Semiootik suvetööl: tikutoos ideoloogia tööriistana

Semiootikatudeng ei laiskle ka maal suvitades, vaid tirib rehetoast välja vanavanaisa kopitama läinud tikutoosikollektsiooni jäänused (suur osa kogust on kahetsusväärsel kombel leidnud oma sihtotstarbelise otsa, st kasutatud tuletegemiseks), pühib väärt eksemplarid hallitusest ja üraskitolmust puhtaks, tuulutab ja süstematiseerib vana sahtli põhjas. Tänapäeva tikutopside kujundus ajab igavusest haigutama: ikka ja alati üks ja seesama (õigemini nii umbes kolm sedasama: joonlaud, punane leek ja see kollane tops, võib-olla on mõni veel). (Kompulsiivsest etiketilugejast) lapsena ootasin igatsusega, et kotka ja Kalevipojaga tikutoosi tagaküljele trükitud lõigule meie rahvuseeposest saabuks järg ja saaks teada, kuidas lugu edasi läks, aga toos toosi järel pidin lugema neidsamu nelja värsirida... mis mul kahjuks enam meeles ei ole, nii et oleks ehk pidanud neid rohkemgi üle lugema. Igatahes tundub mulle praegugi, et tikutoosidisainerid on käest lasknud hindamatu võimaluse rahvavalgustuseks.
Nõukogude tikutootjatel seda juba ei juhtunud. Õunapuu vilus istudes ja hallituseoseid kopsu tõmmates tundsin, kuidas läbi iga tikutoosi kõnetab mind, just mind, ülev ideoloogia - otse läbi viie aastakümne.
Püdelavõitu süsteem sai selline:

(Saksa, Tšehhi ja Leedu tikutoosid (parempoolse sahtli paremal üleval nurgas) on välja jäetud, sest nad kuulusid ilmselgelt pigem omaette süsteemidesse ega vedelenud niisama Eesti külameeste pliidiserval, vaid olid meil rehetoas teadliku hankimise tulemusena.)

Allpool pealiskaudselt sellest, kuidas tikutoos indiviide subjektiks hõikab.

Tuleb välja, et tikutoosi-ideoloogia on üllatavalt hõlmav. Juba selles kogufragmendis, mis tulest pääses, leidub näiteid eri tasanditel: subjekt kui pereliige, töökollektiivi liige, maanoor jne, subjekt kui eestlane, kui eestimaalane, kui nõukogudemaalane, kui ülemaailmse rahu eest võitleja / inimkonna liige, ja lõpuks isegi kui Päikesesüsteemi ja Universumi elanik.

kosmoski on Nõukogude Subjekti kodu
ja kuu hoiab hellalt punatähekest.

rahu kogu maailma lastele!

Need rahu kuulutavad/nõudvad toosid olid vanavanaisa kastis ainult venekeelsetena. Ei tea, kas eestikeelseid selliseid ei olnud, ei sattunud vanavanaisale kätte või põletas ta need vihaga kohe ära ega pidanud vajalikuks sihukest jama oma kollektsiooni lisada. Küllap teadis ta omast kogemusest sedasama, mida Carl Schmitt: väitel, et võideldakse "maailmarahu" eest ja sõditakse "inimkonna" nimel, "võib olla ainult hirmutav tähendus, et vaenlase inimlikku kvaliteeti eiratakse ja sõda seega iseäranis ebainimlik tuleb." (C. Schmitt, "Poliitilise mõiste", tlk Anti Lääts, kogumikus "Kaasaegne poliitiline filosoofia. Valik esseid", EYS Veljesto kirjastus, Tartu 2002)
(Seda rahutuvi alumise toosi etiketil pidasin ma alguses pommitajaks. "Rahu võidab sõja... sest rahul on suurem pomm!")
Üleliidulise rahvaloenduse üleskutsed hõikasid subjekti juba Suure Isamaa alamaks, üheks miljonite seast, kes oli ometi nii tähtis, et ei tohtinud sugugi loendusest välja jääda ja pidi andma oma määrava panuse, aidates "kõigiti kaasa loenduse edukale läbiviimisele".

Tikutoosid hõikasid subjekti ka vennasrahvaste sõbraliku pere liikmeks, eriti tõhusalt need hirmilusad rahvariides näitsikutega pildid, mida minu lapsemas põlves rohkem alles oli ja mida oli müüdud vist naistepäeva puhul komplektina kenas karbis. Süda tilgub verd tõdedes, et see 8. märtsi karp sai kõige täiega tuleroaks (need tikud on kõik rõskes majas seismisest läbi niisked ka, nii et tule süütamiseks  kulus neid alati paras kimp), aga mingid rahvatantsijad olid siiski säilinud, mitte küll need samad hirmilusad. Needki paistavad olevat osa komplektist, aga alles on ainult nelja maa pildid. Keskel on Türkmeeni ja Gruusia vennasvabariigid, ma neid teisi lühendeid ei tea. No vaata, kui lõbusad ja toredad nad on, sa ju kohe tahad nendega sõber olla, eks?

Sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik jne

Selles kontekstis võis natuke auru välja lasta ka rahvustundelt, ikka rahvusliku vormi ja sotsialistliku sisuga. Mu mäletamist mööda oli 8. mai karbis ka etikett ilusa eesti neiuga, kelle ma tikutooside missivõistlusel tavaliselt igatahes esikolmikusse paigutasin (võitjaks tuli vist enamasti aserbaidžaanlanna).  Rahvuslike motiividega pildikesed on muidu üsna impotentsed võrreldes mõne teise žanriga. Alumisel pildil on õigupoolest tikutoosihunnik, mille ma komplekteerisin selle alusel, et neil pole eksplitsiitset verbaalset sõnumit.

No olgu, paremal on Kalevipoeg. Kas alumises reas kolmas on Viljandi paadimees või? Alumise rea teine on minu jaoks täielik mõistatus, aga ilmselt just seetõttu, et mu ideoloogiline töötlus on puudulik ja mõned "ilmselgused" ei ole minu jaoks nii ilmselgelt äratuntavad maailmakorra osad kui nad ühe korraliku subjekti jaoks olema peaksid. Ja vasakul on meremotiivid, ära lõigatud kogu oma tolleaegsest vastuolulisusest ja moondatud pelkadeks esteetilisteks kuvanditeks.
Mingi kolklik rahvuslus ei olnud muidugi tollele ideoloogiale tarvilik, tähtis oli hõigata subjekti ENSV kodanikuks ja üritada tema rahvustunnet sel otstarbel ära kasutada. Meretriip pannakse punalipule, seelikutriip lehvib vabastajaid tervitades jne. Selleks sobisid hästi igasugused vahvad aastapäevad.

"Olgu tervitatud Eesti NSV 20. aastapäev"

Rahvustunde sidumisel NSV-kodanikutunde külge prooviti muidugi eriti pingsalt rakendada laulupeoteemat. Sedagi kajastavad mõned tikutoosid:

Vasakul on veel mingi kandletaoline moodustis ka punalipu all, õnntulimeieõueleaukolhoosikorrale jne. 

Peale häguste üld-eestiliste kuvandite oli kastis veel hea hulk konkreetsete linnade postkaardilaadi tikutoose. Oli nähtavasti üks sari Eesti linnadest, millest mul õnnestus leida Tallinn (2 tk), Tartu, Narva, Viljandi ja lisaks Pirita. 

Ja siis oli hulk Tallinna tikutoose. Huvitaval kombel ei kajasta ükski neist nõukogudeaegseid uhkeid projekte, vaid mingeid täiesti tagurlikke saksalikke vanalinnaelemente, eks ole. 

Kodanlikud igandid.

Milliseks subjektiks need tikutoosid mind hõikavad, oli mul ausalt öeldes raske mõista. Kas need on turistipostkaartide väiksemamõõdulisem ja praktilisem aseaine? Või niisama ilusad pildid? Kuidas need kõnetasid mu vanavanaisa, kes elas "jumalast ja inimestest mahajäetud" Varblas? 

Kõige rohkem tundub mulle, et nende vanalinnapiltidega on samamoodi nagu merega, nad on ära estetiseeritud. Parem on, kui need enam midagi ei tähenda (sest see, mida nad muuhulgas tähendada võiksid, pole soovitav: meri -põgenemine, piiritsoonid, püssidega valvurid, paatide konfiskeerimine, "mereriik" ja samas merele ligipääsu keelamine; vanalinn - Eesti feodaalne minevik, saksa kultuur, sajanditepikkune Lääne ees lömitamine ühesõnaga?), vaid on lihtsalt ilusad pildid. Kena laternake ja kaunis uks ja uhked tornikesed. Aga Pirita klooster on mu arust ikkagi üsna kurioosne asi, mida nõuka-aegsel tikutopsil kujutada. 

Teistlaadi kategooriatest on huvitav vaadata, kuidas tikutoosid hõikavad tulesüütajaid majandussüsteemi osaliseks. 

Väga suur osa, nagu esimeselt skeemilt näha (punane ala) kutsub üles tarbima. Sageli on nende reklaamide sisutühjus kooskõlas kaubandusvõrgu sisutühjusega. 

"Huvitavaid ja vajalikke raamatuid leiate raamatukauplustest" - raske on välja mõelda, mis olukorras see sõnum informatiivne olla võiks.

Ühe tikutoosi pealt lugesin esialgu lausa "Kasutage õmblustooteid!". Hirnusime õue peal tükk aega naerda ja kujutasime ette alternatiive: "Kasutage õmblustooteid! Loobuge loomanahkadest!" ja arutlesime, kas kartulikotid on õmblustooted või mitte. Mõne aja pärast avastasin oma pettumuseks siiski, et selle tikutoosi etikett kutsus üles kasutama Leola õmblustooteid:

Tikutooside rõivareklaamid olid ühelt poolt suunatud  "igaühele", aga lõid ka mõningaid eristusi: mehed-naised, peened-praktilised jne. See tüüp ülemises reas vasakult teisel toosil näeb välja nagu liputaja, aga tegelikult on seal ka pisike kiri "Valga õmblusvabrik. Poiste kevad-sügismantlid."

Štiilšed naišed, šikid mehed, töökad ja praktilised mehed, kampsunikandjad, koolilõpetajad tütarlapsed... ühesõnaga, kõik, kes otsivad asju, mida poest ei saa, võivad neid vähemalt tikutoosilt vaadata. Vanavanaema kapis on iseõmmeldud kleidid-kitlid, jämedast kollasest lõngast kootud vest ja paar peenemat väljamaa kampsunit, mis tulid Saksamaa pakkidest.

Aga eriti võluv oli roosa juveelikaupluse reklaam tikutoosil:

Õmblustooted õmblustoodeteks, aga toidu ja joogita ei aja keegi läbi. Iseasi, kuivõrd sellistel reklaamidel mõtet oli. Ei tea, kas Varbla poes ka kuumsuitsurulaadi ja piimavalgukreemi müüdi?

                   

Minu jaoks üks müstilisemaid on aga see tikutoos:

"Eriline piim vanaemale"? Milline see eriline piim on? Miks just vanaemale? Kas see on Punamütsike? Oot-oot, kui muinasjuttu meelde tuletada, kas "eriline piim" on mingi eufemism veini kohta?

Teine lemmik tarbekaubareklaami vallast: "Ostke elektriahi". Näib ahvatlev küll, kui külmas tares pliidi ees lõdisedes kohmetanud sõrmedega neljandat tikku põlema rapsad, eks. Aga mõelda vaid, milline kogus propagandat läheb mööda inimesest, kellel on elektriahi ja kes seega ei vaja enam nii palju tikke!

Siiski mitte nii suur kogus kui sellest ignorandist, kes ajalehte ei loe. Ma ei tea, kas ajalehtedes ka tikureklaamid olid, aga tikutoosidel olid ajalehereklaamid küll, ehkki suurt osa ei saa just päriselt reklaamideks nimetada, tegu on pigem pseudorahvavalgustuslike postritega. Eestlased olid ju väidetavalt üsna ammu üks lehelugeja rahvas. Ei tea siis, kas lehelugemisharjumus oli vahepeal seoses tormiliste sündmuste ja kultuuripööretega alla käinud (näiteks vastureaktsioonina pehmelt öeldes kallutatud meediale) või on tegu kultuurikonteksti mittearvestava otseülekandega Venemaa tikupropagandast. Neid etikette vaadates jääb igatahes selline, nagu oleks tõsine häda inimeste lugemasaamisega.

Ainsad konkreetsed üleskutsed on lugeda ajakirja Sotsialistlik Põllumajandus ja ajalehte Kodumaa. Teised  on jällegi vapustavalt sisutühjad. Eriti lõbus on muidugi mõelda, kuidas pliidikütja võtab toosi pealkirjaga "Ajaleht - aken maailma!", kägardab siis mainitud "akna maailma" kokku ja paneb aktuaalsele informaatorile tagatipuks tule otsa.

[Väike kõrvalepõige ajalehtede, nende semiootilise ja materiaalse reaalsuse teemal:

Aga kust üldse tulevad ajalehed? Eks ikka trepikojast postkastist. Igal hommikul ja ühekaupa. Ja selleks, et isa saaks ajalehte oma hommikukohvi kõrvale lugeda, peab postivedaja selle kohale toimetama juba enne kella seitset! Ma olen küll isale ütelnud, et las see vaene postivedaja toob suurema portsu korraga, terveks nädalaks ette või nii. Ega ju meiegi näiteks kartuleid Oaveskilt ühekaupa too! Aga isa ütleb, et ajaleht peab olema värske. Pean seda temalt täpsemalt uurima, sest kui ma mõtlen tollele ahjuesisele virnale, milles alumised lehed juba kes teab mitme kuu vanused on, aga sellegipoolest ei mädane ega hallita, vaid täiesti värsked välja näevad, tundub isa nõudmine mulle natuke veider.

Anti Saar, "Kuidas meil asjad käivad", lk 18-19]

Aga majandusega jätkates, tikutoos interpelleerib subjekti ka tootja rolli:

Minul pole ausalt öeldes aimu, kui palju on 550000 tonni piima ja mis on abrasiivkäi. Mõni neoludiit tahaks praegusel ajal ehk hoopis kõigil nendel uutel helendavatel ekraanidel abrasiivkäia kasutada. Ma ei tea ka, kas elamuehituse-teemaline tikutoos kutsub üles ehitama 1965. aastal 2,3 korda kõrgemaid maju kui varem või ehitama seitsme aasta jooksul 2,3 korda rohkem elamuid kui... ee, eelmise n aasta jooksul? Või tõstma kraanaga 2,3 korda raskemaid betoonkamakaid kui 1958. aastal? Jällegi olen ma ilmselgelt nende tikutooside maailma piisavalt sotsialiseerimata, küllap oleks korralikul nõukogude subjektil piisavalt semiootilist pädevust, et kohe aru saada, misasja see 2,3 korda tähendab. Muide, seegi pole ju iseenesestmõistetav, et need 2,3 korda peaks kohe rohkem olema. Võib ka näiteks 2,3 korda vähem ehitada. Aga progressiusku sisendatakse nähtavasti praegu samuti kui tollal. 

Üllatus-üllatus, aga tikutoos kõnetas tikutõmbajat ka kui omanikku: subjekt omas lehma, maja, autot, kodust vara (mööblit, kui pildist lähtuda), mida tuli kindlustada, ja raha, mida tuli säästa, hoiustada, investeerida. Riiklikult muidugi. Üks tikutoos küsib muide "Kas teie sääs on hoiukassas?", igaüks võib siis oma lõbuks mõelda, kas ta paneks oma sääse hoiukassasse. Müstifikatsioonina esineb hoiukassareklaamil sinine noolega... liiklusmärk? Jällegi, minu jaoks mõistatuslik, aga õige inimese jaoks võib-olla ilmselge.

[Vabandust, ma üldsegi ei tea, miks see tarbijate kooperatiivi toos selles rühmas on.]

Tasub muide tähele panna, kuidas tikutoosid kõnetatava poole pöörduvad: omanikult küsitakse, kas TEIE säästud on hoiukassas, ja ärgitatakse: "ÄRGE unustage kindlustamast kodust vara", aga kasutatakse ka meie-vormi: "HOIAME raha hoiukassas!" 

Ka tarbijale soovitatakse: nõudke seda, ostke teist, tellige kolmandat, külastage neljandat. Aga onklile abrasiivkäia taga öeldakse sina: "KASUTA ekraani!". Ja lehmalüpsja poole ei pöörduta üldse otse, vaid antase käsklus: "Müüa riigile piima". Pole just kõige viisakam.

Lõpuks oli veel suur hulk üleskutseid, hoiatusi ja keelde, millele ma ei oska hästi koondnimetust anda. 

On liikluseteemalisi tungivaid  noomitusi: "Mõtle oma elu peale!"

(Ma ei suuda otsustada, kas see "olge tähelepanelikud" on siiras või sarkastiline.)

On tuleohutusealaseid nõuandeid:

Ja tervist puudutavaid meeldetuletusi:

"Vanaema, on su kopsud terved?" küsib tikutoos. Jah, SINA, vanaema!

Ja siis veel... selline üleskutse:

Et keda neid siis?

On see käekotivaras, keda ajavad taga kohusetundlikud kodanikud, või sõiduteele sööstvad koolipoisid, portfellid peos, või ajavad kiusupunnid oma ohvrit tagasi, või mida paganat? Jällegi ei ole siin mu autsaiderisilmale miski nii ilmselge, kui olema peaks. 

Ja siis on veel, hm, looduskaitsetikutoosid?

"Hävitage vareseid!" ja "Kaitske linde!" näisid väheke vastuolulised, aga varesel on nähtavasti nokas linnumuna, kapitalistlik vereimeja selline. Samas toob see vastuolu ainult esile kõigi nende kenade soovituste suhtelise seostamatuse reaalsusega. Kaitske linde, mis linde? Aga neid linde, kes marjapõõsad tühjaks nokivad? Kaitske vesiroose? Kaitske ulukeid? Kaitske kudevaid kalu? Omaette jääb nende tikutooside kõnetus väheke hõredaks ja abstraktseks.

Aga siiski võiks jämedais joontes öelda, et viimane rühm hõikab (teietades) tulesüütajat vastustundlikuks kodanikuks, kes hoolitseb enda, teiste kodanike ja ka oma loodusliku keskkonna tervise ja turvalisuse eest, muidugi vaikimisi jagades kodanikkonna ja keskkonna kahte ossa: üks, mis väärib kaitsmist, ja teine, mis väärib mitte kaitsmist, vaid hävitamist. Kitseke ja rõngassilmsed linnukesed on ju nii nummid, aga vaata ainult selle varese jõhkrat lõusta.

Tegelikult ma ei tea, kuidas nende tikutooside kaasaegsed neisse hõigetesse suhtusid. Kas keegi hakkas vesiroose kaitsma või pani koerad kinni sellepärast, et tikutoos ütles, proovis sõira või kuumsuitsurulaadi, kindlustas oma sohva ja lehma või loobus ohtlikust kombest kasutada abrasiivkäia ilma ekraanita? Kes teab. Vanavanaisa suri enne minu sündi, tema poeg aga ei näi oma isa harrastusest kuigi palju pidavat. Aga kõiki neid tikutoose ühekorraga huvitatult (ja teisalt praktilise, st tulesüütamise huvita) läbi vaadates tundsin mina küll end kõnetatuna. Pärast tegime mitu päeva nalja, kui midagi vaja teha oli: "Tikutoos ütleb: tõuse üles!", "Tikutoos ütleb: mõtle oma elu peale!", "Tikutoos ütleb: tee võileiba!". Trükisõna, eriti koos pildiga, on ikka kuidagi autoriteetne...

Aga lõpetuseks veel müstifikatsioonide müstifikatsioon: päris tikutopsi vaadates ma ei saanudki aru, mida sellel Leedu päritolu etiketil kujutatud on. Digitaliseeritud eksemplari inspekteerimisel tuvastasin vist põldpüüd ja viljarõugu? Aga teos on interpretatsioonidele avatud. See sinine asi võiks tegelikult ennemini olla keemialabori koonuskolb, aga siis oleks põldpüüsid raske seletada.