis moodustab kultuuris mentaalse teksti pealkirjaga „Juhan Liiv“. Et film on raskesti (õigemini pea üldse mitte) kättesaadav, tuleb läheneda stsenaariumile, või pigem, nagu Runnel seda ise nimetab, filmi kavandile, sel kujul, nagu too on avaldatud Runneli raamatus „Jooksu pealt suudeldud“ Eesti Mõtteloo sarjas. Kavand ise osutub selle sõnast-pilti-teekonna vahepeatusena küllalt huvi- ja tänuväärseks uurimismaterjaliks.

Nagu kirjutab kokkuvõtlikult Maarja Saldre, moodustub transmeedialine tekst „ühtse mentaalse ja mitmekeelse terviku esitustest erinevates märgisüsteemides. Koosluse juures võib eristada [...] invariantset ühisosa, mis on püsiv läbi erinevate realisatsioonide ükskõik millises meediumis“ ja „variatiivseid, ehk eelkõige meediumist sõltuvaid aspekte.“ (Saldre 2010:162) Püüdes uurida seoseid, millesse Runneli metatekst Liivi prototekstiga astub, tasub Runneli filmikavandit tõlkena käsitledes vaadelda, millist aspekti Runnel peab Liivi puhul dominandiks. Jakobson defineerib dominanti kui kunstiteose fokuseerivat osist, mis juhib, määrab ja muundab teisi komponente ja tagab teose struktuuri ühtsuse. [„The dominant may be defined as the focusing component of a work of art: it rules, determines, and transforms the remaining components. It is the dominant which guarantees the integrity of the structure.“] (Jakobson 1981: 41) Sellest sõltub, millist tahku eesti kultuuris eksisteerivast Liivi luule mentaalsest tekstist Runneli metatekst esile tõstab – mis on seda huvitavam küsimus, et tegu on õppefilmiga, st teosega, mis peaks vähemalt taotluslikult (kuivõrd see tänapäeval enam praktiliselt vaatajateni jõuab, on iseasi) kujundama parasjagu kultuuristatava põlvkonna ettekujutust Liivist – st olema üks tähtsamaid nende metatekstide summast, mis “loob selle võimaliku maailma, milles toimub teksti lugemine (trükiteksti puhul) ja mäletamine.“ (Torop 2011: 78)

Film on kokku umbes kakskümmend minutit pikk, sellesse soovis tellija mahutada „ülevaate Juhan Liivi kodaniku- ja loojaisikust, tema tööst ja loomingust, tema elust ja n.-ö. „tema ajast“, st tõlke algtekstiks / prototekstiks peaks olema äärmiselt laiendatult mõistetud tekst pealkirjaga „Juhan Liiv“. Runnel nendib, et „kui me suruksime kahekümneminutilisse filmi kõik selle [Liivi eluloo, ajastu ja olustiku – M. P.] kokku, tiheneks meie filmi aine plahvatuslikuks ning filmi esimene demonstreerimine lõpeks katastroofiga, plahvatusega.“ (Runnel 1998: 475) Nii tingib juba mahupiirang ranged kunstilised valikud – luuletaja eluloo ja tema kaasaegse Eesti kõiksust pole võimalik haarata, seda enam, et „ühe Alatskivi mehe Liiva Juhani aeg lõppes küll tema surmaga, Juhan Liivi loomingu aeg, luule aeg läheb aga „sealt edasi“. Elava luule aeg, „tema aeg“ kestab.“ (samas, lk 476) Seetõttu paneb Runnel ette läheneda mitte väljast sissepoole, mitte „reprodutseerida Juhan Liivi eluaeg ja eluümbrus dokumentaalsete ja asiste atribuutide abil ning teha sel moel, välisest lähtudes, sissevaade Juhan Liivi luuleilma tema luulefenomeni mõistmiseks“, vaid „lähtuda Juhan Liivi luulest endast, katsuda jäljendada luuletaja maailmatunnetust seestpoolt väljapoole – tunnetuse omapära, luuletaja nägemisviisi, stiili, motiivistikku silmas pidades, sõnaga, loova isiksuse seda struktuuri, mida võime välja selitada tema luule stiilist ja struktuurist; katsuda kujutada üht väljavaadet maailmale ühest inimhingest, isiksuse ainulikust vaatepunktist.“ (samas, lk 476) 

Referaat: Richard Rorty, keele sattumuslikkus

FLSE.00.223 Tekstiteooriad

Juhendaja Ülle Pärli

Richard Rorty „Sattumuslikkus, iroonia, solidaarsus“:

Keele sattumuslikkus

M.P.

Tartu 2012

Sisukord

1. Keele sattumuslikkus

2. Richard Rorty ja hermeneutika

Kirjandus

1. Keele sattumuslikkus Richard Rorty „Sattumuslikkuses, iroonias ja solidaarsuses“

Valgustuslik teadusfilosoofia kinnitab, et teadus avastab tõde maailma kohta ning vastandab „kindla teadusliku fakti“ metafoorsusele ja subjektiivsusele. Umbes kakssada aastat tagasi hakkas Euroopa vaimuilmas aga juuri ajama ähmane idee, mille esimesi sõnastajaid olid Rorty sõnul Immanuel Kant ja Georg Wilhelm Friedrich Hegel: idee, et tõde pigem luuakse kui avastatakse. Nemadki aga hülgasid idee, et „tõde on väljaspool“ vaid poolenisti: mööndes, et teaduslik, empiiriline tõde on tehislik, konstrueeritud, jätsid nad „kõrgema“ tõe – tõelvaimu kohta, filosoofia pärusmaa – endiselt avastamise, mitte loomise tandriks. Rorty ideaalfilosoof („pigem poeedi kui füüsiku“ abimees – Rorty 1999: 30) aga hülgab täielikult arusaama, et millelgi üldse (vaimul, mateerial, minal, maailmal vms) on mingi sisemine loomus, mida väljendada: „Suurem osa reaalsusest on meie kirjelduste suhtes ükskõikne ja inimese mina on mõnd sõnavara kasutades loodud, mitte mõnes sõnavaras adekvaatselt või ebaadekvaatselt väljendatud“ (Rorty 1999: 28). Väidet, et tõde pole olemas meist väljaspool, ei tohi segi ajada väitega, et maailma pole meist väljaspool olemas: „Öelda, et maailm on olemas meist väljaspool, on tervemõistuslik tõdemus, et enamik asju ajas ja ruumis tulenevad põhjustest, mis enamasti pole inimeste vaimuseisundid. Öelda, et tõde pole olemas meist väljaspool, tähendab aga lihtsalt, et kui poleks olemas lauseid, poleks ka tõde, ning laused on inimkeele elemendid ja inimkeeled on inimese loodud.“ (ibid: 26)

Keskkooli referaat: Keha ja vaimu probleem

[NB: viitamissüsteem ei kannata kriitikat, aga ma ei hakka seda enam muutma ka. Põhiliseks väärtuseks on küllap toredad tsitaadid (vt Berkeley).]

Vanalinna Hariduskolleegium

M.P. XII reaal

Juhendaja: Toomas Abiline

Tallinn 2009

Sisukord:

Sissejuhatus

1. Varasemad teooriad

2. Dualism

2.1. Dualistlik interaktsionism

2.2. Okasionalism

2.3.Ettemääratud harmoonia teooria

2.4. Epifenomenalism

3. Monistlikud teooriad

3.1. Materialism (füsikalism)

3.2. Idealism ehk immaterialism

3.3. Biheiviorism

3.4. Analüütiline biheiviorism

3.5. Funktsionalism

3.6. Identsusteooria

3.7. Neutraalne monism

Kokkuvõte

Kasutatud kirjandus

Essee: Kõiksuse Looja abjektsioonipööritus. Kristevaga Vonnegutist.

FLSE.00.221 Semiootika koolkonnad

M.P.

Tartu 2012

modus lectionis: künism

„Kui ta on mind katsunud,

leiab ta mu olevat puhta kui kuld.

Hiiob“

Nii algab raamat, mille kaanele on joonistatud urruauk:

Referaat: „Kahest kommunikatsioonimudelist kultuuri süsteemis“

FLSE.00.128 Juri Lotman ja Tartu-Moskva koolkond
M.P.
Tartu 2011

Kultuuri ja kommunikatsiooni vahel valitseb orgaaniline seos. Seega on kommunikatsiooniteooriast pärit mudeleid ja termineid võimalik üle kanda kultuurisfäärile. Selle ülekandmisega tekib aga ka probleeme, peamine neist see, et kultuurimehhanismis realiseerub kommunikatsioon minimaalselt kahe erineva ehitusega kanali kaudu.
Abstraktsema kultuurimudeli ehitamisel eristub aga kaks kommunikatsioonitüüpi, millest ainult üks on kirjeldatav Roman Jakobsoni klassikalise mudeli abil.
Teate edastamise võimalikke suundi on kaks:
MINA–TEMA (tüüpilisem juhtum) – MINA on edastamise subjekt, informatsiooni valdaja adressant; TEMA on objekt, adressaat. Eeldatakse, et enne kommunikatsiooniakti algust on edastatav teade „MINU“ jaoks tuttav, „TEMA“ jaoks aga tundmatu.
MINA–MINA – subjekt edastab teadet iseendale. See näib paradoksaalsena, sest subjekt peaks ju iseendale edastatavat teavet juba teadma, kuid see mängib kultuurisüsteemis olulist rolli.
MINA–MINA tavalisematel juhtudel täidab tekst mnemoonilist funktsiooni. Teine, vastuvõttev MINA võrdub funktsionaalselt kolmanda isikuga. Erinevus MINA–TEMA suhtlusest seisneb vaid selles, et informatsioon ei paigutu ümber ruumis, vaid ajas.
Kuid huvitavamad oin juhtumid, kus info edastamisega MINA-lt MINA-le ei kaasne ajalist katkestust ning see täidab mingit muud kultuurilist funktsiooni, mitte mnemoonilist.

Uurimistöö: Vertikaaltelg Betti Alveri luulekogus „Tolm ja tuli“

FLSE.00.128 Juri Lotman ja Tartu-Moskva koolkond

M.P.
Juhendaja Ülle Pärli
Tartu 2011

Sissejuhatus

Töö teemaks on ruumiliste kategooriate, täpsemalt vertikaaltelje uurimine Betti Alveri 1936. aastal ilmunud esikluulekogus „Tolm ja tuli“. Analüüsimeetod tugineb Juri Lotmani „Sõnakunsti teose kompositsiooni“ peatükkidele „Kunstilise ruumi probleem“ ja „Süžee“.
Kunstilise ruumi uurimise tähtsusele kirjanduses osutab Juri Lotman: „Huvi kunstilise ruumi probleemi vastu tuleneb kujutelmast, vastavalt millele kunstiteos on teatud viisil piiritletud ruum, mis oma lõplikkuses peegeldab lõpmatut objekti – teose suhtes välist maailma. [...]
Inimesele omane maailma visuaalse tajumise eriline iseloom, mille tõttu enamikul juhtudel on sõnamärkide denotaatideks mingid ruumilised, kujukad objektid, tingib sõnamudelite teatud eriomase tajumise. Ikooniline printsiip, kujukus, näitlikkus on täiel määral omane ka neile. [...]
Siit mõistete ruumilise modelleerimise võimalus, milledel omaette võttes puudub ruumiline iseloom. [...] Iseäranis oluline on see ruumimudelite omadus kunstis.“ (Lotman 1999: 87–89)
Töö põhiliseks uurimisobjektiks on Alveri kogu „Tolm ja tuli“, kuid et nimetet teos Karl Muru kinnitusel „võttis üles Betti Alveri luule iseloomulikud ainealad ja mitmed loomingut läbivad hoiakud“ (Muru 2001: 56), siis on sobivuse korral ehk õigustatud ka lisanäidete toomine poeemidest. Allikaks on 1956. aastal Stockholmis ilmunud Alveri luulekogu, mis sisaldab „Tolmu ja tule“ samal kujul ja samas järjestuses kui esitrükis.
Töö eesmärk on välja selgitada, kuidas organiseerivad ruumikategooriad Betti Alveri varasema luule maailmapilti. Käsitluse objektiks on „Tolm ja tuli“ kui terviktekst, mille üldised põhimõtted realiseeruvad eraldi alaosades, omaette luuletustes. Uurimus jaguneb kahte ossa: esimene käsitleb vertikaalse telje kasutamist tegelikkuse ruumilisel modelleerimisel, teine piiri ja selle ületamist ehk sündmuse teket Alveri tekstides. Töö püstitab hüpoteesi, et Alveri luules on olulisel kohal ruumiline vastandus „ülal – all“ , ent nende kasutamine modelleerimisel pole sugugi automaatselt ühene, vaid vahelduv ja mänglev, ning pidevalt on olulisel kohal piiride lõhkumise ja ületamise teema.