Semiootikatudeng ei laiskle ka maal suvitades, vaid tirib rehetoast välja vanavanaisa kopitama läinud tikutoosikollektsiooni jäänused (suur osa kogust on kahetsusväärsel kombel leidnud oma sihtotstarbelise otsa, st kasutatud tuletegemiseks), pühib väärt eksemplarid hallitusest ja üraskitolmust puhtaks, tuulutab ja süstematiseerib vana sahtli põhjas. Tänapäeva tikutopside kujundus ajab igavusest haigutama: ikka ja alati üks ja seesama (õigemini nii umbes kolm sedasama: joonlaud, punane leek ja see kollane tops, võib-olla on mõni veel). (Kompulsiivsest etiketilugejast) lapsena ootasin igatsusega, et kotka ja Kalevipojaga tikutoosi tagaküljele trükitud lõigule meie rahvuseeposest saabuks järg ja saaks teada, kuidas lugu edasi läks, aga toos toosi järel pidin lugema neidsamu nelja värsirida... mis mul kahjuks enam meeles ei ole, nii et oleks ehk pidanud neid rohkemgi üle lugema. Igatahes tundub mulle praegugi, et tikutoosidisainerid on käest lasknud hindamatu võimaluse rahvavalgustuseks.
Nõukogude tikutootjatel seda juba ei juhtunud. Õunapuu vilus istudes ja hallituseoseid kopsu tõmmates tundsin, kuidas läbi iga tikutoosi kõnetab mind, just mind, ülev ideoloogia - otse läbi viie aastakümne.
Püdelavõitu süsteem sai selline:
(Saksa, Tšehhi ja Leedu tikutoosid (parempoolse sahtli paremal üleval nurgas) on välja jäetud, sest nad kuulusid ilmselgelt pigem omaette süsteemidesse ega vedelenud niisama Eesti külameeste pliidiserval, vaid olid meil rehetoas teadliku hankimise tulemusena.)
Allpool pealiskaudselt sellest, kuidas tikutoos indiviide subjektiks hõikab.
