Narratiiv kui argumentatsioonivahend eutanaasia- ja omastehooldusedebatis

Narratoloogia alused

Õppejõud Marina Grišakova

Uurimus

Narratiiv kui argumentatsioonivahend eutanaasia- ja omastehooldusedebatis

 Mirjam Parve, juuni 2013

Käesoleva uurimuse eesmärk on vaadelda, kuidas on 2013. aasta kevadel lahvatanud eutanaasia- ja omastehoolduseteemalises ajakirjanduslikus debatis kasutatud narratiivi kui vahendit seisukohtade ja väärtushinnangute edastamiseks. Uurimismaterjaliks on internetis kättesaadavad artiklid, arvamuslood, üks telesaade, kommentaarid ja blogipostitused, mille hulgast on lähemaks vaatlemiseks valitud need, kus üldistuste, statistika ja loogilis-teadusliku argumentatsiooni kasutamise kõrval või asemel on jutustatud lugusid.

Teooria

1.1 Kaks loogikat

Jerome Bruner kirjeldab teoses „Actual Minds, Possible Worlds“ kaht ühitamatut, kuid komplementaarset mõtlemisviisi, mis korrastavad kogemust ja konstrueerivad reaalsust kumbki oma eripärasel viisil: loogikalis-teaduslikku e paradigmaatilist ja narratiivset. Esimene tegeleb üldistatud põhjus-tagajärje seostega, püüdes saavutada formaalse matemaatilise kirjeldus- ja seletussüsteemi ideaali (Bruner 1986: 12), selle oskusliku rakendamise tulemuseks on „hea teooria, vettpidav analüüs, loogiline tõestus, tõsiseltvõetav argument ja läbimõeldud hüpoteesile toetuv empiiriline avastus“ (samas: 13). Teine tegeleb inimlike kavatsuste ja tegevustega, nende muutumiste ja tagajärgedega ning toodab „häid lugusid, haaravat draamat, usutavaid (kuigi mitte tingimata „tõeseid“) ajaloolisi kirjeldusi“ (samas: 13). Kui paradigmaatiline mõtlemine püüab võimalikult palju üldistada ja jõuda üha kõrgemate abstraktsioonideni ning eitab põhimõtteliselt igasugu partikulaarsuste seletusvõimet, siis narratiivne mõtlemine püüab avada „ajatuid imesid“ kogemuse üksikasjus ja paigutada kogemuse konkreetsesse aega ja ruumi. (samas: 13)

Hea argumendi kriteeriumid ei ole loomulikult samad nendega, millele vastab hea lugu. Bruner osutab, et mõlemat saab kasutada veenmisvahendina, kuid nende veenmisviisid on põhimõtteliselt erinevad: argument veenab oma tõesuses, toetudes formaalsetele protseduuridele ja empiirilistele tõestustele; lugu aga oma elutruuduses, esitades mitte tõde, vaid tõenäosust/tõelähedust (verisimilitude). (Bruner 1986: 11)

Robert Fisher võrdleb aga oma essees „Narration as a Human Communication Paradigm“ pisut teise nurga all kaht suhtlusparadigmat: narratiivset ja „ratsionaalse maailma paradigmat“. Mõistet „paradigma“ defineerib Fisher kui „representatsiooni, mis on kujundatud eesmärgiga formaliseerida kogemuse teatud komponendi struktuur ja võimaldada selle kogemuse loomuse ja funktsioonide uurimist ja mõistmist“ (Fisher 1984: 2). Fisher tegeleb just inimsuhtluse kogemusega (samas: 2). Tema narratiivse paradigma käsitlus pakub alternatiivi levinud arusaamale, et retooriliseks võib lugeda ainult argumentatiivses vormis inimsuhtluse ja et ainult selge loogilise eeldus-järeldus-struktuuriga diskursus on arutlev. Sealjuures „narratiivne paradigma ei eita arutlust ja ratsionaalsust“, vaid ehitab need üles teistmoodi (samas: 2).

Kui ratsionaalse maailma paradigma vajab valdamiseks teatud väljaõpet, st on kättesaadav ja jõukohane vaid ekspertidele, siis narratiivne paradigma on demokraatlikum, olles Fisheri sõnul loomuomane inimesele kui narratiivsele olendile: „Kõigil isikutel on võime olla ratsionaalse narratiivse paradigma raames. Ja üldiselt nad ka on seda – vähemalt oma igapäevaelu kavandades.“ (Fisher 1984: 10)

Kõnealuse „teistsuguse ratsionaalsuse“ lähtepunkt on inimeste kui narratiivsete olendite loomus: inimlik otsustusmehhanism tugineb „heade põhjuste“ kriteeriumile (Fisher 1984: 7), ja „head põhjused“ ongi lugude materjal. Narratiivse paradigma kohaselt on lood vahendid, mille kaudu inimesed arutlevad, kaalutlevad ja hindavad, ja maailm on hulk lugusid, mille vahel tuleb pidevalt valida. (samas: 8)

Fisheri pakutud narratiivset paradigmat tasub küllap vaadelda just nimelt ratsionaalse maailma paradigma alternatiivina, mitte asendajana, ning Bruneri nõu kuulda võttes hoiduda ühe mõtlemisviisi taandamisest teisele. Ka tuumarelvade debatis, mida Fisher analüüsib (Fisher 1984: 11–15), on kahtlemata oma koht ekspertide arvamusel ja teaduslikul argumentatsioonil. Ent selle kõrval on oluline välja tuua, millises paradigmas orienteeruvad ja opereerivad mitte-eksperdid oma igapäevaste otsuste langetamisel, kus lugudel on ilmselt tähtis roll. 

 

1.2 Narratiiv ja väärtushinnangud

Narratiivid on muuhulgas moraalsed konstruktsioonid. Hayden White kinnitab, et mil iganes tuleb reaalsuse kirjeldamisel kasutusele narratiivsus, seal on mängus ka moraali dimensioon (White 1980: 26 — viidatud Fisher 1984: 10). Eelnevat arvestades võib järeldada, et lood ja narratiivne mõtlemine mõjutavad moraaliotsuseid ja narratiive tõepoolest ka kasutatakse väärtushinnangute mõjutamiseks. Uurimused on näidanud, et narratiiv võib vastupanu ületamisel olla efektiivsem kui ratsionaalne loogilises vormis argumentatsioon (nt Dal Cin, Zanna, Fong 2004). Näiteks võib lugu, kus atraktiivne, sotsiaalselt ihaldusväärne peategelane võtab omaks kultuuris eelnevalt hälbelisena vaadeldud käitumisviisi, muuta nende inimeste suhtumist, kes peategelasega samastuvad, nii et nad hakkavad seda käitumisviisi nägema mittehälbelisena (Slater 2002: 176).

On oletatud, et narratiivi tugevus veenmisel ja argumenteeriva vastupanu ületamisel võib olla selles, et mõjutamiseesmärk on seal enamasti varjatud ja loost haaratud vaataja või lugeja ei ole valmistunud sellele kriitiliselt lähenema (Slater 2002: 173), või selles, et narratiivset argumenti on raskem kõrvale heita, kuna inimese läbielatud kogemusele on keeruline vastu vaielda (Dal Cin, Zanna, Fong 2004: 178, Slater 2002), olgu see inimene reaalne või fiktiivne tegelane (lugude vastuvõtmisel on faktuaalsusest olulisem usutavus (plausibility), Green, Brock 2002 — viidatud Dal Cin, Zanna, Fong 2004: 178).

Mitmed suuremad „haridusliku meelelahutuse“ (education entertainment) projektid, kus lugude esitamise kaudu püütakse suunata väärtushinnanguid ja käitumist, toetuvad Bandura sotsiaal-kognitiivsele teooriale (Bandura 1977 — viidatud Slater 2002: 159), mis rõhutab kõrvaltvaatava kogemuse (vicarious experience) rolli – positiivset või negatiivset kinnitust meie enda käitumisele, kui vaatame kellegi teise käitumist, eriti kellegi sellise, kellele me sarnaneme või tahaksime sarnaneda. Kõrvaltvaatav kogemus võib sotsiaal-kognitiivse teooria kohaselt mõjutada käitumist seekaudu, et muudab meie uskumusi oma võimekuse kohta mingil viisil käituda („enesetõhusus-uskumusi“, self-efficacy beliefs) ja pakub võimalust soovitud käitumist esialgu kas või kõrvalvaatajana kaasa elades harjutada (Slater 2002: 165-166).

Haridusliku meelelahutuse tarbeks konstrueeritud lood peavad seega sisaldama tegelasi, kellele publik saab kaasa elada, kes oleks usutavad ja kellega oleks publikul lihtne samastuda. Neid tingimusi on eriti keeruline täita olukorras, kus publiku hulgas levinud väärtushinnangud on haridusliku meelelahutuse programmi kantavate väärtustega vastuolus. (Slater 2002: 160) Anneke de Graaf ja tema kaastöölised nendivad, et loomulikult samastuvad inimesed kergemini tegelasega, kellega nende väärtushinnangud on juba kooskõlas. Kuid nende uuringud näitavad, et põhjuslikkus töötab siiski ka vastupidi: tegelasega samastumine toob tõenäoliselt kaasa tema väärtushinnangutele lähenemise, seda ka juhul, kui vaataja/lugeja/kuulaja omad on esialgu neist erinevad. Narratiivi veenmisefekt on nende uuringute kohaselt põhjuslikult seotud identifikatsiooni ja vaatepunktiga: üldiselt samastutakse pigem selle tegelasega, kelle vaatepunktist lugu jutustatakse, ja võetakse vastavalt üle ka tema väärtushinnanguid ja suhtumisi. (de Graaf e.a. 2012)

David Herman osutab, et narratiiv ongi kõigist representatsiooniviisidest kõige sobilikum edasi andma seda, kuidas maailm paistab kogeva teadvuse vaatepunktist, sest narratiivi kui maailmaloomisvahendi struktuur on isomorfne konkreetses ajas ja ruumis paiknevate „tooreste tunnetuste“ (raw feels) struktuuriga. Just tänu sellele, et lood on ankurdatud konkreetse vaatepunkti külge jutumaailmas ja olemuslikult ajas kestvad, ei edasta nad ainult semantilist sisu, vaid kodeerivad juba oma struktuuris sündmuste kogemise viisi. (Herman 2009: 157) Nõnda võib narratiivi vaadelda kui põhilist vahendit, mille abil konstrueeritakse teiste inimeste käitumisele selgitusi, luues oletusi nende teadvuse kohta (samas: 159).

Seega võiks loota, et vastandlikel seisukohtadel olijate vahel võiks empaatilist mõistmist tekitada just konkreetsed lood, mis võimaldaks neil end üksteise olukorda panna ja seekaudu kas oma suhtumist muuta või teisele paremini läheneda.

Järgmine osa tööst püüab analüüsida, kuidas narratiivi kasutamine toimub 2013. aastal Eesti meedias lahvatanud eutanaasia- ja omastehooldusedebatis ning selle ümber.

Analüüs:

2.1. Andrei Hvostovi lood

2013. aasta kevadel Eesti meedias lahvatanud omastehoolduse- ja eutanaasiateemalise arutelu keskmes on kolm Andrei Hvostovi artiklit: „Minu elu Annleenaga“ (20. aprill, Hvostov 2013 a), „Annleena kui sümbol“ (22. aprill, Hvostov 2013 b) ja „Mina, Peeter Kreizbergi kadestaja“ (29. aprill, Hvostov 2013 c). Neist tugevaimalt toetub narratiivile esimene, narratiivseid elemente sisaldab ka kolmas, teine neist ehk kõige vähem. Esimeses artiklis „Minu elu Annleenaga“ (Hvostov 2013 a) on mitu väikest lugu, mis jaotuvad kaheks: ühed koonduvad Annleena lookaare alla, teised moodustavad kimbu „ühes vananemise“ lugusid hüpoteetilistest ja reaalsetest omaalgatuslikest ühisprojektidest vanaduspõlve möödasaatmiseks pensionäride ühiskodus või vanurikommuunis. Järgnevalt on kolme artikli peale kogunenud lood samal põhimõttel kaheks jagatud. „Annleena lugu“ on lugu ühe inimelu hääbumisest „ülimalt ebaväärikal ja vaevalisel viisil“ (Hvostov 2013 c), nähtuna selle põlvkonna vaatepunktist, kellel lasub kohustus oma vanemaid hooldada. „Tulevased vanurid“ hõlmab lugusid, milles Hvostov kirjeldab hüpoteetilisi võimalusi oma põlvkonna enesega toimetulekuks tulevikus, aga ka mõningaid lugusid juba toimunud sündmustest, mis on Hvostovi tulevikukujutelmale relevantsed.

2.1.1. Annleena lugu

Esimese artikli (Hvostov 2013 a) esimeses pooles kirjeldab Andrei Hvostov ühe insuldijärgse voodihaige ja tema lähedaste elu. Ühelt poolt on tegu väga konkreetse, isikliku jutustusega. Voodihaigel on nimi ja elulugu. Teisalt rõhutab Hvostov, eriti oma teises artiklis (Hvostov 2013 b), et Annleena funktsioneerib kui sümbol, üldistades tema saatuse Eesti ühiskonna tuleviku saatusele.

Annleena loos on kolm peategelast: Annleena ise, tema tütar (Hvostovi elukaaslane) ja Hvostov ise, Annleena väimees.

Annleena loo eripära on, et, kuigi emotsionaalselt äärmiselt haarav, tekitab see lugejas ka teatava barjääri. See tegeleb asjadega, millest üldiselt ei taheta mõelda, eriti mitte nii detailselt. Ka Annleena tütar tõrjub enne ema haigust Hvostovi sellesuunalist küsimust:

Kunagi ammu, enne õnnetuse päralejõudmist, küsisin elukaaslaselt, kas ta on mõelnud, mida teha siis, kui emaga peaks midagi paha juhtuma. [...] Kui juhtub see, mida ei öelda välja: halvatus, nõdrameelsus, pikaksveniv lahkumine. Ta ütles, et pole mõelnud, sest seda ei saagi ette planeerida. Eks siis paistab.

Eks… siis… paistab. (Hvostov 2013 a)

Kõneks on võetud nimelt „see, mida ei öelda välja“, millest „korralikud ajakirjanikud ei kirjuta“ (samas). Hvostov käsitleb otsesõnu ja paiguti graafilise detailsusega sügavalt abjektiivseid teemasid, sitta ja surma (õigemini, tuleb välja, et surm ise polegi abjektiivne, küll aga surma õigel ajal tulematajäämine: „Surm on meie sõber“, väljaöeldamatu on aga „pikaksveniv lahkumine“ – samas).

Artikli esimese osa kulg näib järgivat Hvostovi enda suhtumise arengut: alguses antakse suhteliselt sümpatiseeriv, kuid üpris üldine kirjeldus Annleenast kui inimesest („65 aastat vana. Kunstiinstituudi haridusega proua, üks ERKI disaini eriala esimese lennu lõpetajaid“, Hvostov 2013 a). Siis selgitatakse, et ta ei saa enam endaga hakkama, kuid kirjeldatud juhtumid, eriti stseen prükkari ja poekotiga, tekitavad kaastunnet.

Siis aga tekib Annleena suhtes distants: Hvostov nendib, et ta peaaegu ei tunne oma elukaaslase ema ega käi teda kõrvaltoaski eriti vaatamas. Annleena ja temasarnased on siinkohal kujutatud mitte enam niivõrd inimesena-subjektina, vaid pigem objektina: „Rondina voodis lamava vana naise mähkmete vahetamine, talle uue lina allapanek, tema pesemine, kõik see värk…“ (samas), kui mitte lausa abjektina: „Ma ei saa end sundida vaatama mulle tundmatu vana naise jalgade vahele“ (samas). Kui üldse, vaatab Hvostov Annleenat lähemalt peaasjalikult Annleena tütre silmade läbi.

Annleena tütar on artiklis arusaadavatel põhjustel nimetuks jäetud, aga temast jutustatu äratab tugevat kaasaelamist ja empaatiat. Kõige rohkem „mis-tunne-on-olla“-aspekti on artiklis tajuda just tema puhul: Hvostov kirjeldab tema „vaimset lagunemist“, pingutusi ja ahastust ema hooldamisel (raamaturiiulimäng, mähkmete vahetamine, pesemine, tõstmine, antiseptiku tupsutamine lamatistele jne), mida tuleb teha oma nõudliku päevatöö kõrvalt, nörritavaid kokkupuuteid hoolekandesüsteemi absurdidega ja väljapääsmatuse tunnet, mille võtab kokku fraas „elusalt maetud“. Kõige selle juures lisab Hvostov, et ta ei tea, mida oleks ta ise säärases olukorras nelja aasta jooksul teinud, pakub, et oleks „ära pööranud“ ja loob kibeda iroonilise vinjeti hooldajast voodihaige emaga Toompeal riigikogu ees tuvisid ja turiste vaatamas, püüdmas kontakteeruda „seadusandliku võimuga, kes kinkis meile 2009. aastal sellise suurepärase perekonnaseaduse, mille järgi voodihaige inimese lähim sugulane võib end pidada sama hästi kui elusalt maetuks“ (Hvostov 2013 a). Sellega näib ta toonitavat, et pikaaegne dementse voodihaige hooldamine muu elu kõrval toob kaasa niivõrd muserdatud vaimuseisundi, et see ei olegi teistele adekvaatselt kujuteldav.

Küllap veenavad Hvostovi kirjeldused enamikku lugejatest nõustuma, et midagi sellist ei tohiks üheltki inimeselt nõuda. Iseasi, kui paljud sümpatiseerivad „surmainglitega“ ja Hvostovi plaaniga anda Annleenale unerohu üledoos. Viimast näib olla sobilikum võtta meeleheitele viidud äärmusena kui kainel mõistusel kaalutletud plaaniga, mille alusel võiks tuletada mingisuguse riikliku eutanaasiaprogrammi.

2.1.2. Tulevased vanurid

Esimese artikli (2013 a) teises pooles toob Hvostov Misso pensionäride ühiskodu näite ja tsiteerib ürituse algatajat Olga Tartot, kel on endal voodihaige ema hooldamise kogemus: „Me jääme iga päevaga vanemaks ja ma ei taha ise kunagi oma tütrele selliseks koormaks jääda” (samas). Vanurikommuuni projekti ümber koonduvatest lugudest jääbki mulje, et Hvostov näeb enda ja oma põlvkonnakaaslaste ees kaht valikuvõimalust: kas jääda oma lastele koormaks (Hvostov kasutab koguni väljendit „oma lastest elumahla välja imema“ – samas) või hakata juba praegu mõtlema, kuidas isekeskis toime tulla. Viimane hõlmab nii esimeses artiklis toodud kondikava kui kolmandas artiklis (Hvostov 2013 c) propageeritud sõpradevahelise eutanaasia seadustamist.

Positiivseid tulevikuperspektiive ilmestavad ühelt poolt lugu surmast saunaklubis ja Peeter Kreizbergi surm tööreisil (Hvostov 2013 c), lood kiirest ja ilusast surmast „jala pealt“, teisalt aga (kuna kiire loomulik surm ei ole planeeritav) kommuunikavand, mis hõlmab kujutlust eluõhtust pikaaegsete sõprade keskel, keda Hvostov on „valmis aitama .. elust lahkumisel, oodates samasugust teenet ka enda suhtes“ (samas) ja Haneke „Armastuse“ lugu, kus vähemalt Hvostovi vaatepunktist on kõik hästi korraldatud ja halastussurma juures pole mingeid vastuolusid: „Naine on eluõhtul, teda tabab rabandus. Ta on abitult voodis. Ta väärib kerget surma“ (samas). Negatiivset perspektiivi näitlikustavad põgus visand iseendast kui inimvarest, kes on lastele või elukaaslasele koormaks (Annleena loo tulevikku projitseeritud vaste) ning Mari surma valuline lugu Tammsaare „Tõest ja õigusest“ (st lastele ei tohi eutanaasiaakti kohust panna).

Hvostov keskendub neis lugudes eelkõige enda ja oma eakaaslaste kui tulevaste vanurite perspektiivile: millisena ta oma vanaduspõlve näha tahaks ja millisena mitte. Teisi võimalikke perspektiive ta üksnes riivab, nt Indreku kui „timuka“ perspektiiv (Hvostov 2013 c) või sellise vanainimese perspektiiv, kes soovib, et tema eest hoolitseks ta pere (mida Hvostov, nagu öeldud, kirjeldab varjamatult halvakspanevalt „elumahla väljaimemisena“, Hvostov 2013 a). Ühtlasi paistab ta eeldavat, et omastehooldajate kogemus on ühtne: liiga raske on tema elukaaslasel, liiga raske saab olema ka tema lapsel ja kõik hooldajad eelistaksid olla sellest kohustusest vabastatud. Selline üldistus pädeb ilmselt suure hulga juhtude puhul; Hvostov nendib ka, et pärast tema artiklite avaldamist on paljud inimesed tulnud pihtima sarnaseid juhtumeid (Kolmeraudne 2.05.2013). Samas on omastehoolduse- ja eutanaasiadebati käigus esile kerkinud ka lugusid teistsugustest vaatenurkadest, neist lähemalt järgmises alapeatükis.

2.2. Teiste lood

Hvostovi tõstatatud teema ümber kujunenud debatis on loomulikult ohtralt kasutatud mittenarratiivseid argumenteerimisvahendeid, opereeritud statistika, sotsioloogiliste teooriate, majandusmudelite ja muuga. Käesoleva töö seisukohalt pakuvad aga huvi Hvostovi loo kõrvale pakutavad alternatiivsed lood ja nendes avalduvad alternatiivsed vaatepunktid.

Esiteks tuleb kinnitada, et paljud lood olid Hvostovi esitatutega kooskõlas. Oli lugusid inimestest, kes soovisid eutanaasiat (Piir 2013, Vetemaa 2013, otseseimalt Vainküla 2013 a), palju nõustuvaid arvamusi ja sarnaseid narratiive nii hooldajate kui ka tulevaste vanurite vaatepunktist kerkis üles kommentaarides (vt nt Reaktsioonid Hvostovi põrgulikule loole 2013). Analüüsi tarbeks vaadelgem neid lugusid, kus avalduvad teistsugused perspektiivid.

2.2.1. Teistsugused hoolduskogemused

Omastehooldamise kogemust valgustab teise nurga alt näiteks Kaarel B. Väljamäe: „.. arvesse võttes tänaseid meeleolusid, ütleks ma, et minu meheks saamise päev oli see, mil oma hääbuva vanaisa kusele aitasin.“ (Väljamäe 2013). Hvostovi „Annleena“ ja Haneke „Armastuse“ lood kajavad kindlasti vastu paljudes peredes, olgu siin veel näiteks toodud postitus ühest isiklik-avalikust ajaveebist, mis kirjeldab mõneti väga sarnast, aga samas oluliselt erinevat kogemust:

Aitasin oma vähihaiget vanaema. Aga mitte patja näkku surudes, vaid kõiges selles, mis kuulub elu loomuliku lõpu juurde. Tõsi, meie lugu ei kestnud kauem kui aasta (lugupidamine ja parimad soovid Hvostovi naisele). Ja põhiraskuse sellest kandis minu ema. Viimasel paaril nädalal ka õde. Mõlemad olime vanaema juures koos tittedega. Öösiti sõitsin mina aga oma beebiga kolme kojujäänud lapse juurde. Ka nemad käisid vanaema vaatamas. Surm on tähtis tegelane meie pere loos.

[...]

Käisin emaga koos vaatamas Haneke “Armastust”. Ääretult detailitruu, kurb, ilus, ehe. Ja lõpuks võigas. Kogemuse põhjal oli näha, et naispeategelane oleks niigi paari päeva jooksul loomulikul teel hinge heitnud. Aga modernne halastus ei jaksa oodata.

Nutsime, naersime, ohkasime vaadates koos. Kõik nähtu oli meil aasta varem läbi elatud. Kogu see hoolduse argikülg, mähkmed, potitamised, pesemised, lamatised, kurbus, äng, hirm, lootus, ebainimlik jõud vaheldumas vihase nõrkusega, ebaõnnestunud söögid, haige inimese nõudlikkus, jootmine nii, et vesi ei lähe alla, vanaisa vaikne kannatus jne jne… Isegi see mõru grotesk segatud elu edasi kestmise valjuhäälse paratamatusega, mis väljendus stseenis, kus haige toa kõrval tükk aega tolmuimejaga vaipa puhastati.

Küsisin peale filmi emalt: “Kas sa korrakski tundsid, et oleksid tahtnud armastusest vanaemale padja näkku suruda?” Ta vastas: “Ei.”

Vanaema suri oma ema surma-aastapäeval. Ema istus tema voodi äärel. Hingamine jäi tasapisi aeglasemaks. Tulime teda vaatama. Ta oli nii ilus. Veebruari karge päike paistis häirimatult ja täpselt.

[...]

Jah, meil on see suur pere. Nii läbipõimunult elada ja kõigiga läbi saada on raske. Aga üksi on… üksi. (longakera 2013)

Erinevalt Annleena tütrest ei olnud kummaski eeltoodud lugudest põetamise põhiraskuse kandja autorite sõnul kunagi päris üksi. Kuid see perspektiiv lisabki omastehoolduse-narratiivide kogumile küsimuse, „[m]iks oli Andrei Hvostovi elukaaslane üksi?“ (Väljamäe 2013), pakkudes alternatiivset lugu, mis osutab perekonna toetuse võimalikkusele (mida Hvostovi loost ei paista) ja asjaolule, et lähedase hooldamise raskust ihuüksi kanda ei ole ega peakski olema normaalne.

2.2.2. Eutanaasiast keeldumine

Mitmel pool on välja toodud statistika, et haige esialgne otsus eutanaasia kasuks muutub tihti enne lõpliku valiku toimepanekut (nt Vetemaa 2013, Everaus 2013). Konkreetse näite pakub Toomas Reisalu lugu (Vainküla 2013 b, Reisalu 2013), kes taotles piinava haiguse tõttu kohtult luba eutanaasiaks. Luba ei antud, mis meest algul kurvastas, ent tänaseks on Reisalust saanud „täielik eutanaasia vastane“ (Vainküla 2013 b). Vainküla artikkel kirjeldab üpris elavalt, „mis tunne on olla“ Toomas Reisalu (valude kirjeldused, psühholoogilised kannatused, olmeprobleemid). Lugejal tekib tunne, et sellises olukorras tuleks igaühel soov elust lahkuda. Samas ei ole eutanaasiat soovinud Reisalu ja eutanaasiavastase Reisalu kogemuste kirjeldused lugeja jaoks kuigi erinevad: mõlema seisukorda iseloomustab katkematu valu, sotsiaalne tõrjutus ja majanduslik kehvus. Suhtumine erineb aga kardinaalselt: tavamõistusele arusaamatult teeb Reisalule rõõmu iga valus samm ja isegi see, et ta nutab vähem.

Reisalu ütleb ise eksplitsiitselt välja selle, mida tema lugu implitsiitselt mõista annab: „inimväärse“ elukvaliteedi defineerimine, mille alusel otsustada, kas eutanaasia on õigustatud, on põhimõtteliselt võimatu. Reisalu kinnitab, et „iga inimene tahab inimväärset elu elada! Ka need, kes enda elu kallale kipuvad, ja ka need, kes eutanaasiale mõtlevad“, et „iga hädaga annab elada, sest elul on meile palju pakkuda: ka ratastoolis või voodis lebavale inimesele“, et „arstid pole alati just need kõige õigemad inimesed otsustama selle üle, kas inimese tervis on nii kehv, et see tuleks eutanaasiaga ära lõpetada“, et vanurid ja haiged tajuvad, kuidas neid peetakse „inimestele, ühiskonnale ja riigile igas mõttes koormaks, kuid ma olen siiski veendunud, et ka meil (jah, ka minul) on õigus inimväärsele elule. Tõesti, mitte surmale!“ (Reisalu 2013).

Reisalu narratiivi ja tema järeldusi ei pruugi muidugi võtta absoluutsete, kõigile kehtivatena, kuid kindlasti on nad eutanaasiapooldajate diskursusele oluliseks alternatiiviks, tõmbamaks tähelepanu sellele, kui halastav ja inimarmastav „halastussurma“ kontseptsioon ikkagi on või ei ole. Hvostov pakub eutanaasiat lahendusena leevendamatute hädade korral. Heli Everaus kirjeldab aga oma üliraskeid haigusi põdenud vanemaid: „Isa ütles ikka: tahaksin näha järgmist päeva“ (Everaus 2013). Varro Vooglaid osutab 2. mai „Kolmeraudses“, et eutanaasia seadustamine toob endaga tõenäoliselt kaasa teatava ühiskondliku ootuse, et raskelt haiged vanad inimesed, kes endaga enam hakkama ei saa, ei jääks koormaks, nappe ressursse kulutama. Kui inimelu pole enam objektiivne väärtus, võib soov „näha järgmist päeva“ hakata näima mõistmatu enesekesksusena.

Lisaks osutavad mõned Everausi jutustatud lühilood ka asjaolule, et eutanaasia ei olegi enamasti nii „hea surm“ (eu + thanatos) kui kujutletakse, vaid manustatav ravimi üledoos toob kaasa näiteks oksesse lämbumise, krambid või siis vahel ei õnnestugi (lugu prouast, kes „jättis kõigi sugulastega hüvasti, 65 tundi magas ja ärkas üles“, Everaus 2013).

2.2.3 „Timuka“ vaatepunkt

Hvostov nendib, et nagu surmanuhtlus keelati sellepärast, et ühiskond ei taha ühtegi oma liiget sundida tegema timuka tööd, ei taha keegi üldiselt olla ka eutanaasia üle otsustavaks surmaingliks. (Hvostov 2013 c). Lahendusena näeb ta vanurite kommuune, kus sõbrad mõistavad üksteise vajadusi.

Everaus rõhutab veelgi selle vastutuse raskust eutanaasiat legaalselt praktiseeriva arsti loo näitel:

Rääkisin eutanaasiast ühe väga toreda Belgia kolleegiga, onkoloogiga, kes on aastaid Belgias just toetusravi arendanud. Temagi on eutaneerinud ja ta ütles: tead, nad käivad minuga kogu aeg kaasas, ma ei saa neist lahti! Ja see on üsna loomulik. Isegi praegu, kui ma tean, et on olukordi, kui ei oska meditsiiniliselt aidata – eutanaasia jääb hingele. Äkki oleks ikka saanud midagi teisiti teha? (Everaus 2013)

Ka Hvostovi enda väljatoodud Indreku ja Mari tragöödia Tammsaare „Tõe ja õiguse“ kolmandas osas (ja selle pikad varjud neljandas osas) ei tekita lähemal lugemisel kindlustunnet, et kuulata, kuidas teine inimene palub sinult surma, ja seda talle lõpuks ka pakkuda oleks sõprade vahel kuidagi vähem õudne kohustus:

[Mari] kustunud silmad vahtisid mustadest pealuukoobastest õudse tungivusega Indrekule otsa ja ta krimpsus surnud huuled sonisid härdalt: „Indrek, ma tahan surra! Ma tahan Jussi juurde, et saaks ta lõõg täis! Aita mind, Indrek, kui sa võid! (Tammsaare 1968: 253)

Tuleb siiski möönda, et vanusekaaslastest sõprade vaheline eutanaasiakokkulepe on sootuks erinev suhtest surma paluva ema ja pulbrilusikat hoidva poja või patsiendi ja arsti vahel. Ilmselgetel põhjustel ei ole tõsielulist legaalse-sõbratapja-narratiivi hetkel kuskilt võtta, et valgustada selliseid võimalikke vaatepunkte ja psühholoogilisi tagajärgi.

Kokkuvõte

Fisheri järgi tuleks kogu inimsuhtlust vaadelda kui „lugusid, mis võistlevad teiste lugudega heade põhjuste alusel“ (Fisher 1984: 2). Narratiivne mõtlemisviis on inimesele lähedane, McIntyre rõhutab, et narratiivid võimaldavad meil teiste teguviise mõista, ja just seetõttu, et me ise elame lugudes ja mõtestame oma elu lugude kaudu (McIntyre 1981: 197 — viidatud Fisher 1984: 8). Seega tasub tähelepanu pöörata narratiivi funktsioneerimisele veenmisvahendina avalikus arutelus. Narratiiv haarab inimest ja võib tema väärtushinnanguid seekaudu tugevalt mõjutada. Seda enam on tähtis, et olulistel teemadel oleks kättesaadav suur hulk alternatiivseid lugusid, mis pakuvad erinevaid häid põhjuseid. Lood erinevatest olukordadest ja erinevatest vaatepunktidest samadele olukordadele seoses eutanaasia ja omastehooldusega võimaldavad lugejal neis asjus kujundada oma seisukohta selliseks, et see arvestaks võimalikult paljude inimlike asjaolude ja suhtumistega.

Eri perspektiive pakkuvate narratiivide olulisus on ka selles, et need tuletavad meelde ühte empaatia „lõksu“, nagu seda kirjeldab Peter Goldie artiklis „Anty-Empathy“ (Goldie 2011): me ei tohi segamini ajada empateetilist perspektiivinihutamist (empathetic perspective-shifting), mis tähendab kujutlemist, nagu me oleksime teine isik, kellega empatiseerime, ja „teise kingadesse astumise“ perspektiivinihutamist (in-his-shoes perspective-shifting), mis puhul me kujutleme ennast teise olukorras (Goldie 2011: 302). Empateetilise perspektiivinihutamise katse toob paratamatult kaasa moonutatud kujutluse teise mõtlemisest, sest tema täisvereline agentsus hõlmab palju rohkemat kui meie kujutlusvõimele kättesaadav „õhuke ratsionaalsus“ (samas: 317), eriti olukorras, kus teise mõtlemist mõjutavad irratsionaalsed tegurid (samas: 311–313). Kui Hvostovi lood ei osutunud kogu relevantset kogemust hõlmavaks, ilmusid nende kõrvale teised, täiendavad narratiivid. Narratiivide paljusus võimaldab seega meeles hoida inimkogemuse taandamatut rikkust.

Lugude jutustamine teeb probleemid inimlikult lähedaseks, muudab nad haaratavaks ja relevantseks. Samas on suurte ühiskondlike teemade puhul kindlasti oluline ka teha üldistusi, rakendada loogilisi protseduure ja tuua mängu abstraktseid mõisteid nagu „inimväärikus“, „elu kui objektiivne väärtus“, „elukvaliteet“, „kollektivism“, „individualism“ jne. Narratiivid võiksid sel puhul funktsioneerida ühendusena inimlikult konkreetse tasandi ja abstraktse teoreetilise tasandi vahel, olles ühelt poolt abstraktsioonide aluseks ja teisalt ankurdades neid relevantsena ühiskonna igapäevaelu külge.

Kasutatud kirjandus

(Bandura, A. 1977. Social learning theory. Englewood Cliffs, NJ: Prentice-Hall. — viidatud Slater 2002: 159 kaudu)

Bruner, J. S. 1986. Actual Minds, Possible Worlds. Cambridge, MA: Harvard University Press

Dal Cin, S., Fong, G. T., Zanna, M. P. 2004. Narrative Persuasion and Overcoming Resistance. — Knowles, E. S., Linn, J. A. (Eds.), Resistance and Persuasion (pp. 175–191). Mahwah, NJ: Erlbaum

Everaus, H. 2013. Ükski patsient pole minult eutanaasiat küsinud. Eesti Päevaleht 23.05.2013. Veebis. Kättesaadav: http://www.epl.ee/news/lp/hele-everaus-ukski-patsient-pole-minult-eutanaasiat-kusinud.d?id=66183648 (vaadatud 14.06.2013)

Fisher, W. R. 1984. "Narration as Human Communication Paradigm: The Case of Public Moral Argument." — Communication Monographs 51 (pp. 1–22).

Goldie, P. 2011. Anti-Empathy. — Coplan, A., Goldie, P. (Eds.), Empathy. Philosophical and Psychological Perspectives (pp. 302–317). Oxford: Oxford University Press

de Graaf e.a. 2012. Identification as a Mechanism of Narrative Persuasion. — Communication Research 39 (pp. 802–823).

(Green, M. C., Brock, T. C. 2002. In the mind’s eye: Transportation-imagery model of narrative

persuasion. — M. C. Green, J. J. Strange, & T. C. Brock (Eds.), Narrative impact: Social and

cognitive foundations (pp. 315–341). Mahwah, NJ: Erlbaum. — viidatud Dal Cin, Zanna, Fong 2004: 178 kaudu)

Herman, D. 2009. Basic Elements of narrative. Malden, Oxford, West Sussex: Wiley-Blackwell

Hvostov, A. 2013 a. Minu elu Annleenaga. Eesti Päevaleht 20.04.2013. Veebis. Kättesaadav: http://www.epl.ee/news/lp/andrei-hvostov-minu-elu-annleenaga.d?id=66001958 (vaadatud 12.06.2013)

— 2013 b. Annleena kui sümbol. Eesti Päevaleht 22.04.2013. Veebis. Kättesaadav: http://www.epl.ee/news/arvamus/andrei-hvostov-annleena-kui-sumbol.d?id=66008642 (vaadatud 12.06.2013)

— 2013 c. Mina, Peeter Kreitzbergi kadestaja. Postimees: Arvamus. 29.04.2013 Veebis. Kättesaadav: http://arvamus.postimees.ee/1218922/andrei-hvostov-mina-peeter-kreitzbergi-kadestaja (vaadatud 12.06.2013)

Kolmeraudne 2.05.2013. TV3. Veebis. Kättesaadav: http://www.tv3play.ee/play/308826/?autostart=true (vaadatud 13.06.2013)

longakera 2013. Kommentaar tänuga Väljamäele. Ut videam 7.05.2013. Veebis. Kättesaadav: http://objektiiv.wordpress.com/2013/05/07/kommentaar-tanuga-valjamaele/ (vaadatud 13.06.2013)

(McIntyre, A. 1981. After virtue: A study in moral theory. Notre Dame: University of Notre Dame Press — viidatud Fisher 1984: 8 kaudu)

Piir, M. 2013. Väsinud elamast. Postimees: Arvamus 20.05.2013. Veebis. Kättesaadav: http://arvamus.postimees.ee/1241224/miina-piir-vasinud-elamast (vaadatud 13.06.2013)

Reaktsioonid Hvostovi põrgulikule loole: pigem palkan lappide vahetamiseks hooldaja, et lastel jääks jaksu minuga rääkida. Delfi Rahva Hääl 21.04.2013. Veebis. Kättesaadav: http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/reaktsioonid-hvostovi-porgulikule-loole-pigem-palkan-lappide-vahetamiseks-hooldaja-et-lastel-jaaks-jaksu-minuga-raakida.d?id=66006348 (vaadatud 13.06.2013)

Reisalu, T 2013. Inimväärne elu olgu tähtsam kui suremine. DELFI 2.05.2013. Veebis. Kättesaadav: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/toomas-reisalu-inimvaarne-elu-olgu-tahtsam-kui-suremine.d?id=66064542 (vaadatud 14.06.2013)

Slater, M. D. 2002. Entertainment education and the persuasive impact of narratives. — M. C. Green, J. J. Strange, & T. C. Brock (Eds.), Narrative impact: Social and cognitive foundations (pp. 157–181). Mahwah, NJ: Erlbaum.

Tammsaare, A. H. 1968. Tõde ja õigus III. Tallinn: Eesti Raamat

Vainküla, K. 2013 a. Saatuslik hetk: „Palun lubage mul minna...“ Eesti Ekspress 21.04.2013. Veebis. Kättesaadav: http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/elu/saatuslik-hetk-palun-lubage-mul-minna.d?id=36773905 (vaadatud 13.06.2013)

Vainküla, K 2013 b. Ootamatu meelemuutus: eutanaasiat palunud mees tahab nüüd elada. Eesti Ekspress 2.05.2013. Veebis. Kättesaadav: http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/ootamatu-meelemuutus-eutanaasiat-palunud-mees-tahab-nuud-elada.d?id=66060100#!/15621739/pilt.delfi.ee (vaadatud 14.06.2013)

Vetemaa, E. 2013. Kas jumal tahab, et ma kannataks ja vingerdaks? Eesti Päevaleht 10.05.2013. Veebis. Kättesaadav http://www.epl.ee/news/arvamus/enn-vetemaa-kas-jumal-tahab-et-ma-kannataks-ja-vingerdaks.d?id=66103440 (vaadatud 13.06.2013)

Väljamäe, K. B. Minu isiklik (kollektiivne) õnneprojekt. uudised.err.ee 7.05.2013. Veebis. Kättesaadav: http://uudised.err.ee/index.php?06278431 (vaadatud 13.06.2013)

(White, H 1980. The value of narrativity in the representation of reality. Critical inquiry 7 (pp. 5–27) — viidatud Fisher 1984: 10 kaudu)