Maastikusemiootika
Tartu 2013
Vahel,
kui usume end midagi uurivat, oleme tegelikult üksnes valla
teatavale unelemisele.
Gaston Bachelard
Millisest
geograafilisest piirkonnast võiksid pärineda noore Betti Alveri
maastikud?
Sind
ümbritsevad jäised tuuled,
ööst
kerkib tühi mägiahel.
Sa
aimad sügavust ja kuuled
metsloomi
kaljuseinte vahel.
(Alver
1956: 37)
Püüd sellele küsimusele
vastata on küllap sama viljatu kui (mitte vähesed) katsed leida
jälgi Julien Soreli esimesest kuulist (ehkki näiteks apteek, kust
Leopold Bloom sidruniseepi soetas, eksisteerinuvat Dublinis veel
1960-ndatelgi (Eco 2011: 94)). Alveri maastikud on vast nii
ilmselgelt literatuursed, et tõrjuvad juba eos mõtteid seostamisest
mingi konkreetse maa-alaga, aga mitte kõik teosed, kus riivamisi või
kesksena kirjeldatakse mõnd maastikku, ei lõika oma sidet
geograafilise reaalsusega nii järsult läbi. Michael Riffaterre võib
imestada, et Théophile Gautier' ainsa kommenteeritud teostekogu
toimetaja ei leidnud tsükli „España“
puhul muud lähenemist kui võrrelda erinevaid kirjeldusi Hispaania
sierradest ja jõuda järeldusele, et Gautier' aruanne oli üpris
täpne, kuigi näib olevat teinud sierrast veidike kõrbema
kõrbe, kui see tegelikult on (Riffaterre 1980: 6-7), ent paistab, et
konkreetse geograafilise viite puhul (Gautier'l on loomiskohaks on
märgitud „silmatorkavalt eksootilise nimega küla“ – samas: 6)
kaldub erudeerituimgi lugeja tihti otsima „õiget kohta“ ja selle
leidnult sarnasusi-erinevusi. (Umberto Eco viitab imestunult, kuidas
talle pea kolmkümmend aastat pärast „Roosi nime“ ilmumist
kirjutas üks sakslane – kirja järgi ilmselgelt haritud,
kirjandusmaailmaga tuttav inimene –, kes arvas end olevat leidnud
romaani sissejuhatuses mainitud (puhtalt väljamõeldud)
antikvariaadi Buenos Aireses koos Kircheri pealkirjata raamatuga (Eco
2011: 80)). Oma hüperrealistlikus äärmuses võib selline
lähenemine tekste ja loodust võrreldes otsida ja leida isegi autori
vigu ja mäluvääratusi, nagu Kati Lindströmi kirjeldatud jaapani
klassikaline kirjanduskriitika (Lindström 2004: 69). Nii
pole ehk kohatu tuletada meelde Gaston Bachelardi ruumipoeetilisi
seisukohti:
Oma elavas talitluses rebib
kujutlusvõime meid lahti ühtaegu nii minevikust kui reaalsusest. Ta
avaneb tuleviku poole. REAALSUSE FUNKTSIOONILE – mida juhib
minevikukogemus –, nagu seda defineerib akadeemiline psühholoogia,
tuleb lisada IRREAALSUSE FUNKTSIOON, mis on sellega võrdselt
positiivne [...]. Poeetilise kujutluse probleeme pisut lihtsustades
võiks öelda, et hingel on võimatu saada psüühilist kasu luulest,
kui ei sunnita koostööle inimpsüühe kaht funktsiooni: reaalsuse
funktsiooni ja irreaalsuse funktsiooni. (Bachelard 1999: 29)
Käesolev
essee püüab Bachelardi ja Riffaterre'i kujul vaadelda erinevat
sorti maastikke eesti ilukirjanduses kui unelusmaastikke: kadunud
maastikud, ideaalmaastikud, ideemaastikud või sisemaastikud, lõpuks
ka realistlikud maastikud; panna sealjuures tähele, kuidas kirjeldus
eemaldub „tõetruust“ representatsioonist, mimeetiliselt
tähistatavast maastikust saab sümboolne tähistav
maastik, „asjad pannakse teenima märkidena ja tekst kuulutab
valitsejaks semioosi“ (vastandina mimeesisele – Riffaterre 1980:
6)?
Alveri
esimese luulekoguga vähegi tuttav olles on raske mitte märgata
esiletungivat vertikaalset sümbolismi: mäed, tipud, tornid, kaljud,
kantsid, kotkad, musta draakoni lipp pilvedest vastu lehvimas,
kuristikud, mülkad, sügavused – ja kõige selle kohal, keskel ja
vahel peapööritust trotsides tantsiv sulgkerge akrobaat. Sellist
kontrastsust on üsna võimatu leida koduse Eestimaa pinnalt, mis
võis ehk mängida teatud osa mitterahvuslikkusele viitavates
etteheidetes Alverile – eriti kui luua paralleele EW-aegse
maalikunstiga, kus rahvuslikkuse märgiks paistab samuti olevat olnud
eelkõige sisu (nt kujutatud maastik), mitte vorm (vt Sahk 2005).
Samas suutis Alver oma 30-ndate luulega väga tabavalt artikuleerida
ühe eesti noore (haritlaste) põlvkonna elutunnet (vt Muru 1974) ja
muutus koos teiste arbujatega Nõukogude okupatsiooni ajal üheks
eesti kultuuri kuldaja sümboliks, illustreerides nõnda oma väidet,
et „iga suur kirjanik on
rahvuslik, taotlegu ta seda või mitte.“ (Saks 1936: 173). Alveri
luulemaastike näol oli niisiis tegu sellega, mida Eco nimetab
„täielikult intentsionaalseteks objektideks“, omaduste
kogumitega, millel ei ole päris maailmas materiaalseid ekvivalente,
referendita väljenditega (Eco 2011: 112-113). Sellele
ebarealistlikkusele vaatamata, või – Riffaterre'i (1980: 6–13)
uskudes – just selle tõttu leidsid ja leiavad paljud lugejad neis
maastikes väga täpseid ekvivalente
teistsugustele nähtustele päris maailmas – pinnavormid, mis
tähistavad hingevorme. „Uneluse
juurde kuulub väärtusi, mis kaardistavad inimese sügavusi.“
(Bachelard 1999: 42)
Teist
sorti unelusmaastikud on need, millel on kunagi justkui olnud
referent, mis aga kirjutamise ajaks on hävinud või kättesaamatuks
muutunud. On pagulaste Eestimaa, on Poeedirahu leskede
lapsepõlveväljad (Kasemaa 2012). Kati Lindström osutab, et
realistlikuna tunduvad maastikupildid eesti haikudes on tegelikult
konstrueeritud osalt kui minevikukangastused, mille elemendid
pärinevad pigem muuseumist kui reaalsest kaasaegsest
põllumajandusest, osalt kui igatsuse ja ideaali maastikud, päris
maastikest õigemad ja olemuslikumad (Lindström 2004: 8-9).
Võib
leida õrna erinevuse kahe kirjandusliku minevikumaastikutüübi
vahel: ühed, mida on ise nähtud ja elatud; teised, mida on üksnes
igatsetud. Poeedirahu lesed kandsid minevikku pidevalt endaga kaasas:
„selleks, et näha möödunud
aegade maastikke, ei pidanud nad tegelikult isegi und nägema, nad
tajusid oma lapsepõlvemaad kogu aeg enda kehas. Tajusid seda õues
liikudes, puid tuues, süüa tehes. Alati tuletasid nad meelde oma
noorust. Lapsepõlv ei lähe ju kunagi kellelgi meelest.“ (Kasemaa
2012: 134) Leskede maailm on välise füüsilise eksistensi vahetanud
sisemise, psüühilise vastu: „kuna
me elame mälestused endistest eluasemetest taas läbi unelustena,
siis on .. mineviku eluasemed meis hävimatud.“ (Bachelard 1999:
42)
Leskede külla kolinud peres kasvav poiss aga ei saanud kunagi
päriselt kätte seda, mida ta otsis:
Käisin leskede poole ja palusin, et nad räägiksid
mulle oma lapsepõlve maastikest, karjamaadest ja taludest, mis olid
olemas veel siis, kui nad noored olid. Pinnisin neid nii, et nad
minust ära tüdisid. Sõnad ei suutnud mind iial viia tagasi
minevikku, kuigi ma uskusin, et lesed on nagu ajamasinad, mis lubavad
rännata kaugesse aega. Viimaks, kui sai palju tunde nendega koos
oldud ja nende lugusid kuulatud, teadvuse seisund küll teisenes, ma
oleks nagu kuskil ära käinud ja siis tagasi tulnud, kuid
seda päris
ma-olen-seal-ja-näen-seda-kõike-nüüd-ka-ise-tajun-neid-lõhnu-ja-näen-värve-tunnet
ei kogenud ma iialgi. See maa, kus lesed kord elasid ja mida ma nüüd
nii näha tahtsin, oli kadunud. Ainult leskede unedes ilmutas ta veel
end. Nagu Mooses, ei saanud ka mina iial näha oma tõotatud maad.
(Kasemaa 2012: 22)
Kummatigi: vähe sellest,
et olemasolu pole tingimata objekti (maastiku) vajalik omadus, vaid
mõne filosoofia kohaselt olemuse juhuslik ripats, pelk accidens
adveniens quidditati (nt Ibn Sina, vt Eco 2011: 86) – mõne
maastiku olemuslikumaks omaduseks võib pidada just olematust,
kättesaamatust ja sellest
tulenevat kipitust minevikuigatsusse haigestunute (küllap ka mõnegi
eelmainitud haikutaja) südames. Leskede maailm on just nimelt
kadunud maailm,
maastik, mis tähistab kaotatud aegu.
Nagu minul, nii
möödusid leskedelgi päevad vanade aegade meeldetuletamises,
mälestustesse sukeldumises.
George Eliot on öelnud,
et nende silmadele, kes mäletavad möödunud aegu, ei saa
olla täielikku paranemist. See
tähendab: miski ei taastu. Midagi ei saa taastada. Ja see oli valus
ka leskede hingele, mis mäletas möödunud maastikke, aegu – ka
nende hingele ei saanud tulla paranemist. Nad mõtlevad ja jäävad
mõtlema vanale ega taha seda uut maailma, mis on neile juba täiesti
võõras.
Kõik on taas kohal leskede unenägudes. (Kasemaa 2012:
134-135)
Ning kas pole lõpuks unelusest puudutatud ka ühe Läänemaal
sündinud geograafi järgnev maastikukirjeldus (geograafi, kes
pealegi kinnitas, et „[m]eie juured ei ole lapsepõlves, /
kodumullas ja maakamaras, / murukoplis, / kus aabitsalapsed
mängivad.“ (Ristikivi 2003: 10)):
Paeklibused põllud ja kadakased karjamaad vahelduvad
vesiste heinamaade-puisniitudega, lodudega ja soodega, mis on
maastikus ainsaks, aga vähe silmarõõmustavaks vahelduseks. Mis ime
siis, et võõrale rändajale jääb mulje "maailma kõige
sügavamalt melanhoolsest maastikust", nagu seisis kord ühes
reisikirjelduses. Eriti kui on hilissuvi või sügis, kui udu
madalatelt lodumaadelt ja soostunud rannajärvedest levib üle
lagedate karjamaade ja põldude, kus lõikus on kogutud harvadeks
kuhilateks ja rõuudeks ja kadakasuitsu iseloomulik mõrkjas ving
võõrapäraselt puudutab ninasõõrmeid. Kuidagi mahajäänud ja
tühi tundub siis Läänemaa loopealne, ega suuda seda tunnet
leevendada ka sumbküladeks koondunud või vooreharjale tee äärde
reastunud hallid, vanadusest kühma vajunud, peaaegu mustunud
rookatusega talud.
Aga see on ainult lääneranniku üks pale. Et siingi
leida omamoodi ilu, et mõista siinset rahvast, kes hoopiski ei
alistu melanhooliale, ei käi ringi ainult "kurbusest küdeva
rinnaga", selleks tuleb üle elada aastaaegade kogu vahelduvus,
eelkõige Läänemaa kevad.
[...] ka loopealsel on oma õitseaeg, lühike, aga
intensiivne. Siis kollendab karjamaade madal rohurinne -
hunditubakas, nõiahammas ja maranad. Siis õitseb kassikäpp kõigis
varjundeis peaaegu valgest roosapunaseni. Ja kiviaedadel ning
üksikuil kivistel küngastel lööb kibuvits lahti oma õrnroosad
õied. Madalast, nagu pöetud murust tõstab ussikeel oma terava
siniõielise ladva. Varsti on õitseaeg ka taevasinisel kurekatlal ja
lõhnaval koorekarva angerpistil. Vanas paemurrulohus aga laieb
intensiivselt lilla liivatee nagu pehme vaip, sumisedes
metsmesilastest. [...] Kiviaedadel ja isegi rändrahnude lohkudes on
endale elupaiga leidnud lopsakas kukehari, rääkimata samblast, mis
kasutab iga kasvamisvõimalust, ka majade rookatuseid. Siis võib ka
märkama hakata, kui hästi sobivad siinse loodusega muidu nii
primitiivseina tunduvad taluehitused. (Ristikivi 1996: 24-25)
Selle
artikli kirjutas Ristikivi 1956. aastal
Rootsis. Mullastiku ja taimestiku kirjeldused annavad tunnistust
geograafiharidusest ja heast mälust, kuid selle kõrval või üle
selle võib näha, kuidas paik, „kus
on LÄBI
ELATUD UNELUST,
[võtab] iseenesest taas võimust uues uneluses.“ (Bachelard 1999:
42) ja nentida, et „[i]gasugune
mälu on taaskujutlemine. Meil on mälus mikrofilmid, mida saab
lugeda vaid siis, kui neid valgustab kujutluse ere valgus.“ (samas:
252) Nii võib ka realistlik aruanne kunagi kohatud maastikust saada
sügavama tähenduse läbi uneluse kaotatud maast ja/või kaotatud
ajast.*
Kodu(igatsus)maastik võib pilgu alt igaveseks kaduda, aga ainult
selleks, et vajuda veresügavustesse ja sealt aeg-ajalt päevavalgele
tõusta: „Nende [Tallinna kilukarbivaate] tornide pilt on jäänud
äraminejate silmapõhja ja võib-olla ei paistagi merele mitte
ehtsad ja reaalsed tornid, vaid ainult kujutluspilt, unustatud
inimeste mälestus kadunud kodust. [...] ma näen seda ilma
vaatamata.“ (Luik 2011: 196)
Ristikivi
luules kohtame aga maastikke, millest peaaegu ükski ei viita
kindlale paigale, mis aga ütlevad midagi iga maastiku kohta, või
teatud viisi kohta, kuidas võib iga maastikku tajuda. (Paar
konkreetset viidetki (Hårsfjärden,
Arkaadia) kannavad väga selget uneluse pitserit: soov heita ühel
õhtul koos päikesega lahte „oleks kaunis nagu mõnes muistses
loos“ (Ristikivi 2003: 39), rääkimata Arkaadiast, mille
karusevõitu geograafiline reaalsus kuuldavasti Ristikivile kuigi
head muljet ei jätnud, erinevalt legendide Arkaadiast.) Nagu
Lindström kinnitab, ei ole tööta inimmeel maastikku vaadeldes
valimatu skännerina iga vormi ühetaoliselt registreerides, vaid
ignoreerib teatud tunnuseid ning märkab ja tähendustab teisi
vastavalt ühiskondlikele-kultuurilistele väärtustele ja
uskumustele (Lindström 2004: 70). Ristikivi õpetab märkama
maastikku kui palimpsesti, nägema, kuidas „[o]ma tuhandes sombus
sisaldab ruum kokkusurutud aega. Selleks ruum ongi.“ (Bachelard
1999: 44).
Iga
jalatäis maad on kellegi jälg,
iga
peotäis mulda on kellegi käsi,
mis
pudenend kellegi käest. (Ristikivi 2003: 55)
Aga
kui me kord õhtul istume maha,
on
seal istunud enne meid
kümme
tuhat, kes tulid tagasi sõjast,
ja
kolmsada, kes ei tulnud kunagi tagasi. (samas: 62)
Meie
juured on igas paigas,
kust
me kunagi mööda käinud.
Nii
me kasvame virnrohu kombel
kinni
hakates siit ja sealt. (samas: 10)
Kõik
on sündinud, kasvanud,
ei iial surnud,
ainult puhkama heitnud
ja
ootama jäänud. (samas: 56)
Vastuokslikul kombel on
niisiis kõik ((Ristikivi pilguga vaadatud) maastikus) alati olemas,
alati alles, aga samas kadunud ja kättesaamatu; keegi ei saa midagi
kaasa võtta, kõik on (meist) maha jäänud, aga (meile) alles
jäänud (samas: 60, 62); kõik on iidvana ja samas pidevalt uuesti
sündiv.
Ei,
meie ei tule kunagi tagasi siia randa.
Aga
nii kaua kui hingab meri,
sünnivad
alati uued rannad.
(samas:
9)
Lõplikkust ei ole, kõik
on pidevas liikumises ja teisekssaamises, „rand on ainult sadam, /
ühe tee lõpp, aga teise algus.“ (samas: 59) Puhkust ei ole,
peatust ei ole, on ainult ase telkide all, „ja päike ei mäleta
eilset päeva“ (samas: 59).
[Aga:
Kui
päike ei mäleta eilset päeva
ja
tuul ei tule tagasi sama teed,
peab
olema midagi muud, mis jääb
ja
millele ehitab pesa
loomislugude
lind,
et
saaks õhtu ja hommiku kolmandaks päevaks,
et
saaks maa ja meri ja rand.
(samas:
56)
Millele
ehitab pesa loomislugude lind?
Ennatlik
oleks pakkuda kindlat vastust, aga Bachelardi valguses turgatab
meelde ühe maastiku (veestiku) võimalik sünd:
Kui
ainult unistada oleks mahti,
saaks
ookeaniks umbne vanglakaev. (samas: 33)]
Maastikus
õpetab palimpsesti nägema ka Viivi Luik: vaatama tuhandeaastaseid
õlipuid kui ajakihte läbivat märki, mille eesmärk pole kasvatada
oliive, vaid „vanaks saada, oliivide kasvatamisest lahti saada,
õõnsaks muutuda ja meid igavikuga kokku viia“ (Luik 2011: 287) ja
õunapuid, mis „seisvat mahapõletatud või tühjaks jäänud
elumajade ahervaremete kõrval ähvardavalt nagu elusad
vabadussambad“ (samas: 288), õied nagu langenute verejäljed
lumel. Ja mitte ainult nägema, vaid ka kuulma ja haistma: tundma
Hadrianuse aias seistes küpressi- ja loorberisuitsu lõhna segunemas
vürtsi ja küpsetatud liha lõhnaga ning kuulatama läbi tiheda
vaikuse kaugete pidutsejate hääli ja mõistma, et ollakse osa
saanud keiser Hadrianuse enda vastuvõtust.
Meie sõber .. küsis: „Ei tea, kas Hadrianuse-omad
meid nägid ka?“
See küsimus jäi õhku rippuma ja ripub seal tünini.
Igatahes võis aimata ja karta, et kõik toimub
tõepoolest korraga ja et üht
ajastust teisest ei lahutagi aastatuhanded, nagu meie arvame, vaid
midagi hoopis muud.
(samas: 285)
Säärane
maastikukogemus pole võimalik ilma inimpsüühe reaalsuse ja
irreaalsuse funktsioonide koostööta, mille abil võib lõpuks jõuda
tõdemuseni, et maailm on alguse ja otsata kera ja „oliivipuu ja
õunapuu inimesega üks tervik ja nii õlipuu kui ka inimese ainuke
ja tõeline ülesanne .. saada seest tühjaks ja avada oma süda.“
(samas: 288)
Niisiis
võib kinnitada, et kirjanduslikud maastikud ei ole pelgalt
„objektiivse geograafiateadmise emotsionaalne vaste“ (Crang 1998:
57), vaid osa keerulisest tähenduste võrgust, sotsiaalsest
tähistusprotsessist (samas). Lähtudes suuremal või vähemal määral
mingitest reaalsetest maastikest, on kirjandusmaastikud siiski
konstrueeritud maastikud (samas: 55), mitte poeetiliselt sõnastatud
kadasterplaanid. Nagu Lindström märgib, piisab maastiku nautimiseks
jalutuskäigust metsas, ent kui keegi juba võtab ette sellest
kirjutada, mõlgub tal tavaliselt midagi enamat meeles kui verbaalne
loodusfoto (Lindström 2004: 70). Tegelikult toimib ka jalutades
maastiku tunnetamine, mõtestamine ja omaksvõtmine kujutluse kaudu,
tihti nt teekonda narratiiviga/narratiiviks sidudes ja seekaudu oma
identiteeti luues ja kinnitades, vahest lausa moraaliõpetusi meelde
tuletades (Tilley 1994: 33). Seda enam kehtib too väide maastike
kohta, kus enam või veel jalutada ei saa või pole põhimõtteliselt
kunagi saanudki. Siinkohal ei maksa ehk üle tähtsustada „unelusega“
kaasnevaid sihituse- ja elukauguse-konnotatsioone: uneluse või
kujutlusvõime komponent ei pruugi ei autori ega lugeja jaoks sugugi
vähendada kirjandusmaastike asjakohasust ja tõetruudust: „Mis
puutub meisse, siis me võtame kirjanduslikke dokumente kui KUJUTLUSE
REALITEETE, kui kujutluse puhtaid produkte. Sest miks ei võiks
kujutlusaktid olla sama reaalsed kui tajumisaktid?“ (Bachelard
1999: 233)
*Lugedes
Ristikivi ülaltoodud Läänemaa-kirjeldust
geograafilis-realistlikus koodis, oleks lõbus rakendada seda koodi
žanrierinevusi häbematult ignoreerides ka luuletusele „Mis on
mõisa metsa taga“ ja tuvastada, mis ainete mõju tekitab säärase
hallutsinatoorse gradatsiooni: esmalt tavalised mõistlikud
metsad-veskid-sillad, siis kuuleme juba kummalisi hääli, kolmandas
salmis tõusevad juba maast mingid mügerikud ja pinu tagant
kerkivad pikad kõrvad, soost tuleb sarviline...
Kirjandus:
- Alver, Betti 1956. Luuletused ja poeemid. Stockholm: Vaba Eesti
- Bachelard, Gaston 1999. Ruumipoeetika. Tlk Kaia Sisask. Tallinn: Vagabund
- Eco, Umberto 2011. Noore romaanikirjaniku pihtimused. Tlk Maria Lepik. Tallinn: Tänapäev
- Kasemaa, Andrus 2012. Leskede kadunud maailm. Tallinn: Varrak
- Lindström, Kati 2004. The Real as the Forged and the Illusory as True: Two Contesting Tendencies in the Image of Landscape in Estonian Haiku. KOHT ja PAIK / PLACE and LOCATION. Studies in Environmental Aesthetics and Semiotics IV. Ed. Virve Sarapik. Estonian Academy of Arts, pp. 69-84
- Luik, Viivi 2011. Varjuteater. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus
- Muru, Karl 1974. Eesti lüürika aastail 1930-1940. Väitekiri filoloogiadoktori teadusliku kraadi taotlemiseks. Tartu Riiklik Ülikool, eesti kirjanduse ja rahvaluule kateeder
- Riffaterre, Michael 1980. Semiotics of Poetry. London: Methuen
- Ristikivi, Karl 1996. Läänemaad otsimas. Viimne vabadus. Tartu: Ilmamaa, lk 23-27
- Ristikivi, Karl 2003. Inimese teekond. Tallinn: Varrak
- Sahk, Ingrid 2005. Loodus pildis: Maastikumotiivid eesti kunstis 1890–1919. Magistritöö. Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, kunstiajaloo õppetool.
- Saks, Edgar V. 1936. Betti Alveriga vestlemas. Looming nr 2., lk 170–176
- Tilley, Christopher 1994. A Phenomenology of Landscape. Places, Paths and Monuments. Oxford/Providence: Berg
No comments:
Post a Comment