FLSE.00.128 Juri Lotman ja Tartu-Moskva koolkond
M.P.
Tartu 2011
Kultuuri ja kommunikatsiooni vahel valitseb orgaaniline seos. Seega on kommunikatsiooniteooriast pärit mudeleid ja termineid võimalik üle kanda kultuurisfäärile. Selle ülekandmisega tekib aga ka probleeme, peamine neist see, et kultuurimehhanismis realiseerub kommunikatsioon minimaalselt kahe erineva ehitusega kanali kaudu.
Abstraktsema kultuurimudeli ehitamisel eristub aga kaks kommunikatsioonitüüpi, millest ainult üks on kirjeldatav Roman Jakobsoni klassikalise mudeli abil.
Teate edastamise võimalikke suundi on kaks:
MINA–TEMA (tüüpilisem juhtum) – MINA on edastamise subjekt, informatsiooni valdaja adressant; TEMA on objekt, adressaat. Eeldatakse, et enne kommunikatsiooniakti algust on edastatav teade „MINU“ jaoks tuttav, „TEMA“ jaoks aga tundmatu.
MINA–MINA – subjekt edastab teadet iseendale. See näib paradoksaalsena, sest subjekt peaks ju iseendale edastatavat teavet juba teadma, kuid see mängib kultuurisüsteemis olulist rolli.
MINA–MINA tavalisematel juhtudel täidab tekst mnemoonilist funktsiooni. Teine, vastuvõttev MINA võrdub funktsionaalselt kolmanda isikuga. Erinevus MINA–TEMA suhtlusest seisneb vaid selles, et informatsioon ei paigutu ümber ruumis, vaid ajas.
Kuid huvitavamad oin juhtumid, kus info edastamisega MINA-lt MINA-le ei kaasne ajalist katkestust ning see täidab mingit muud kultuurilist funktsiooni, mitte mnemoonilist.
Iseendale juba tuttava informatsiooni edastamine toimub kõigil juhtudel, kui seejuures tõuseb teate tähenduslikkuse aste, näiteks juhtumitel, kui teate tõesus, väärus või sotsiaalne väärtus saavad sõltuvaks sellest, kas ta on välja öeldud suuliselt või kirjalikult, kirjutatud või trükitud jne. Betti Alver tunnistas 1938. aastal „Uudislehe“ intervjueerijale, et sõnastamisprotsessi kestel tundub mõte tark, käsikirja pandult näib rumalusena, aga üks rumalus trükituna polevat enam kaugeltki nii rumal kui käsikirjas.
MINA–MINA kommunikatsiooni juhud on ka need, kus inimene pöördub iseenda poole tekstide, kõnede, arutlustega, mitte millegi talletamise, vaid selgitamise eesmärgil.
MINA–TEMA süsteemis on kood ja teade ning teates sisalduv informatsioon püsivad. Vahetub informatsiooni kandja. MINA–MINA süsteemis jääb informatsiooni kandja samaks, kuid teade formuleeritakse kommunikatsiooniprotsessis ümber ja see omandab uue tähenduse. Seda seetõttu, et lisandub teine kood ning lähtesõnum kodeeritakse ümber selle struktuuriühikutesse ning sellele antakse uue sõnumi jooned.
Kehtib selline kommunikatsiooniskeem:
kontekst konteksti nihe
teade 1 teade 2
MINA → → → MINA'
kood 1 kood 2
Kanalis MINA–MINA toimub informatsiooni kvalitatiivne transformatsioon, mis viib selle MINA ümberkujundamiseni. Kui MINA-TEMA suhtluses jääb adressand muutumatuks, siis andes teadet edasi iseendale, kujundab ta oma olemust sisemiselt ümber (isiksuse olemust võib tõlgendada sotsiaalselt tähenduslike koodide individuaalse valikuna, mis sellise suhtlusakti käigus aga muutub).
Teate edastamine MINA-MINA kanalit mööda on põhjustatud teatud lisakoodide sissetungist väljastpoolt ning situatsiooni konteksti paigast nihutavate väliste impulsside olemasolust. Sisemonoloogi korrastab ja stimuleerib väline rütm – visuaalne või auditiivne, nt merelained, tapeedimuster, raamat, tule vilkumine või laul – erinevad rütmiliste ridade süsteemid, mis on ehitatud süntagmaatiliselt selgelt väljendunud printsiipide alusel, kuid millel puudub oma semantiline tähendus. Betti Alveri luuletuses „Pilvele“ võib näha, kuidas kodupaiga madalad, längus tuhmid jooned mõjutavad vaatleja enesetunnetust: taevast rõhub hall pilv, majal on „katus vajund kiiva“, aknast avanevat vaadet kirjeldavad sõnad „mõhkulangend laut ja tall, / kõik nii tuhm ja lommik“ ning luuletaja tunneb, kuidas „nooruspäevad kukuvad / tiidel-viltu liiva“ ja soovib lõpuks: „Las mind olla sama hall / kui mu koduhommik!“
MINA-MINA keele süsteemi tööks on aga vajalik kahe eriloomulise alge – mingis semantilises keeles teate ning sisse tungiva puhtsüntagmaatilise lisakoodi põrkumine ja vastastikune mõju.
Lotman loetleb autokommunikatiivse süsteemi joontest esimesena selle keele sõnade redutseerumise: neil on tendents muutuda sõnade märkideks, märkide indeksiteks, mida lugeda saab ainult see, kes juba teab, mis kirjas on, nagu I. J. Kratškov ütles Koraani varagraafilise traditsiooni kohta. Näiteks õpetas Tõnis Rätsep kõneõpetuse kursusel lihtsat meetodit teksti meeldejätmiseks: alguses kirjutada õppides üles iga sõna esimene täht. Kui nende indeksite järgi on lugemine juba selge, tuleb kirja panna iga lause või värsirea esimene täht. Lugeja mõistab teksti ainult seepärast, et ta seda juba varasemast teab.
Neil sõnadel-indeksitel on tendents isorütmilisusele. Seda tüüpi kõne süntaksi eripäraks on, et ta ei moodusta lõpetatud lauseid, vaid püüdleb rütmiliste korduste lõputute ahelate poole. Seda võib tihti märgata mnemoonilise funktsiooniga tekstide juures, kus ilmnevad teadlikult või alateadlikult rütmilise ja fonoloogilise korrastatuse tundemärgid. Nt õpetlikud lastesalmid („Üks, neli, üheksa kaks, / Kolumbus suurele merele läks...“).
Informatsiooni edastamise mehhanism MINA-MINA kanalis:
1) sisestatakse loomulikus keeles teade;
2) sisestatakse teatud lisakood, puhtformaalne korrastatus, mis on süntagmaatiliselt kindlal viisil üles ehitatud ning semantilistest tähendustest vaba või selle poole püüdlev;
3) algteate ja sekundaarse koodi vahel tekib pinge →
4) ilmneb tendents tõlgendada teksti semantilisi elemente lisandunud süntagmaatilisse konstruktsiooni lülitatuna ning vastastikusest seosest uue, relatiivse tähenduse saanutena.
Üldkeeleline semantika jääb alles, kuid selle kohale asetub sekundaarne semantika, mis moodustub nende nihete arvelt, mis tekivad keele tähendusühikutest rütmiliste jadade ehitamisel.
Süntagmaatiliste seoste kasv teksti sees kustutab primaarsed semantilised seosed ning teatud vastuvõtutasandil võib tekst käituda asemantilise teatena. Süntagmaatiliselt kõrgelt organiseeritud asemantilistel tekstidel on aga tendents muutuda meie assotsiatsioonide korrastajateks. Neile omistatakse assotsiatiivsed tähendused. Mida rõhutatum on süntagmaatiline korrastatus, seda vabamad on semantilised seosed. Seetõttu kaldub tekst MINA-MINA kanalis kattuma individuaalsete tähendustega ning võtma individi teadvusesse kogunevate korrastamata assotsiatsoonide organiseerija funktsiooni. Ta kujundab autokommunikatsiooniprotsessis osalevat isiksust ümber.
Tekst kannab niisiis kolme sorti tähendust:
1) primaarseid üldkeelelisi;
2) sekundaarseid, mis on tekkinud teksti süntagmaatilise ümberkorrastamise ning primaarsete ühikute kõrvutamise ja vastandamise tulemusel;
3) erinevate tasandite (üldisest isiklikemani) tekstiväliste assotsiatsioonide teatesse tõmbamise ning tema konstruktiivse skeemi järgi organiseerimise tulemusel tekkinuid.
See mehhanism on ka poeetilise loomingu alusprotsess, kuid reaalseid poeetilisi tekste ei tohi samastada MINA-MINA teadetega. Reaalset poeetilist teksti edastatakse korraga kahe kanali kaudu. See võngub MINA-TEMA kanali kaudu edastatavate ning autokommunikatsiooniprotsessis moodustuvate tähenduste vahel.
Inimkommunikatsiooni süsteem võib niisiis üles ehituda kahel viisil.
a) tegemist on teatava eelnevalt antud informatsiooniga, mis kandub ühelt inimeselt üle teisele ning terve kommunikatsiooniakti piires konstantse koodiga
b) toimub informatsiooni kasv, selle transformatsioon, ümberformuleerimine testes kategooriates, kusjuures sisse ei tooda mitte uusi teateid, vaid uusi koode, saatja ja vastuvõtja sulavad kokku ühte isiksusse.
Sõnaliste tekstide puhul on keeruline eristada, kas edastatav on kood või teade. See sõltub suuresti vastuvõtja hoiakust.
Vajadusest teksti vastu võtta koodi, mitte teatena, signaliseeritakse rütmiliste jadade ja korduste moodustamisega ning lisanduvate korrapärade tekkimisega, mis süsteemi MINA-TEMA seisukohast on üleliigsed. Rütmilis-meetrilised struktuurid on üle kantud MINA-MINA struktuurist. Teksti kasutatakse koodina, mitte teatena, siis, kui ta ei lisa uusi teadmisi, vaid transformeerib isiksuse enesemõtestamist ning tõlgib juba olemasoleva teate uude tähenduste süsteemi. Lugeja ei kasuta teksti mitte kõigi teistega samatüübilise tekstina, vaid endaga suhtlemise protsessis teatava koodina; tekst saab reaalsuse ümbermõtestamise mudeliks. Juudi tüdruk Ruth Maier kirjutab 1939. aastal oma õele Judithile: „Loen praegu „Goethe kirjavahetust ühe lapsega“. Selles on lauseid, Dittl, mis oleks nagu minu enda kirjutatud, ausõna. Tahad, kirjutan Sulle midagi hästi isiklikku?“ Ruth tsiteerib lõiku Bettina von Armini kirjast Goethele ja mõtestab selle kaudu enda suhteid oma ladina keele professori Willigeriga.
Kunst ei kujuta endast aga ei puhast autokommunikatsiooni ega ka ainult MINA-TEMA süsteemi tekstide rida. Ta võngub mõlema kommunikatsioonisüsteemi vahelise pinge väljas. Esteetiline efekt tekib hetkel, mil kood hakkab toimima kui teade, teade aga kui kood, kui tekst lülitub ühest kommunikatsioonisüsteemist pümber teise, säilitades auditooriumi teadvuses seose mõlemaga. John Keats kirjeldab oma teoses „Ode on a Grecian Urn“ pikalt ühele kreeka vaasile maalitud pilte – teadet: muusik pilli puhumas, noormees neiut taga ajamas, ohvritalitus jne). Lõpuks aga muutub teade koodiks, Keats nimetab vaasi inimese sõbraks, kes oma pildilise teksti kaudu väljendab printsiipi: „'Beauty is truth, truth beauty, - that is all / Ye know on earth, and all ye need to know.'“
Teatud žanrid ja ka teatud etapid kultuuri elus on orienteeritud rohkem ühele või teisele kommunikatsioonitüübile. Kuid ükskõik, kui palju tekst ka ei püüaks ühest poolusest kaugeneda, jääb ta siiski mõlema mõjuvälja. Kunstitekst ei saa mitte olla teade, ning ta ei kaota ka kunagi autokommunikatsiooni tekstile tüüpilisi jooni nagu nt lugemise korratavus. Poeetilised tekstid tekivad struktuuride „kiikumise“ arvelt: tekst muutub koodiks, kood teateks. Rütm muutub tähenduslikuks, tähendused moodustavad rütme. Poeetiline tekst astub konflikti loomuliku keele seadustega. Kuid see ei saa siiski eksisteerida ilma vastuvõtmiseta loomulikus keeles. Luule kõrge modelleerimisvõime on seotud nimelt selle muutumisega teatest koodiks.
Kunstilise teksti ehituse seaduspärad võib üle kanda ka kultuurina, mida võib vaadelda nii teadete summana, mida adressandid vahetavad, kui ka ühe teatena, mida inimkonna kollektiivne „mina“ endale edastab. Võib eristada kultuure, mis on orienteeritud ühele või teisele kanalile (kuigi tekstilise reaalsuse tasandil koosneb iga kultuur siiski mõlemat tüüpi kommunikatsioonist).
Kultuuri eksisteerimiseks näib olevat vajalik paariliste semiootiliste süsteemide olemasolu sellest tuleneva tekstide vastastikuse tõlkimise võimalusega. MINA-TEMA ja MINA-MINA tüüpi kommunikatsioonisüsteemid moodustavad sellise paari. Reaalsed kultuurid võnguvad nende vahel. Kultuurid võivad olla orienteeritud ühele või teisele süsteemile. Ühte või teise äärmusesse kalduvatest on aga tugevamad sellised, milles võitlus nende kahe struktuuri vahel ei vii ühe tingimusteta võiduni.
Teate edastamine MINA-MINA kanalit mööda on põhjustatud teatud lisakoodide sissetungist väljastpoolt ning situatsiooni konteksti paigast nihutavate väliste impulsside olemasolust. Sisemonoloogi korrastab ja stimuleerib väline rütm – visuaalne või auditiivne, nt merelained, tapeedimuster, raamat, tule vilkumine või laul – erinevad rütmiliste ridade süsteemid, mis on ehitatud süntagmaatiliselt selgelt väljendunud printsiipide alusel, kuid millel puudub oma semantiline tähendus.
Doris Kareva ja Kauksi Ülle vestlus.
ÜLLE: Mind on alati väga huvitanud vaimu materialiseerumise protsess ja elu üleminek luuleks, inimese minek ajalukku, kõik need sellised protsessid, see kui jutt muutub luuletuseks ja luule eluks.
DORIS: Seda on tihti juhtunud. Näiteks kirjutan erakirja ja märkan, et ühest hetkest muutub see rütmiliseks. Elu ja luule üksteiseks üleminekud on üldse vaevu eristatavad. Luule on elu kristalliseerunud...
ÜLLE: ...nagu pärliks muutunud või kontsentreerunud või...
DORIS: ...just nimelt, keele-essents. (Turtsatab.) Ei oska mina seda sõnastada.
DORIS: Kõigepealt on olemas rütm, see pulss või see sammurütm või vererütm või mõtterütm, mis selles hetkes on ainuvõimalik ja mis muutub kuidagi sundivaks, nii et ma hakkan kuulma häält selle taga. Ma ei saa veel aru, mis keeles need sõnad on. Ma kuulen häälikuid, see tuleb nagu mingi kauge lummuslik – mitte tamtam, mitte miski mulle teadaolev või millegagi võrreldav, aga ainuvõimalik kumin selgete häälikutega; ja siis ma otsin nendele häälikutele sõnad – ma hakkan selles kuminas eristama sõnu. See on võib-olla nii, nagu laps hällilaulu kuulates esimesi sõnu hakkab eristama. Ma ei tea, kuidas see on.
Favoriit, oktoober 1993
No comments:
Post a Comment