Narratiiv kui argumentatsioonivahend eutanaasia- ja omastehooldusedebatis

Narratoloogia alused

Õppejõud Marina Grišakova

Uurimus

Narratiiv kui argumentatsioonivahend eutanaasia- ja omastehooldusedebatis

 Mirjam Parve, juuni 2013

Käesoleva uurimuse eesmärk on vaadelda, kuidas on 2013. aasta kevadel lahvatanud eutanaasia- ja omastehoolduseteemalises ajakirjanduslikus debatis kasutatud narratiivi kui vahendit seisukohtade ja väärtushinnangute edastamiseks. Uurimismaterjaliks on internetis kättesaadavad artiklid, arvamuslood, üks telesaade, kommentaarid ja blogipostitused, mille hulgast on lähemaks vaatlemiseks valitud need, kus üldistuste, statistika ja loogilis-teadusliku argumentatsiooni kasutamise kõrval või asemel on jutustatud lugusid.

Semiootik suvetööl: tikutoos ideoloogia tööriistana

Semiootikatudeng ei laiskle ka maal suvitades, vaid tirib rehetoast välja vanavanaisa kopitama läinud tikutoosikollektsiooni jäänused (suur osa kogust on kahetsusväärsel kombel leidnud oma sihtotstarbelise otsa, st kasutatud tuletegemiseks), pühib väärt eksemplarid hallitusest ja üraskitolmust puhtaks, tuulutab ja süstematiseerib vana sahtli põhjas. Tänapäeva tikutopside kujundus ajab igavusest haigutama: ikka ja alati üks ja seesama (õigemini nii umbes kolm sedasama: joonlaud, punane leek ja see kollane tops, võib-olla on mõni veel). (Kompulsiivsest etiketilugejast) lapsena ootasin igatsusega, et kotka ja Kalevipojaga tikutoosi tagaküljele trükitud lõigule meie rahvuseeposest saabuks järg ja saaks teada, kuidas lugu edasi läks, aga toos toosi järel pidin lugema neidsamu nelja värsirida... mis mul kahjuks enam meeles ei ole, nii et oleks ehk pidanud neid rohkemgi üle lugema. Igatahes tundub mulle praegugi, et tikutoosidisainerid on käest lasknud hindamatu võimaluse rahvavalgustuseks.
Nõukogude tikutootjatel seda juba ei juhtunud. Õunapuu vilus istudes ja hallituseoseid kopsu tõmmates tundsin, kuidas läbi iga tikutoosi kõnetab mind, just mind, ülev ideoloogia - otse läbi viie aastakümne.
Püdelavõitu süsteem sai selline:

(Saksa, Tšehhi ja Leedu tikutoosid (parempoolse sahtli paremal üleval nurgas) on välja jäetud, sest nad kuulusid ilmselgelt pigem omaette süsteemidesse ega vedelenud niisama Eesti külameeste pliidiserval, vaid olid meil rehetoas teadliku hankimise tulemusena.)

Allpool pealiskaudselt sellest, kuidas tikutoos indiviide subjektiks hõikab.

Peter Berger, Thomas Luckmann "The Social Construction of Reality"

Kokkuvõte teosest: mida enam loed, seda enam tekib kahtlus, et autoriks on hoopis ülalmainitud härrasmeeste kass(id), kes peavad ülimalt põhjalikku maailmavallutusplaani:

Diskursuse teooriad ja praktikad:

Kui eksamiks õppides muutuvad tekstid liiga naljakaks, on see märk, et peaks magama minema. Mitte Paintis illustreerima, mida "sõna otseses mõttes jalgu alt tõmbama" siis sõna otseses mõttes tähendab.

Essee: Maastik kui tähistatav ja maastik kui tähistaja: unelusmaastikud

Maastikusemiootika

Tartu 2013

Vahel, kui usume end midagi uurivat, oleme tegelikult üksnes valla teatavale unelemisele.

Gaston Bachelard

Millisest geograafilisest piirkonnast võiksid pärineda noore Betti Alveri maastikud?

Sind ümbritsevad jäised tuuled,

ööst kerkib tühi mägiahel.

Sa aimad sügavust ja kuuled

metsloomi kaljuseinte vahel.

(Alver 1956: 37)

Püüd sellele küsimusele vastata on küllap sama viljatu kui (mitte vähesed) katsed leida jälgi Julien Soreli esimesest kuulist (ehkki näiteks apteek, kust Leopold Bloom sidruniseepi soetas, eksisteerinuvat Dublinis veel 1960-ndatelgi (Eco 2011: 94)). Alveri maastikud on vast nii ilmselgelt literatuursed, et tõrjuvad juba eos mõtteid seostamisest mingi konkreetse maa-alaga, aga mitte kõik teosed, kus riivamisi või kesksena kirjeldatakse mõnd maastikku, ei lõika oma sidet geograafilise reaalsusega nii järsult läbi. Michael Riffaterre võib imestada, et Théophile Gautier' ainsa kommenteeritud teostekogu toimetaja ei leidnud tsükli „España“ puhul muud lähenemist kui võrrelda erinevaid kirjeldusi Hispaania sierradest ja jõuda järeldusele, et Gautier' aruanne oli üpris täpne, kuigi näib olevat teinud sierrast veidike kõrbema kõrbe, kui see tegelikult on (Riffaterre 1980: 6-7), ent paistab, et konkreetse geograafilise viite puhul (Gautier'l on loomiskohaks on märgitud „silmatorkavalt eksootilise nimega küla“ – samas: 6) kaldub erudeerituimgi lugeja tihti otsima „õiget kohta“ ja selle leidnult sarnasusi-erinevusi. (Umberto Eco viitab imestunult, kuidas talle pea kolmkümmend aastat pärast „Roosi nime“ ilmumist kirjutas üks sakslane – kirja järgi ilmselgelt haritud, kirjandusmaailmaga tuttav inimene –, kes arvas end olevat leidnud romaani sissejuhatuses mainitud (puhtalt väljamõeldud) antikvariaadi Buenos Aireses koos Kircheri pealkirjata raamatuga (Eco 2011: 80)). Oma hüperrealistlikus äärmuses võib selline lähenemine tekste ja loodust võrreldes otsida ja leida isegi autori vigu ja mäluvääratusi, nagu Kati Lindströmi kirjeldatud jaapani klassikaline kirjanduskriitika (Lindström 2004: 69). Nii pole ehk kohatu tuletada meelde Gaston Bachelardi ruumipoeetilisi seisukohti:

Oma elavas talitluses rebib kujutlusvõime meid lahti ühtaegu nii minevikust kui reaalsusest. Ta avaneb tuleviku poole. REAALSUSE FUNKTSIOONILE – mida juhib minevikukogemus –, nagu seda defineerib akadeemiline psühholoogia, tuleb lisada IRREAALSUSE FUNKTSIOON, mis on sellega võrdselt positiivne [...]. Poeetilise kujutluse probleeme pisut lihtsustades võiks öelda, et hingel on võimatu saada psüühilist kasu luulest, kui ei sunnita koostööle inimpsüühe kaht funktsiooni: reaalsuse funktsiooni ja irreaalsuse funktsiooni. (Bachelard 1999: 29)

Käesolev essee püüab Bachelardi ja Riffaterre'i kujul vaadelda erinevat sorti maastikke eesti ilukirjanduses kui unelusmaastikke: kadunud maastikud, ideaalmaastikud, ideemaastikud või sisemaastikud, lõpuks ka realistlikud maastikud; panna sealjuures tähele, kuidas kirjeldus eemaldub „tõetruust“ representatsioonist, mimeetiliselt tähistatavast maastikust saab sümboolne tähistav maastik, „asjad pannakse teenima märkidena ja tekst kuulutab valitsejaks semioosi“ (vastandina mimeesisele – Riffaterre 1980: 6)?

Referaat: Jaan Undusk, „Maagiline müstiline keel“ (1., 2. ja 4. peatükk)

Keelesemiootika

Juhendaja Irina Avramets

Tartu 2012

Sissejuhatus

Referaat on koostatud Jaan Unduski „Maagilise müstilise keele“ esimese, teise ja neljanda peatüki põhjal, mis käsitlevad keelt, substantsiaalsust, keele substantsiaalsust ja substantsiaalsuseavaldusi või -püüdlusi luules. Tegu on üpris omanäolise ja sõltumatu filosoofiaga, mis ei uju tahtlikult ei pärivoolu ega vastuvoolu, vaid püüab igasugu kaasaegsetest voolamistest sõltumatult oma rada mööda uidata, lähtudes konkreetsest isiklikust otsingust.

Kas ja kuidas peaks seda semiootika ja lingvistikaga seostama? Substantsiaalsus on justkui strukturalismi põhimõtteline antitees. Undusk ise uurib esimeses peatükis põhjalikult oma suhet dekonstruktsiooniga, mis peaks esinema täieliku vastandina, osutub aga mingis mõttes lähedasemaks, kui kumbki osapool arvata söandas. Unduski teooria sõnavarasse tõlgituna omandab dekonstruktsioon tõepoolest uue kabalistliku müstika ilme, paistes oma eituses samamoodi substantsiaalsust igatsevat kui negatiivne teoloogia.

Lingvistika vaadet keelele kui märgisüsteemile riivab Undusk põgusalt teises peatükis, kus nendib, et argipäeva lamedas ruumis täidab lingvistilise rakendusfilosoofia lähenemine kenasti oma pragmaatilisi eesmärke, kuid sakraalsus, substantsiaalsuse kogemise raamistu, ilmneb sügavuses ja kõrguses. Unduski filosoofia tegeleb kontseptuaalsete ruumidega igapäevase keele-elu kohal, keele kui maailmas olemise viisiga, maailma olemise viisiga. Oma tunnetuslikul tasandil on mõlemad lähenemised kehtivad, ent eri tasandite vaheline tõlkimatus on küllap paratamatu.

Referaat: linnaruumist Ecol ja de Certeaul.

FLSE.00.244 Linnasemiootika 
Õppejõud: Tiit Remm
Tartu 2012

Võrdlus:

linnaruumi käsitlused uurimustes

Umberto Eco „Function and Sign: Semiotics of Architecture“

ja

Michel de Certeau „Igapäevased praktikad. I tegemiskunstid“

I

Eco

Umberto Eco leiab, et kuigi arhitektuuri eesmärk näib esmapilgul olevat mitte kommunikeerimine, vaid funktsionaalsus, kogevad inimesed arhitektuuri (laias mõttes: lisaks arhitektuurile kitsas mõttes ka tööstusdisain ja linnaplaneerimine – Eco 1986: 57) kommunikatsioonina. Arhitektuuriobjektid kommunikeerivad eelkõige funktsiooni, mida nad täidavad – ka siis, kui neid hetkel ei kasutata või isegi ei kasutata enam mitte kunagi: arhitektuurimärgi kandja tähistab teatud kultuurikontekstis talle rakendatava koodi põhjal (samas: 59-60). Arhitektuuriobjekt peab oma funktsiooni mitte ainult võimaldama, vaid ka tähistama – piisavalt selgelt, et see funktsioon oleks nii teostatav kui ka soovitav (samas: 63). See aga ei saa kunagi toimuda ilma toetumata eeleksisteerivatele kodifitseerimisprotsessidele – arhitekt ei saa funktsiooni jaoks välja mõelda täiesti uut vormi või anda vanale vormile uut funktsiooni seda traditsiooni (olemasolevaid koode) eirates või eitades, vaid peab seda „progressiivselt muundama“, sest muidu poleks kavandatav objekt enam tarbekunst, vaid kunst – arhitektuur ei saa olla ebaselge tähendusega, mitmeti tõlgendatav (mis ei tähenda, et ühel objektil ei võiks olla mitut erinevat selgelt määratletud kasutusvõimalust). (samas: 63-64)