FLSE.00.128 Juri Lotman ja Tartu-Moskva koolkond
M.P.Juhendaja Ülle Pärli
Tartu 2011
Sissejuhatus
Töö teemaks on ruumiliste kategooriate, täpsemalt vertikaaltelje uurimine Betti Alveri 1936. aastal ilmunud esikluulekogus „Tolm ja tuli“. Analüüsimeetod tugineb Juri Lotmani „Sõnakunsti teose kompositsiooni“ peatükkidele „Kunstilise ruumi probleem“ ja „Süžee“.
Kunstilise ruumi uurimise tähtsusele kirjanduses osutab Juri Lotman: „Huvi kunstilise ruumi probleemi vastu tuleneb kujutelmast, vastavalt millele kunstiteos on teatud viisil piiritletud ruum, mis oma lõplikkuses peegeldab lõpmatut objekti – teose suhtes välist maailma. [...]
Inimesele omane maailma visuaalse tajumise eriline iseloom, mille tõttu enamikul juhtudel on sõnamärkide denotaatideks mingid ruumilised, kujukad objektid, tingib sõnamudelite teatud eriomase tajumise. Ikooniline printsiip, kujukus, näitlikkus on täiel määral omane ka neile. [...]
Siit mõistete ruumilise modelleerimise võimalus, milledel omaette võttes puudub ruumiline iseloom. [...] Iseäranis oluline on see ruumimudelite omadus kunstis.“ (Lotman 1999: 87–89)
Töö põhiliseks uurimisobjektiks on Alveri kogu „Tolm ja tuli“, kuid et nimetet teos Karl Muru kinnitusel „võttis üles Betti Alveri luule iseloomulikud ainealad ja mitmed loomingut läbivad hoiakud“ (Muru 2001: 56), siis on sobivuse korral ehk õigustatud ka lisanäidete toomine poeemidest. Allikaks on 1956. aastal Stockholmis ilmunud Alveri luulekogu, mis sisaldab „Tolmu ja tule“ samal kujul ja samas järjestuses kui esitrükis.
Töö eesmärk on välja selgitada, kuidas organiseerivad ruumikategooriad Betti Alveri varasema luule maailmapilti. Käsitluse objektiks on „Tolm ja tuli“ kui terviktekst, mille üldised põhimõtted realiseeruvad eraldi alaosades, omaette luuletustes. Uurimus jaguneb kahte ossa: esimene käsitleb vertikaalse telje kasutamist tegelikkuse ruumilisel modelleerimisel, teine piiri ja selle ületamist ehk sündmuse teket Alveri tekstides. Töö püstitab hüpoteesi, et Alveri luules on olulisel kohal ruumiline vastandus „ülal – all“ , ent nende kasutamine modelleerimisel pole sugugi automaatselt ühene, vaid vahelduv ja mänglev, ning pidevalt on olulisel kohal piiride lõhkumise ja ületamise teema.
1. Vertikaalne telg: „ülal – all“.
Pealiskaudsel lehitsemiselgi võib Betti Alveri „Tolmus ja tules“ märgata ruumiliste kirjelduste olulisust. Juba kogu esimene luuletus, „Ekstaas“, kasutab abstraktset teemat käsitledes ohtralt ruumilisi metafoore: tugi jalge all, tõkked, uksed, kuristikud, mägiahel, kaljuseinad, sillad. Tugev ruumilisus läbib ka enamikku järgmistest tekstidest. Kunstile ongi omane, nagu kirjutab Juri Lotman: „mõistete ruumilise modelleerimise võimalus, milledel omaette võttes puudub ruumiline iseloom.“ (Lotman 1999: 88-89)
Kasutatud on ka teisi ruumilisi kategooriaid (nt „suletud – avatud“), ent käesolevas töös käsitletakse vertikaalteljel paiknevaid tunnuseid. Alveri tekstide näitel on lihtne jälgida, kuidas „[m]õisted „kõrge – madal“ [...] omandavad tähenduse: „väärtuslik – väärtusetu“, „kättesaadav – kättesaamatu“, „surelik – surematu“ jne.“ (Lotman 1999: 89)
Võtme Alveri maailmapildi mõistmiseks annab luuletus „Vang“:
Kord, haarat igatsusist kuumist,
üks ingel jättis maha paradiisid,
ning läbi tühjast ilmaruumist
ta kohisevad tiivad teda viisid.
Meel mässul, rinnas heitlev argus,
ta pimeduse vaimu juurde laskus.
Pikk välgujuga kuristikku hargus
ning õhku tekkis kummaline raskus.
Käed, vaevalt põimund, kivinesid kohe,
ürgpadrikuks said lainetavad juuksed, –
vastsündind maad kui tuulte ohe
ju täitsid kauni pagulase nuuksed.
Kuid taevas inimese lõi nüüd liivast
ning andis oma sädemed ta sisuks,
et pimeduse kaisutusest kiivast
ta jumaliku vangi lahti kisuks.
(Alver 1956: 77-78)
Tekstis on välja toodud Alveri maailmaruumi põhilised jooned. Dünaamika toimub vertikaalteljel: ingel, tulles ülevalt paradiisist, laskub kuristikku pimeduse vaimu juurde. Sellest ülemise ja alumise sfääri ühendusest sünnib maa, kuhu taevas loob inimese, kes peab jumaliku vangi vabastama. Esinevad klassikalised vastandused „taevas – maa“ ja „maa – allilm“ - Lotmani sõnadega „kolmeliikmeline vertikaalstruktuur, organiseeritud telge pidi „ülal – all““. (Lotman 1999: 89) Kõnekas on fakt, et inimene luuakse liivast, kuid sisuks saab ta taeva sädemed – vastanduses „taevas – maa“ ei ole inimene määratud ainult ühele poolele jääma.
„Üles“ paigutub ka vabadus ja „alla“ vangistus ning kivinemine, tardumus, sundus, nagu ka poeemis „Pähklikoor“, kus vaidlevad taevaingel ja Mulla vaim:
„Meist, Selma, seni õige aim sul puudus,
kui arvad, et sa järgnema mul p e a d.
Võib-olla rohkem väärt kui pime truudus
on taevale su vastuhakk ja vead.“
„Pea!“ hüüdis Mulla vaim,“miks viltu viid
sa teda? Ohtlikum kui kahekeelsus,
kui saatanate sappisülgav riid
on kõigis asjus liigne vabameelsus.
Hää käsk on kuld, ja mulle ikka tundus,
et vabadusest rohkem suudab sundus.“
(Alver 1956: 212)
Traditsiooniliselt paiknevad „ülal – all“ opositsioonis taevas ja maa (või kuristik), valgus ja pimedus, ning inimene kõõlub aina nende vahel, nagu ka „Tigedas valguses“:
Mööda mandreist ja tundmatust arhipelaagist
viib sind valguse-vaimude kannul su aer,
ent kui haarad ju kinni sa ihaldet saagist,
kajab pääkohal õhust vaid pilkav naer.
Läbi tühjade tundrute, mägede tippu
ruttad üles sa, kukkudes ikka ning taas,
kuni viimati viskudes kaljule rippu,
sinu pihku jääb hiilgavast hõlmast üks raas.
(Alver 1956: 43)
„Selle ilma igav kainus“ lisab opositsiooni „elu – surm“, kus „[e]lu nagu hiiglakotkas / ootab kõrgel, kuni kooled, / säält ta kohisedes alla / toovad saagina mu nooled.“ ning elukotka „suled, tiivasuled / kannavad mind surmast mööda.“ (Alver 1956: 39)
Luuletuses „Lahendus“ tutvustab jälle kotkas (kes on ilmselt kuulnud Nietszche Übermensch'ist) veel üht opositsiooni: „mõistmine – mittemõistmine“:
Kotkas, nokk veel verine,
lausus: Kõrgena võib mägi
paista ainuüksi maast.
Aga väikene kui laast
on ta sellele, kes nägi
enda jalus taevalaotust.
Vaim, kes madalas vaid lendas,
vajab hää ja kurja jaotust
(Alver 1956: 67)
Mõistmise, arusaamise asetab „üles“ ja mittemõistmise „alla“ ka luuletus „Sidemed“:
Sa suuri sarnasusi riivad,
neid linnulennult püüda soovid,
kuid liiga nõrgad on su tiivad
ja kohmakad veel tõusuproovid.
(Alver 1956: 38)
Ülal on mõtete riik:
Ära usu, et mõte, see kerge fantoom,
kuski lõpetab jäljetult kord oma retke.
Teises ilmas kui hiigelsuur ingel või loom
ta vaid varitseb tagasitulekuks hetke.
[...]
Sääl kus maha jääb keerlev planeetide lend,
algab hiiglaste riik keset valguse hangi
(Alver 1956: 79)
Alla aga jätavad need titaanid mullale pleekima mannetu larvi.
Ülevalt ideede riigist paistavad ka kunsti päiksekiired („Luule eksiilis“, Alver 1956: 72), luule käib inimeste ees lampi kõrgel hoides. („Raugad“, Alver 1956: 70)
„Tolmu ja tule“ ruumisemantika üldskeem võiks olla järgmine:
ÜLAL
taevas, paradiis
valgus
elu (surematus)
mõte, idee, säde, kunst
mõistmine, arusaamine
vabadus
ALL
maa / sügavik / kuristik / allmaailm
pimedus
surm
muld, liiv (mateeria)
mittemõistmine, teadmatus
vangistus, tardumus
Ent Alveri maailmaruum pole mitte kõigis tekstides nii üheselt liigitet. Nagu Lotman kirjutab, ei ole kunstiline tekst „süsteemi koopia: ta kujuneb süsteemi olulistest reeglitest kinnipidamisest ja mittekinnipidamisest.“ (Lotman 1999: 100) Mõne teksti „ruumistruktuur, mis realiseerib põhitüübi (ilukirjaniku loomingu, kirjandusvoolu, rahvus- või regionaalse kultuuri) ruumimudeleid, [esindab] mitte ainult põhisüsteemi varianti, vaid satub temaga ka teatud määral konflikti ning deautomatiseerib põhisüsteemi keele.“ (Lotman 1999: 102)
Nii on „Raudses taevas“ asetatud vangistuse, elutuse ja tardumuse poolus hoopiski „üles“, „taunitute taevasse“:
Sääl kordub see, mis oli siin. Kuid ükski põud
ei närtsita sääl õite tardund lehti,
ja täiuslikuks muutub kõik – oo suurim õud!
mis kunagi siin sooviti või tehti.
Neil klaasist meredel ei mölla iial torm,
neid kivist viinapuid ei laasta haigus,
ning ainult igavene, muutumatu vorm
su pilgule end avab kõigis paigus.
Su raudne hing ent nuttes, saades päriseks
kõik aarded sääl, ei koge endist kõrkust,
vaid ihkab, et ta jälle kirest väriseks
ja tunneks oma tiivustavat nõrkust.
(Alver 1956: 87-88)
Ning luuletuses „Pahed“ selgitab luuletaja ka sellise pöörde põhjust: „ülal – all“ vastanditega kaasnevad tunnused pole automaatsed, vaid sõltuvad vaatlevast vaimust. Raudsele hingele vastab raudne taevas, kehvale mõttele kehv paradiis:
üks on kindel: mõttele, mis vaene,
paradiiski tundub kehv ning paene,
kuna vabad vaimud igatahes
pärleid leiavad ka viimses pahes.
(Alver 1956: 48)
2. Piirid ja nende ületamine. Sündmus.
Juri Lotman jaotab tekstid süžeetuteks ja süžeelisteks: „Süžeetuil tekstidel on selgesti klassifitseeriv iseloom, nad sanktsioneerivad mingi maailma ja tema ehituse. [...] Süžeetu teksti teiseks tähtsaks omaduseks on selle maailma seesmise organiseerituse teatud korrapära kinnitamine. Tekst struktureeritakse teatud kindlal viisil ning tema elementide ümberpaigutamine nõnda, et kindlaksmääratud korrapära rikutakse, pole lubatav.“ (Lotman 1999: 114-115)
Süžeetu tekst kehtestab läbimatu piiri, mis jaotab kogu teksti ruumi kaheks lõikumatuks allruumiks: “See, kuidas piir liigendab teksti, on teksti üks olulisemaid karakteristikaid. [...] On oluline, et piir, mis jaotab ruumi kahte ossa, ei tohi olla läbitav, ületatav, iga all- ehk osisruum aga peab oma sisestruktuurilt teistest erinema.“ (Lotman 1999: 103) Eelmises peatükis on käsitletud Alveri tekstides esinevaid liigendamise variante.
Kui süžeetu tekst kinnitab piiride vankumatust, siis süžeeline tekst “rajaneb süžeetul kui viimase eitus. Süžee liikumine, sündmus, on selle süžeetu struktuuriga sanktsioneeritud keelava piiri ristumiskoht. [...] Seepärast võib süžee alati olla tagasi pööratud põhiepisoodiks – põhilise topoloogilise piiri lõikumiseks tema ruumistruktuuris. [...] Niisiis on süžeetu süsteem primaarne ja võib olla kehastatud iseseisvas tekstis. Süžeeline süteem aga on sekundaarne ja kujutab endast alati süžeetule põhistruktuurile paigutatud kihti. Seejuures on suhe kahe kihi vahel alati konfliktne: just see moodustab süžee sisu, mille mittevõimalikkust kinnitab süžeetu struktuur. Süžee on „maailmapildi“ suhtes „revolutsiooniline element“.“ (Lotman 1999: 116-117)
Olles vaadelnud „Tolmu ja tule“ tekstide süžeetut struktuuri, jätkab töö nüüd süžeelisuse – „läbi semantilise rajajoone“ (Lotman 1999: 117) siirdumise – uurimisega. Paljudes Alveri tekstides on liikumine vertikaalsel teljel tähtsal kohal: lendamine („Selle ilma igav kainus“, Alver 1956: 38-39), mägede vallutamine („Tige valgus“, samas, 42; „Sina ütled“, samas, 44), kõrge kindluse ründamine („Karantiin“, samas, 43). Pidevalt püütakse ületada piiri ülemise ja alumise vahel.
Piiri ületamine võib realiseeruda kahes erisuunalises sündmuses: kas „üks „meist“, „meie hulgast“, ületanud piiri (ronis üle seina, läks üle piiri, [...]), tungib “nende“ juurde või siis tungib üks „neist“, „nende hulgast“ „meie juurde“.“ (Lotman 1999: 118)
Alveril toimub mõlemasuunalist liikumist. Eeltoodud luuletuses „Vang“ laskub ingel ülevalt alla; luuletuses „Titaanid“ toimub mõtete ja tunnete „kergete fantoomide“ pidev sõelumine maa ja taeva vahel, kusjuures
[k]ui ent hävib me ilm, nii et taevasest paost
neil ei tarvitseks kunagi tagasi tulla,
siis nad loitvate kätega vormides kaost
loovad uuesti inimsoo, surma ja mulla.
(Alver 1956: 79)
Enam on aga käsitletud vastassuunalist liikumist: inimese pürgimist alt üles. Tihti ei teostu see pürgimus aga sellena, mida võiks Lotmani järgi sündmuseks nimetada – enne piirini jõudmist selgub, et inimese liivast loodud kogu on temas asuvatele taeva sädemetele siiski liiga raske koorem kanda (nagu „Tigedas valguses“, kus kangelane kukub kaljudelt alla pihuks ja puruks (Alver 1956: 43)) või, nagu „Karantiinis“:
Ikka siis, kui nooruk, tulvil kuuma indlust,
maa ja taeva piiril ründab kõrget kindlust,
kui ta juba usub, et on jõudmas koju –
pilkav hääl tal hüüab: „Oota pisut, poju!“
(Alver 1956: 43)
Neid „mittesündmusi“, luhtumisi võib põhjustada ka hinge trots:
Sa leiad lõpmatusse tee, ent kummalises spliinis
justnagu narrikas Rabelais sa ütled naerdes: finis!
Teist päeva piirab valge ving all vahutavat tammi –
sa tegid põrguks maa, mu hing, ja taevast epigrammi!
(„Teist päeva piirab valge ving all tammil murdund rahne...“ Alver 1956: 44)
Tee alt üles pole sile ega kindel ( sirge tee / viib sihtidest mööda – „Sortside laul“, Alver 1956: 52). „Ekstaasis“ teatab luuletaja:
On päris kindel: jalge alla
jääb sulle tuge liiga vähe,
kui sa kõik tõkked teelt ei talla
ja mööda enesest ei lähe.
(Alver 1956: 37)
Ainuke võimalus üles pääseda on loobuda kõigest vanast, „alumisega“ seostuvast:
Hing, ära ohus karda hukku,
vaid senisest end lahti kisu
ja keera vanad uksed lukku!
(„Ekstaas“, Alver 1956: 37)
Taeva sädemetest tekkinud hing peab endalt heitma liiva raskuse – sest kuristikel tantsides / sulgkergusest saab sild. („Maailma saatust alati...“, Alver 1956: 40). Sild on võrdsustatud lennuga, sulgedega, kergusega.
Sild on Alveri luule tähtis märksõna. Sild seob alumist ja ülemist maailma, kannab inimlast – kuid selleks on vaja suurt, ennastunustavat julgust:
Kui sa nüüd minna julgeks! Sillaks
su ees siis kuristikud kaanduks
(„Ekstaas“, Alver 1956: 37)
Sillaks, mis kannab üle kuristike ja ka surmast mööda, on inspiratsioon – see on luuletuses „Ime“ võrdsustatud ülemise ja alumise sfääri täiesti vastupidiseks pööramisega:
Kui äkki linnad moonduks järviks,
mäetipelt kajaks konnakrooks,
pääkohal taevas pehkiks sooks
[...]
kui igast mülkast tõuseks päike
(Alver 1956: 59)
Alt üles kannab inimese nimelt hing, samas kui [j]äätand orgudes valgusekiirtega ammu / mõte vihaselt heitles kui silmitu loom. („Doom“, Alver 1956: 75). Külm, elutu mõistus ei vii üles, ei näe isegi valgust, nagu luuletuses „Hing“, kus mõistus põikab võikas metsas pimeda sõdurina ringi, kust ta pääseb ainult tänu poisile, alasti, pääs kiirtest ehe, kes viib sõduri mäele ja lausub seal: olen hing. (Alver 1956: 62) Üles pääsemiseks on vajalikud kunstile omased kõikeläbiv vaim ja pisut hullust („Kunstile“, Alver 1956: 74), sest nagu poeemis „Pähklikoor“ ütleb ingel, kes surnud neidu Selmat taevasse viib (Selma aga soovib enne veel korraks tagasi pöörduda – piiri ületada!):
Eks mine, Selma, kuigi selles teos
on vähe tarkust. Kui ent poleks hulle,
ei tõrkujaid, ei lootusetut mängu –
jääks paraku vist maa ja taevas kängu.
(Alver 1956: 213)
Kokkuvõte
Betti Alveri esimese luulekogu „Tolm ja tuli“ poeetikas mängib vertikaaltelg tähtsat rolli mitteruumiliste mõistete ruumilisel modelleerimisel. Üldskeemi kohaselt paigutuvad sel teljel „üles“ näiteks taevas, valgus, vabadus, elu, ja „alla“ nende vastandid – maa (või kuristik), pimedus, sundus, surm. Olulised on ka seda jaotust deautomatiseerivad tekstid. Kahe maailma vahelist piiri püütakse aga pidevalt ületada. Vertikaalsel teljel toimub vaimu liikumine – ülalmaailmast voogavad alla ideed ja kunsti päikesekiired, alt üles üritab tõusta maise ja taevase vahepealne olend, inimene, kel see aga tihti luhtub. Sillaks kahe maailma vahel saab puhta vaimu uljas inspiratsioon, milleks aga on vaja julget maisest lahtiütlemist ja pisut hullustki.
Kasutatud kirjandus
Alver, Betti 1956. Luuletused ja poeemid. Stockholm: Vaba Eesti
Lotman, Juri 1999. Kultuurisemiootika. Tallinn: Olion
Muru, Karl 2001. Luuleseletamine. Tartu: Ilmamaa
No comments:
Post a Comment