Keskkooli referaat: Keha ja vaimu probleem

[NB: viitamissüsteem ei kannata kriitikat, aga ma ei hakka seda enam muutma ka. Põhiliseks väärtuseks on küllap toredad tsitaadid (vt Berkeley).]

Vanalinna Hariduskolleegium

M.P. XII reaal

Juhendaja: Toomas Abiline

Tallinn 2009

Sisukord:

Sissejuhatus

1. Varasemad teooriad

2. Dualism

2.1. Dualistlik interaktsionism

2.2. Okasionalism

2.3.Ettemääratud harmoonia teooria

2.4. Epifenomenalism

3. Monistlikud teooriad

3.1. Materialism (füsikalism)

3.2. Idealism ehk immaterialism

3.3. Biheiviorism

3.4. Analüütiline biheiviorism

3.5. Funktsionalism

3.6. Identsusteooria

3.7. Neutraalne monism

Kokkuvõte

Kasutatud kirjandus

Sissejuhatus: Mis on keha ja vaimu probleem?

Tavaliselt eeldatakse ilma pikemalt mõtlemata, et inimese puhul on võimalik eristada kahesuguseid protsesse (sündmusi, seisundeid):

1. Kehalised protsessid, sündmused ja seisundid - neid seostatakse inimese kehaga. [2, lk 103]. Keha ja mateeria on seaduspärane ja reguleeritud, mehaaniline süsteem, teadvusetu, hingetu ja tahtetu. Tal on mõõtmed ja asukoht ruumis. [8, lk 62]

2. Mentaalsed protsessid, sündmused ja seisundid, mida seostatakse inimese hingega; sealjuures on kõnekeeles juurdunud tava seostada emotsioone sõnaga hing ning mõtlemist sõnaga mõistus või vaim. [2, lk 103] Hing ja vaim on vaba ja teadlik. Ta tahab, usub, kaalutleb ja kogeb, ta valib. Vaim rikub seaduspärasused ja välise sunni oma vaba tahtega. Vaimul puuduvad mõõtmed, teda ei saa piiristada mingi asupaigaga. [8, lk 62]

Kehalised protsessid, sündmused ja seisundid on näiteks käe tõstmine, kukla sügamine, toidu seedimine, aju bioelektriline aktiivsus, higistamine jne. Kehalisi sündmusi saavad teised inimesed jälgida – kas vahetult või teatud seadmete (nt. mõõteriistade) abil.

Mentaalsed protsessid, sündmused ja seisundid on näiteks mõtlemine, valu, meeleheide, viha, kurbus, soovimine, tahtmine jne. Neid ei saa teised inimesed ei vahetult ega ka mingite seadmete abil jälgida. Need moodustavad inimese nn. sisemaailma, mida saab jälgida ainult inimene ise introspektsiooni ehk enesevaatluse teel. [1, lk 133-134]

Analoogia põhjal järeldab inimene, et ka teistel inimestel on lisaks nähtavale väliskestale ka sisemaailm. [3]

Võib tuua palju näiteid, kus keha mõjutab vaimu või vastupidi: alkoholijoobes inimeste käitumine muutub, haiged või näljased inimesed on tihti kärsitud või halvas tujus, samas võib näiteks suur usk arstirohu toimesse iseenesest paranemise esile kutsuda, isegi kui tegu on igasuguse toimeta ravimiga (platseeboefekt). [8, lk 63]

Kuid kuidas on võimalik, et toimub vastastikmõju kahe täiesti erineva substantsi vahel – kuidas saab miski, millel puuduvad mõõtmed, mõjutada midagi käegakatsutavat ja mõõdetavat ning vastupidi? Või kas meis ongi olemas kaks erinevat põhiollust – ehk on need mõlemad taandatavad vaid ühele substantsile?

Keha ja vaimu probleemi põhiolemuseks ongi küsimus: kuidas keha ja vaimu sündmused teineteist vastastikku mõjutavad. Kumb kummale allub? Kas vaimseid sündmusi võib käsitleda nagu oma süvaolemuselt materiaalseid? Kas mõtted, soovid, tunded ja hirmud on tegelikult vaid meie närvisüsteemi, aju ja organismi materiaalsed seisundid? Kas fantaasia ja unistused on seletatavad erinevate hormonaalsete, füsioloogiliste ja muude materiaalsete tegurite abil, mida teadus veel täielikult ei tunne, kuid mis ta peagi välja selgitab? Kas lõpuks üldse ongi olemas mingi eriline sisemaailm, mida ei saa taandada objektiivsetele mateeria seaduspärasustele, mida teadus välja selgitab?[8, lk 63]

Keha-vaimu probleem on üks filosoofia põhiprobleemidest, millega on läbi aegade tegelenud mitmed filosoofid ja koolkonnad. Selles referaadis püüan välja tuua, mida on eri aegadel sellest küsimusest arvatud.

1. Varasemad teooriad

Lääne teadvuses on üsna üldiselt kehtiv vastandeid kasutav, dihhotoomiline mõtlemine. Sellele pani aluse juba Platon (u 427-470 eKr), kes lõhkus maailma kaheks: meeled – mõistus, keha – hing, muutlik – püsiv, surelik – surematu… Tõeliselt olemas olid Platoni jaoks aga vaid mõistusega tajutavad ideed, mitte meeltega tajutav näiline mateeria. [8, lk 57] Hing ja keha on kaks eri asja – hing on surematu ja asub kaduvas kehas vaid ajutiselt. Isiksus on osa füüsilisest maailmast: tal on keha, mille kaudu ta saab meeltemuljeid. Samal ajal on tal mittemateriaalne mõistus, mis on võimeline tunnetama igavesi tõdesid väljaspool meie maailma. Tol isiksusel on ka suunav jõud – hing, mida Platon kirjeldab juhina sõjavankril, mida veavad kaks hobust – mõistus ja keha. Mõistus tahab rännata ideede taevalikku riiki ja tunnetada neid; keha tahab tegelda maiste asjadega ja teha seda meelte abil. Hing on nende kahe vastandliku jõu vahel. Ta püüab tüürida, kuid on keha vangistuses. Seetõttu pole inimestel Platoni arvates ka tõelist vabadust, kui kogu nende elu on keskendunud füüsiliste vajaduste rahuldamisele. Ent siiski saab hing end kütkeist vabastada ja elu suunata – seda nii füüsilistes seikades kui intellektuaalseis püüdlusis. Kuid ideede igavesse maailma saab hing täielikult ülendada alles pärast kehalise eksistentsi lõppemist. [7, lk 21]

Sarnast kaheks jagavat teooriat süvendas kristlik maailmapilt, kus hing on samuti kehast kardinaalselt erinev. Lõpliku filosoofilise mõjujõu andis sellele kaheksjagunevusele René Descartes oma kartesiaanliku dualismiga. (vt ptk 2.2.1.) [8, lk 63]

Aristoteles (384-322 eKr) annab oma üldise arvamuse hinge olemusest oma teoses “Hingest”. Ta järgib kreeklaste üldist uskumust, et hing on elu põhialus, mistõttu hinge uurimine tähendab erinevate eluvormide uurimist. Elu põhivormi võib leida taimedes, mis toituvad, kasvavad, kõdunevad ja taastoodavad endid. Nii seisneb ka hinge põhivorm võimes teha neid asju. Seega sõna hing lihtsalt kirjeldab, kuidas miski on maailmas elav. Hing ei pea tingimata asuma kehast eraldi või olema igavene. Otse vastupidi – hing on see, mis annab kehale elu. Hing on see, mis paneb keha liikuma. Need hinged ei kujuta aga endast mingisuguseid erilisi hinge algeid, mis on pandud elusa keha sisse, vaid need on jõu, suutlikkuse ja võimete kogumid. Aristotelese jaoks tähendab hinge omamine mingi võime või oskuse omamist; see pole osa olendist, mis tegutseks teistest osadest sõltumatult. Aristoteles kirjutas: “Ei tule küsida, kas hing ja keha on üks, nagu seda ei küsita vaha ja vahakuju kohta või üldse mingi mateeria ja sellest valmistatud eseme kohta.” Kui Platon väitis, et hinged on olemas juba enne sündi ja eksisteerivad ka pärast selle keha surma, milles nad asusid, siis Aristoteles sellega ei nõustu. Ta väidab, et nii nagu oskused ei saa eksisteerida lahus neid omavatest inimestest, nii pole ka hing midagi säärast, mis saaks eksisteerida kauem kui inimene. Hing ei saa eksisteerida ilma kehata, nagu käimine ei saa eksisteerida ilma jalgadeta.

Aristoteles lahutab hinge igavikust, tema meelest on see siin ja praegu. Hing pole tema jaoks muud kui keha moodustava mateeria vorm. Hing ja mõistus pole aga Aristotelese jaoks üks ja sama. Mõtlemine pole seotud kehalise tegevusega ja on hinge peaaegu jumalik ja surematu aspekt, kuid see ei tähenda usku isiklikku surematusse.[7, lk 21-22]

2. Dualism

Dualism on arusaam (keha ja vaimu probleemi puhul), et (vähemalt) inimesl on nii keha kui ka vaim. Dualistlikud teooriad on dualistlik interaktsionism, okasionalism, ettemääratud harmoonia teooria ja epifenomenalism. Dualismile vastandub monism.

2.1. Dualistlik interaktsionism

Selle teooria nimetus tuleb ladinakeelseist sõnust inter - “vastastikku” ja actio – “tegevus”. Selle alusepanijaks on René Descartes (1596–1650), kes oli seisukohal, et ‘vaim’ kui mõtlev substants on füüsilisest kehast erinev asi ning keha ja vaim mõjutavad teineteist. Teatud kehalised protsessid tekitavad vaimseid protsesse – soove, naudinguid, tahtmisi jne – ning teatud vaimsed protsessid põhjustavad kehalist aktiivsust (käe tõstmist, peaga noogutamist jne). [1, lk 46] Descartes’i “cogito, ergo sum” viitab eelkõige sellele, et ollakse olemas eelkõige vaimse, mõtleva olendina. Hing – see, mis teeb inimesest selle, kes ta on – on midagi täiesti muud kui materiaalne keha. Descartes leiab, et ta võib olla olemas ka ilma kehata. Keha ja mateeria on seaduspärased ja reguleeritud, mehaaniline süsteem, teadvusetu, hingetu ja tahtetu, looduslik asi või ese. Hing ja vaim on vaba ja teadlik. Ta tahab, usub, kogeb ja kaalutleb, ta valib. Vaim rikub seaduspärasused ja välise sunni oma vaba tahtega.[8, lk 62] See näib iseenesestmõistetav ning vastavuses nn. terve mõistuse arusaamaga. Kuid see viib suurte filosoofiliste probleemideni, millest olulisim on see, kuidas saavad ikkagi kaks erinevat substantsi üksteist mõjutada? Kehal on mõõtmed, vaimul aga arvatavasti mitte – niisiis ei saa vaim kuskil asuda ja pole ju võimalik, et mõõtmeteta asi saaks mõjutada materiaalset, mõõtmeid omavat asja. [2, lk 106]

Descartes arvas, et punktiks, kus keha ja vaim üksteist mõjutavad, on peaajus asuv käbikeha (kr. epiphysis). Selles veenas teda see, et “kõik meie aju ülejäänud osad (ning ka silmad, kõrvad, käed ja muud meeleorganid) on kahekaupa. Kuna ühe ja sama asja kohta on meil ainult üksainus lihtmõte, on tarvis mingit kohta, kus enne hinge jõudmist ühineksid kaks kujutist, mis tekivad kahes silmas, või siis kaks mingit muud muljet, mis tekivad ühest ja samast asjast kahes muus meeleorganis. Vastasel juhul ei esitaks meeled hingele mitte ühe, vaid kaks asja. Pole raske ette kujutada, et need kaks kujutist või muud muljet ühinevad selles näärmes hinguste vahendusel, mis täidavad ajuõõnsusi. Kehas ei ole muud kohta, kus muljed saaksid niimoodi ühineda.” [6, § 32.] Hingusteks nimetab Descartes väga kiireid, tihkeid ja pisikesi (materiaalseid) osakesi, mis on kui infokandjad. Selle näärme toimimist kirjeldas ta täpsemalt nii: “Niisiis teostab hing oma funktsioone peamiselt väikses näärmes, mis asub aju keskel, kust ta hinguste, närvide ning isegi vere vahendusel, mis kannab hingusi arterite kaudu kehasse laiali, mõjutab kogu ülejäänud keha. Meie närvide väiksed niidikesed on hargnenud meie kehaosades nii, et erinevate liikumiste korral, mille kutsuvad esile tajuobjektid, avavad nad erinevaid aju poore. Animaalsed hingused, mis sisalduvad ajuõõnsustes, suunduvad seetõttu erineval viisil lihastesse ning liigutavad kehaosi väga erinevalt. Kõik tingimused, mis on vajalikud hinguste erinevaks liikumiseks, on piisavad selleks, et juhtida hingused erinevatesse lihastesse. Lisame siia veel, et väike nääre, mis on hinge peamine toimekoht, asub hingusi sisaldavate ajuõõnsuste vahel niimoodi, et hingused saavad temas esile kutsuda liikumisi niivõrd erinevail viisidel, kuivõrd on tajutavaid erinevusi asjade vahel. Ka hing võib selles näärmes esile kutsuda mitmesuguseid liikumisi. Hinge loomus on selline, et temani jõuab palju mitmekülgseid muljeid ning ta tekitab selles näärmes erinevaid liikumisi. Meie kehaehitus on omakorda selline, et vastavalt selle näärme erinevatele liikumistele, mis on esile kutsutud hinge poolt või mõnel muul põhjusel, mõjutab nääre hingusi, mis teda ümbritsevad, ning suunab need aju pooridesse, kust nad mööda närve suunduvad lihastesse. Niimoodi paneb nääre liikuma kehaosad.” [6, § 34] Descartes leidis aga, et hing pole kehas kui tüürimees laevas või mingi liikumapanev lüliti masinas. Tegemist on palju tihedama ühendusega, milles hing otseselt suunab keha ja vahetult kogeb (mitte ainult ei tähelda) keha naudinguid ja kannatusi. [7, lk 24]

Siisi jääb selgusetuks, kuidas mõõtmeteta ja seega eikuskil asuv vaim käbikehas neid hingusi suunab ja vastu võtab. Seda probleemi püüdsid Descartes’i kaasaegsed lahendada kahte moodi: okasionalismi või ettemääratud harmoonia teooria abil.

2.2. Okasionalism

Selle teooria nimi tuleneb ladina sõnast occasio – 'juhus, juhtum, ajend'. Selle õpetuse lõi Nicolas de Malebranche. [1, lk 192] Descartes'i järgides eristab Malebranche kaht, vaimset ja kehalist substantsi, millest kummalgi leiab olevat kaks võimet: „Inimese vaim [esprit] ei ole materiaalne ega ulatuv, on kahtlemata lihtne, jagamatu ja ilma mingi osade kompositsioonita substants, kuid sellele vaatamata on tavaks eristada tas kaht võimet, nimelt mõistust [entendement] ja tahet [volonté]. /---/

Mateeria või ulatuvus kätkeb endas kaht omadust või võimet. Esimene on erinevate kujude (vastu)võtmise [recevoir] võime ja teine on võimelisus olla liigutatud [la capacité d'être mue]. Samuti kätkeb inimese vaim kaht võimet; esimene, mis on mõistus, on mitme(sugus)te ideede vastuvõtmise, see tähendab mitme(sugus)te asjade tajumise [appercevoir] võime; teie, tahe, on võime võtta vastu mitmesuguseid kalduvusi [inclination] või tahta eri asju.“ [5, I , I § I]

Kummagi substantsi esimene võime jaguneb omakorda: mateeria ehk ulatuvus saab vastu võtta kaht sorti kujusid, väliseid (nagu nt vahatüki ümmargune kuju) ja sisemisi, nagu näiteks sedasama vahatükki moodustavate osakeste kuju (s.o konfiguratsioon, ilma milleta ei ole vahatükk see, mis ta on); vaimul ehk hingel on aga kaht sorti ideede-tajumusi, puhtad, mis ei liiguta ega modifitseeri teda aistiliselt, ning aistilised [sensibles], nagu mõnu, valu, valgus, värvid, maitsed, lõhnad jne, mis liigutavad hinge suuremal või vähemal määral. [4, lk 2594]

Mateeria võimed on passiivsed. „Tal pole mingit jõudu peatamaks oma liikumist või suunamaks seda ning pööramaks pigem ühele kui teisele poole.“ [5, I, I, § II]. Samamoodi on täiesti passiivne ka vaim. Mateeria ja vaim ei suuda üksteist mõjutada. Ekslikult seome küll vaimus kehade aistimist seostada kehade endi kohaloluga ja omistada neile värve, lõhnu, jt. aistinguid, mis Jumal meis väliste kehade kohal olles, aga tihti (nt unes) ka nende puudumisel esile kutsub. Aistingud ei ole kehadega paratamatult seotus, viimased vaid näivad esimesi põhjustavat. Tegelikult võiksid meil kõik need samad aistingud olla ka siis, kui kehi, objekte väljaspool meid poleks olemaski. [4, lk 2596] Kõik asjad on vaimsel moel, ideedena, Jumalas, kuigi temas pole ulatuvust. Et ideed on Jumalas ja representeerivad nii Jumalale endale kui meie puhastes tajumustes ka meile kehalisi asju, väidab Malebranche, et „me näeme kõike Jumalas“ [5, III, II, § VI].

Inimtahtele on Malebranche üsna vähe ruumi jätnud. Kehadel ega vaimudel pole vähimatki kausaalset väge, st nad ei saa ei ennast ega üksteist vastastikku liigutada. Ometi liiguvad meie käed, kui me seda tahame, nende liikumist saame tahta aga üksnes oma tahet neile suunates. Seeläbi oleme küll oma käte liikumise loomulikuks põhjuseks, kuid tõeliseks toimivaks põhjuseks on Jumal. Tema liigutab (vähemalt üldjuhul) meie käsi, kui me seda tahame ja tekitab meis ühtaegu vastava käte liikumise aistingu. Kuigi meie tahame oma käsi liigutada, teab üksnes Jumal, kuidas seda teha ning on selleks võimeline. Niisiis põhjustab Malebranche'i järgi Jumal kõiki liikumisi kehalises maailmas, sealhulgas inimkehades. Üks liikumine on aga teise, see omakorda kolmanda jne loomulikuks põhjuseks puhul, kui Jumal tekitab järgneva või kaasneva liikumise. [4, lk 2597-2598]

Kokkuvõtvalt, inimese tahtmine võtta riiulilt raamatut ei põhjusta seda, et ta selle sealt võtab, samuti ei tekita näpu kõrvetamine iseenesest valu. Keha ja hingega toimuv on aga omavahel siiski kooskõlas Jumala sekkumise tõttu igal juhtumil. Tema põhjustab seda, et inimene ikkagi võtab riiulilt raamatu, kui ta seda tahtnud on, ja tunneb valu, kui on näppu kõrvetanud. [1, lk 192]

See aga tekitab probleeme, sest selle teooria kohaselt on Jumal kaasosaline ka inimeste sooritatud halbades tegudes. Kui kellelgi tekib poes olles tahtmine libistada märkamatult taskusse tahvel šokolaadi, siis Jumal teeb nii, et inimese käsi tõusebki ja libistabki šokolaadi taskusse. Kui Jumal oleks tõesti vahendajaks inimese keha ja vaimu vahel, siis võiks ta ju vähemalt kuriteod sündimata jätta!

Lisaks jääb ikkagi alles probleem, mida see teooria lahendada üritas: kui Jumalon vaimne olevus, siis ei saaks ta ju mõjutada mateeriat, nt. liigutada meie kehaosi, kui me seda soovime, ning kui ta oleks materiaalne olevus, ei suudaks ta mõjutada vaimu, nt tekitada meie vaimus tajumusi vaatepiltidest või helidest vm. [1, lk 107]

2.3.Ettemääratud harmoonia teooria

Selle teooria lõi saksa filosoof Gottfried Wilhelm Leibniz, kes arvas samuti, et keha ja vaim ei mõjuta teineteist: „Hing ja keha alluvad täielikult erinevatele seadustele: hingel on omad seadused ning kehal omad; hinge tegevus ei saa viimaseid rikkuda ning keha ei saa mõjutada hinge. /---/ Jumal, luues kehad ja hinged, määras aegade algusest nii, et hinged saaksid mõjutad ainult üksteist ja kehad samuti ainult üksteist vastavalt oma seadustele. Võimatu oleks eitada sellisest kavatsusest lähtumist Jumala puhul, kelle tarkus ja vägevus on piiritu.“ „Sellisel juhul tekib küsimus, millest on tingitud hinge ja keha kooskõla.“ [9] Ta ei nõustunud okasionalistidega: „Juhuslike põhjuste pooldajad tahavad, et Jumal iga kord kohandaks hinge kehale ning keha hingele. Kuid selline kohandamine on võrdväärne imega ning taoline oletus ei sobi kokku filosoofiaga, mille kohuseks on seletada loodust. Nimetatud oletuse puhul tuleks aga väita, et Jumal rikub pidevalt kehade loomulikke seadusi.“ [9] „Nad [okasionalismi pooldajad] väidavad, et Jumal kohandab hinge vastavalt keha vajadustele ning keha hinge nõudmistele, olles nii sunnitud toimima mingi kohuse või üldise tahte tõttu. Kuid see räägib risti vastu looduse ühetaolisuse printsiibile. Tavaliselt mõjutavad ju khad üksteist täiesti mõistetavate mehaanikaseaduste järgi, kuid järsku selgub, et tarvitseb vaid hingel midagi tahta ning kohe sekkub Jumalus asjade loomulikku kulgu, rikkudes seda“ [10] Leibniz ise jõudis arvamusele et nii kehalised kui ka mentaalsed protsessid, sündmused ja seisundid on Jumala poolt ette määratud ning ka kooskõlastatud: „Kui hing ja keha alluvad erinevatele seadustele, siis kuidas saab keha alluda hingele ning hing olla mõjutatud kehast? Selle looduse saladuse saab ära seletada Jumala mõjuga – nii nagu ka kõigi asjade korrapära ja kauniduse. Kuid Jumal on põhjuseks vaid üks kord ja igaveseks: /---/ Jumal lõi kehad selliseks, et nad iseenda loomulikele seadustele ja tendentsidele alludes liiguksid nii, nagu tahab hing. Hinged aga lõi Jumal sellisena, et nad oma loomulikele seadustele alludes oleksid alati valmis peegeldama kehade seisukorda.“ [10] Nii kehaliste kui ka mentaalsete sündmuste ahelad on teineteisest sõltumatud, kuid sellegipoolest kooskõlas, otsekui kaks kella, mis pole omavahel seotud, kuid näitavad ikkagi sama aega. [1, lk 68]

Kuid probleem, mille lahendamiseks ettemääratud harmoonia teooria loodi, on ikkagi lahendamata jäänud. Nimelt on Jumal eeldatavalt vaimne olevus. Seega peaks vaimne olevus suutma siiski mõjutada mateeriat (inimese keha) – muidu poleks ju võimalik vaimseid ja kehalisi sündmusi kooskõlastada. [2, lk 107] Ning kui ka oletada, et Jumal on materiaalne olend, siis kuidas suudaks ta mõjutada meie vaimu?

2.4. Epifenomenalism

Epifenomenalism on kaasaegsem dualistlik käsitlusviis. Selle lõi inglise loodusteadlane Thomas Henry Huxley (1825-1895), kes arvas, et kehalised protsessid põhjustavad mentaalseid protsesse, kuid vastupidi mitte. Ta väitis, et mentaalseid protsesse (tundeid, soove jne) kutsuvad esile molekulaarsed protsessid ajus. Viimastel on oma seaduspärasused ning mentaalsed protsessid ja seisundid ainult kaasnevad nendega. [1, lk 108] Sellest tuleb ka selle teooria nimi: kreeka keeles epi- 'juures', phainomena – 'nähtused' – vaimsed protsessid on vaid kehaliste protsesside kõrvalnähtused. Epifenomeniks üldiselt nimetataksegi kõrvalnähtust - see kaasneb teise nähtusega, kuid ei avalda sellele mingit mõju. Näiteks on laastude lendamine puu raiumise epifenomen ja inimese vari on tema keha epifenomen. Samuti on vaimsed protsessid aju molekulaarsete protsesside epifenomenid. Ühed kehalised protsessid põhjustavad teisi ja lisaks kaasnevad selega veel vaimsed protsessid. [2, lk 62] „Kõik meie teadvuse seisundid on tingitud molekulaarsetest muutustest ajus“ [11, 166]

Näiteks olukorras, kus me puudutame mingit kuuma eset, tunneme valu, tõmbame käe ära ja valu lakkab, võiks tavaliselt arvata, et need sündmused ongi üksteise järjestikused põhjustajad: kuuma eseme puudutamine tekitas valu, valu põhjustas käe eemaletõmbamise, mille läbi valu lakkas:

kuuma eseme puudutamine → valu → käe eemaletõmbamine → valu lakkamine

Epifenomenalismi pooldaja vaidleks aga vastu, öeldes, et see oli vaid sündmuste ajaline järjekord ja oletades, et see on ka põhjuste jada, tehakse eksijäreldus post hoc, ergo propter hoc („pärast seda, järelikult selle pärast“). Tegelikult põhjustas kuuma eseme puudutamine nii valu kui ka käe eemaletõmbamise, viimane toimus lihtsalt aeglasemalt. Valu tundmine on vaid epifenomen ega põhjusta ise käe eemaletõmbamist:

kuuma eseme puudutamine → käe eemaletõmbamine

.................↓......................................... ↓....................

.............valu................................valu lakkamine....... [andestust punktiridade pärast, blogger ei salli selliseid tühikuhulki]

[1, lk 108-109]

Seega on inimene Huxley arvates „teadvust omav masin“ (conscious automata), olles lihtsalt teadlik oma kehaga paratamatult toimuvaist protsessidest, ent suutmata neid ise kuidagi mõjutada: „Mulle näib, et inimese kui looma puhul ei saa tõestada, nagu leiduks mõni teadvuse seisund, mis põhjustab muutusi organismis. Kui need seisukohad on hästi põhjendatud, siis meie mentaalsed seisundid on vaid meie organismis automaatselt asetleidvate muutuste sümbolid teadvuses ning (tuues äärmusliku näite) tunne, mida me nimetame tahtmiseks, ei ole tahtliku teo (ingl. voluntary act) põhjus – ta on hoopis selle teo otseseks põhjuseks olnud ajuseisundi sümbol. Me oleme teadvust omava masinad.“ [11, lk 166]

Epifenomenalismi kriitikaks võiks tuua näite, kus inimene, tundes valu kuuma eseme puudutamisel, sunnib end tahtejõuga kätt mitte ära tõmbama. Tahtejõud on kindlasti vaimne nähtus, mitte molekulaarne. Seega saaksid ju vaimsed nähtuseid justkui kehalisi protsesse mõjutada. Epifenomenalist võib sellele siiski vastata, et ka tahtejõu pingutus on vaid teatud liiki epifenomen, mis kaasneb teatud molekulaarsete protsessidega. [1, lk 109]

3. Monistlikud teooriad

Monistlikke teooriaid keha ja vaimu probleemi puhul iseloomustab arusaam, et on olemas vaid üks alge – kas keha, vaim või miski neutraalne. Monistlikud teooriad on materialism, biheiviorism, analüütiline biheiviorism, identsusteooria, funktsionalism, neutraalne monism. Monismile vastandub dualism. [2, lk 178]

3.1. Materialism (füsikalism)

Materilismi järgi on tõelisus oma põhiolemuselt materiaalne. Vaimsed nähtused on mateeria keerukad vormid, millele teadus varsti seletuse annab. Kui inimene kahtleb, unistab, kardab, armastab, tunneb valu või naudingut, siis on tegemist vaid mateeria peene ja keeruka seisundiga, mis on põhimõtteliselt samasugune nagu need, mis leiduvad eri vormides kogu looduses. [8, lk 65-66] Materialistide seisukoht on, et inimesed mõtlesid välja vaimud ja hinged seepärast, et ei teadnud sündmuste tõelisi põhjusi. Tundmata inimorganismi seaduspärasusi, arvati, et inimesel peab olema hing. Tuntuimad materialistid on varasemast ajast antiikaja atomistid Epikuros (341-270 eKr) ja Lucretius Carus (u 99-55 eKr), hilisematest Thomas Hobbes (1588-1679), La Mettrie (1709-1751), Paul Holbach (1723-1789) ja Karl Marx (1818-1883 - „dialektiline materialism“). [1, lk 110]

Epikuros, Demokritose aatomiõpetuse edasiarendaja, seletas inimkogemusi muutumatute aatomite liikumisega tühjas maailmaruumis. Need ideed ärkasid taas ellu Galilei ja Newtoni mõttetegevuse mõjul. Thomas Hobbes kirjutas sellisest materialismist veenva ülevaate ja sisendas usku teaduslikku maailmavaatesse, mis lõpuks kõik ära seletaks. Hiljem asendas marksism „mehhanistliku materialismi“ oma erilise „dialektilise materialismiga“, mis ei vaatle mateeriat mingi staatilise asjana, mille muutused lähtuvad millestki välisest, vaid millegi seesugusena, mis sisaldab oma olemuses „vastuolusid“, mis ongi muutuste põhjuseks. [7, lk 28]

Holbach kirjutas: „Mida enam me asja üle arutleme, seda rohkem veendume, et hing ei ole midagi kehast erinevat, et hing on seesama keha, vaadelduna tema teatud funktsioonide või teatud olemisviiside ja tegevuste aspektist, milleks keha on võimeline, kuni elab. Niisiis on hing inimene, vaadelduna tema võimelisuse aspektist tunda, mõtelda ja teatud viisil tegutseda. /---/ Kes eristavad hinge ja keha, eristavad tegelikult vaid kehale kuuluvat aju kehast enesest.“ [12, lk 81]

Dualismi pooldaja näeks materialismis loomulikult probleeme. Materialist võib ju väita, et nt. jäätise maitsmise tunne pole midagi muud kui lihtsalt füüsiline protsess inimese ajus. Dualist aga ütleks, et on suur vahe, kas võtta ette jäätise teaduslik analüüs või analüüsida, kuidas jäätis inimesele maitseb. Kellegi aju avades ei näe me arvatavasti, mida ta tunneb või mõtleb.

Ka saab füüsilist nähtust jaotada osadeks, ent vaimsete nähtuste puhul ei paista see võimalik olevat. Füüsilised komponendid ei summeeru dualisti arvates vaimseks tervikuks. [7, lk 26]

3.2. Idealism ehk immaterialism

Idealismiks nimetatakse iiri filosoofi George Berkeley õpetust sellest, et reaalsuse moodustavad vaid hinged (ingl. minds) ning Jumal. Ideedeks nimetas Berkeley tajumusi ning ta arvas, et tajuda me saamegi ainult ideesid (s.o. tajumusi): „Igaühel, kes vaatleb inimtunnetuse objekte, on selge, et need on kas sellised ideed, mis on tõeliselt meeltega tajutavad, või siis ideed, mille moodustavad mälu ja kujutlusvõime, või lõpuks ideed, mis tekivad nimetatud ideede ühendamise, jagamise või lihtsalt ettekujutamise teel. /---/Kuna erinevaid ideid vaadeldakse üheskoos, siis tähistatakse neid ühise nimega ning peetakse neid mingiks asjaks. Näiteks, kui vaadeldakse ühendatuna teatavat värvi, maitset, lõhna, vormi, konsistentsi, siis tunnistatakse see asjaks ja tähistatakse sõnaga õun; teised ideede kogumid moodustavad kivi, puu, raamatu jms meelelised asjad, mis vastavalt sellele, kas nad on meeldivad või ebameldivad, kutsuvad esile vaenu, rõõmu, muret jne.“ [13, 1.1.]

Reaalsus oma põhiolemuselt on vaim ja mateeria on vaid kõnepruuk, mille oleme omaks võtnud, ilma et väljendil „mateeria“ oleks reaalsuses mingit vastet. Meil ei ole mateeriaga muud kokkupuudet kui aistingud sellest, nii et oletada mateeria olemasolu pole Berkeley arvates põhjust [8, lk 66]:

„Kõik on nõus sellega, et ei meie mõtted, kired ega ideed, mida moodustab kujutlusvõime, ei saa eksisteerida väljaspool meie hinge. Minu jaoks ei ole vähem selge see, et erinevad aistingud või ideed, mida me tajume meeltega – kuidas nad ka ühinenud ei oleks (st milliseid asju nad ka ei moodustaks) - ,ei saa olemas olla mujal kui neid tajuvas hinges. Ma arvan, et igaüks võib selles veenduda, kui pöörab tähelepanu sellele, mida mõistetakse termini olemas olema all, kui jutt on aistitavatest asjadest. Kui ma ütlen, et laud mille peal ma kirjutan, on olemas, siis see tähendab, et ma näen ja tajun seda; kui ma läheksin oma toast välja ja ütleksin, et laud on olemas, siis ma ütleksin, et laud on olemas, sest kui ma oleksin toas, võiksin teda tajuda, või et teda tajub mõni teine vaim. /---/ Kõik, mida räägitakse mittemõtlevate asjade olemasolust, mis ei sõltuvat nende tajutavusest, on minu jaoks töiesti arusaamatu. Nende esse on percipi [„eksisteerida tähendab olla tajutav“] ning on võimatu, et nad oleksid olemas väljaspool vaimu või neid tajuvaid mõtlevaid asju.“ [13, 1.3.]

„Imelikul kombel valitseb inimeste seas arvamus, et majad, mäed, jõed – ühesõnaga meelelised asjad – on olemas looduslikult või reaalselt, olenemata sellest, kas mõistus neid tajub. Kuid kui sügav ka ei oleks üldine veendumus selle õigsuses, leiab igaüks, kel on julgust asja uurida, et siin peitub ilmne vasturääkivus. Sest mis on siis ülalmainitud objektid, kui mitte asjad, mida me tajume oma meelte abil? Ja mida me siis tajume, kui mitte omaenda ideid või aistinguid? Ja kas see ei ole siis absurdne, et mingisugused ideed või aistingud võivad olemas olla, ilma et neid tajutaks?“ [13, 1.4.]

Need aistingud (erinevalt meie enda välja mõeldud ideedest või mõtetest) ei teki niisiis Berkeley arvates mingi välise mateeria mõjul, vaid mingil muul moel:

„Milline ka poleks minu võim minu enda mõtete üle, märkan ma, et ideed, mida ma tajun aistingutena, ei ole sõltuvad minu tahtest. Kui ma avan silmas päevavalguses, siis minu tahtest ei sõltu see, kas ma näen või ei näe ning mida ma näen; sama kehtib ka kuulmise ja teiste aistingute puhul: neist saadavad ideed ei ole minu tahtest sõltuvad. Järelikult on olemas teine tahe või vaim, kes neid aistinguid tekitab.“ [13, 1.29.]

Selleks teiseks tahteks või vaimuks peab Berkeley Jumalat, kes tema arvates ei taju ideede kogumeid ega ole tavaline hing, vaid Ülemvaim, kes loob asjade (s.o ideede kogumite) tajumise võimalikkuse ning ka need, kes tajuvad (s.o hinged).

Berkeley järgi võime eristada nelja liiki olemasolu: hingede olemasolu seisneb selles, et nad tajuvad, ideede olemasolu selles, et nad on hetkel tajutavad või põhimõtteliselt tajutavad, ning Jumala olemasolu seisneb lihtsalt Tema olemasolus. [1, lk 118-119]

Berkeley teooria sarnaneb Malebranche'i okasionalismile selle poolest, et kõiki tajumusi kutsub inimvaimudes esile Jumal. Erinevus on põhiliselt selles, et nagu Malebranche isegi möönab, on välised kehad sellise veendumuse puhul üleliigsed ja Berkeley järeldabki, et neid ei ole olemas. Ühe versiooni kohaselt olla Malebranche katoliiklasena, erinevalt immaterialist ja protestant Berkeley'st, pidanud kehalist substantsi möönma transsubstantsiatsioonidogmast lähtuvalt. Kehad on Berkeley'l sama võimetud kui Malebranche'il, kuid inimtahtele lubab esimene märgatavalt rohkem vabadust [4, lk 2599] oma filosoofilisse päevikusse on Berkeley kirjutanud: „Me liigutame oma jalgu ise. Need oleme meie, kes tahavad nende liikumist. Selles osas erinen ma Malebranche'ist .“ [13, § 548]

Sellel teoorial pole kunagi eriti palju pooldajaid olnud, seda peamiselt seetõttu, et see on vastuolus terve mõistusega.

3.3. Biheiviorism

Biheiviorism on Ameerika psühholoogi John Watsoni (1878-1958) rajatud psühholoogia suund, mille kohaselt psühholoogia uurimisaine on (inimese ja loomade) käitumine (see, kuidas nad reageerivad stiimulitele), mitte aga hing, psüühika, teadvus vms. [2, lk 31]. Psühholoogia peab sellelt seisukohalt olema eksperimentaalne teadus nagu füüsika ja keemiagi. [1, lk 110] Watson kirjutas: „Biheiviorismi seisukohalt on inimese psühholoogia uurimisaineks inimese käitumine sünnist surmani. Käitumist saab jälgida samuti kui teiste loodusteaduste objekte. Käitumispsühholoogias saab rakendada samu üldmeetodeid, mida kasutatakse loodusteadustes. Kuna inimese objektiivsel uurimisel ei jälgi biheiviorist midagi sellist, mida võiks nimetada teadvuseks, tundmiseks, aistinguks, kujutluseks, tahteks, siis ei arva ta, nagu tähistaksid need terminid psühholoogia tõelisi fenomene. /---/Käitumise vaatlused võib esitada stiimulite (S) ja reageeringute (R) kujul. Lihtne skeem S => R sobib antud juhul täielikult.“ [15, lk 35-36]

Biheivioristid leiavad, et väited, mis sisaldavad mentaalsete protsesside või seisundite mõisteid (mentaalseid mõisteid), on võimalik ümber sõnastada samaväärseteks väideteks, mis sisaldavad käitumise kirjeldust skeemi S => R alusel. Näiteks lause „Ma tunnen nälga“ tähendaks, et kui mul tekib võimalus süüa, siis ma ka söön, esitamata kõrgeid nõudeid toidu kvaliteedile jms – teatud stiimuli puhul järgneb teatud reageering.

Erinevad meeleseisundid võivad erinevalt avalduda nii eri inimeste käitumises kui ka ühe ja sama inimese puhul. Seega peab esitama mitu S => kujulist väidet.

Biheiviorist oli ka Burrhus Frederic Skinner (1904-1990). Ta tegi Bertrand Russelli, John Watsoni ja Ivan Pavlovi eeskujul sadu eksperimente loomadega, et leida kinnitust oma biheivioristlikule psühholoogiale. Ehkki Skinner möönis teadvuse olemasolu, ütles ta siiski: „Rumal on väita, et teadvus oma privaatsuse tõttu millegi poolest välisilmast erineb.“ Inimese käitumist kujundas tema arvates täielikult välismaailm ja mitte sisemaailm. „Teaduslikust analüüsist väljakujunenud pilt pole mitte kehast, mille sees on indiviid, vaid kehast, mis on indiviid selles mõttes, et esitab keerukat käitumisrepertuaari.“ [15]

Seega pole meie isiksus midagi muud kui käitumise kogum. Inimesel poleisemist „vabadust“ omada teadmise, tahte ja saatuse sisemisi seisundeid ja ümbritsev keskkond ohjab inimest täielikult. Sellist inimese dehumaniseerimist on ohtralt kritiseeritud. Biheiviorismi vastased leiavad, et see teooria ei hinda inimesi realistlikult, heites lihtsalt tingitud käitumise terminite abil kõrvale inimese rikka siseelu, mis hõlmab nii kujutlusvõimet, loomingulisust kui ka usku jumalasse. [7, lk 28-29]

Skinneri järgi on inimene kõrgemat liiki loom: „Inimene on midagi palju enamat kui koer, kuid, nagu koer, jääb temagi teaduslikult analüüsitavaks.“ [16]. Sellist seisukohta kritiseeris Arthur Köstler oma teoses „Kummitus masinas“ (1976) : „Biheiviorism on tõepoolest mingi labaselt maine vaade vaimule. Või kui muuta metafoori: see on asendanud antropomorfse eksikujutluse – loomadele inimvõimete ja tunnete omistamise – vastupidisega, eitades, et inimesel võiks olla võimeid, mida pole täheldatud loomadel. See on asendanud kunagise antropomorfse käsitluse rotist rotimorfse käsitlusega inimesest.“ [17]

Skinner leidis, et ühtaegu on inimene ka masin: „Inimene on masin selles mõttes, et ta kujutab endast keemilist, seaduspärasekt toimivat keerulist süsteemi, kuid see keerukus on tõepoolest erakordne.“ [16]

Sellest väitest lähtuvalt on biheivioristidele on ette heidetud ka ebajärjekindlust ses mõttes, et nad kasutavad enda teadvust selleks, et ignoreerida oma uuritavate eneseteadvust. Seega oleks nad justkui inimloomust madaldanud vaid selleks, et sobitada seda oma psühholoogiliste oletustega. [7, lk 29]

3.4. Analüütiline biheiviorism

Eelnev n-ö metodoloogiline biheiviorism kuulub eksperimentaalse psühholoogia valdkonda. Filosoofiasse kuulub sellega sisuliselt sarnanev analüütiline ehk loogiline biheiviorism. John Watson ise ei teinudki neil kahel vahet. Analüütiline biheiviorism ei räägi inimese uurimise eksperimentaalsetest meetoditest, vaid püüab selgust tuua küsimuses, mida tegelikult tähistavad mentaalsed mõisted ehk mentaalsed terminid (ingl mental concepts ehk mental terms). Aluseks võetakse seejuures veendumus, et kõik mõtet omavad väited, mis sisaldavad mentaalseid termineid, saab ümber sõnastada väideteks, mis ei sisalda enam mentaalseid termineid. (Analüütilise biheiviorismi seisukohalt on mõte ainult neil väidetel, mille tõesuse või vääruse saab vaatluste või eksperimentide abil kindlaks teha, kusjuures tulemused peavad olema avalikult kontrollitavad.) Sellised ümbersõnastatud väited kirjeldavad inimese (või looma) käitumist või füsioloogilist seisundit. Carl Gustav Hempel (sünd. 1905) sõnastas selle nii: „Kõik psühholoogia laused, mis on mõtestatud, st mida on põhimõtteliselt võimalik verifitseerida, saab sõnastada väideteks, mis ei sisalda psühholoogia mõisteid, vaid ainult füüsika mõisteid. Psühholoogia väited on seega füsikalistlikud väited. Psühholoogia on füüsika kui teaduse osa.“ [17, lk 378] Seda seisukohta esindasid veel nt. Rudolf Carnap (1981-1970) ning Gilbert Ryle (1900-1976), kes ise küll eitas oma kuuluvust sellesse leeri. [1, lk 111]

Ryle'i arvates teevad keha ja vaimu dualismi pooldajad n-ö kategooriavea. (Kategooriaviga on viga mõistete liigitamisel kategooriatesse, mille tagajärjeks on mõtteta laused. Tavaliselt räägitakse kategooriaveast nn pseudoväite puhul, mis on grammatiliselt korrektne, kuid siiski mõtteta justnimelt mõistete vale kasutamise tõttu. [2, lk 130] Bertrand Russel seletas seda nii: „Ükski harilik keel ei sisalda lauseehituse reegleid, mis keelaksid nonsensikaalete lausete moodustamise; nt ei saa grammatikud hukka mõista lauset Neljakordsus joob viivitamist.“ [18, lk 237] Ryle'i arvates on niisiis tehtud viga sõna hing liigitamisel substantsi kategooriasse.

Kategooriasse substants kuuluvaid mõisteid tähistatakse nimisõnadega (mille sünonüümiks ongi substantiiv), kategooriasse omadus kuuluvaid mõisteid aga omadussõnadega. Kuna sõna hing on nimisõna, siis arvatakse, et mõiste hing kuulub substantsi kategooriasse, ning usutakse, et inimesel on nii keha kui ka hing. Niisiis on sõna hing kasutamine nimisõnana kõnekeeles tegelikult idiomaatiline (kr idiōmā 'iseärasus, omapärasus'). Kui öeldakse, et „Tal pole mõistust peas“, siis on see metafoor ja tavaliselt seda nii ka mõistetakse. Kui aga räägitakse, et inimesel on keha ja on hing, siis sellest saadakse aru juba sõnasõnaliselt – see aga on Ryle'i arvates viga. Tema arusaama kohaselt kuulub mõiste hing hoopis käitumisviisi (ingl conduct) ja võime ingl power) kategooriasse. Kõik, mida räägitakse inimese hinge (vaimu, mõistuse) kohta, iseloomustab tegelikult tema käitumist ja võimeid (oskusi), mitte aga oletatavat hinge kui kehast erinevat substantsi. Dualistlikku arusaama kehast ja vaimust kui kahest erinevast substantsist nimetas Ryle „Descartes'i dogmaks kummitusest masinas“. [2, lk 130-131]

Biheiviorismi kriitikaks on toodud mitmeid argumente.

Võidakse öelda, et üks asi on, kuidas kindlaks teha, kas keegi tunneb mingit teatud tunnet, hoopis teine asi aga, mis on nende tunnete olemuseks. Võib nõustuda, et nt. südametunnistusepiin väljendub teatud käitumises, kuid enamasti ollakse veendunud, et südametunnistusepiin ise on ikkagi midagi enamat kui see käitumine. Inimesel on ju ka siseelu, mitte ainult see, mida kõik näha ja kuulda võivad. Samuti on võimalikud mentaalsed protsessid, mis ei avaldu käitumises. Mõtted ja tunded ei tarvitse mõnikord inimese käitumises üldse väljenduda. Inimesed võivad ka oma tundeid varjata – seega leiavad tunded küll aset, kui ei avaldu. Sama võib väita nt inimeste puhul, kelle närvid on mingil põhjusel kahjustunud nii, et neil puudub miimika või kes on muul põhjusel suutmatud oma tundeid väljendama. Sel juhul me ju ei oleta, et neil tunded puuduvad.

Sellele võib biheiviorist vastata, et reaktsioon ei seisne ainult selgelt avalduvas käitumises – see võib olla ka varjatud ning ainult tehniliste seadmete abil kindlakstehtav.

Mõnikord on võimalik imiteerida teatud käitumisviisi, ilma et leiaksid aset vastavad mentaalsed protsessid ja seisundid. Näiteks võib imiteerida muigamist, ilma, et inimene tegelikult leiaks midagi naljaka olevat. Sellele vastaks biheiviorist ilmselt, et imiteerida saab ainult silmatorkavaid tunnuseid. Näiteks kogenud psühhiaater avastab vaimuhaigel simuleerimise, kuigi teistele võib jääda mulje tõelisest vaimuhaigusest. Absoluutselt kõiki vaimuhaiguse tunnuseid poleks aga võimalik jäljendada, sest siis poleks see enam simuleerimine. Vastasel juhul tuleks eristada kahte sorti absoluutselt kõigi vaimuhaiguse tunnustega inimesi: ühtesid, kes vaid simuleerivad, ning teisi, kes on veel lisaks vaimuhaiged ka.

Kuid isegi kui nõustuda, et mentaalseid protsesse ja seisundeid on võimalik ära tunda teatud käitumise järgi, siis kehtiks see ikkagi vaid teiste inimeste puhul. Teiste inimeste muigest tunneme ära, kas miski tundub neile naljakas või mitte, enda puhul aga pole meil ju tarvis peeglisse vaadata, et kontrollida, kas muigame või mitte ja seepeale otsustada, kas miski tundus meile naljakas. Nii on ka ülejäänud mentaalsete protsessidega. Iseenda mentaalsed protsessid tunneme siiski ära vahetult.

Veel ühe vastuargumendina tuuakse tihti järgmine mõtteline eksperiment: kui küsime endalt, mis tunne oleks olla nt 70-aastane, siis ei pea me ju silmas välist käitumist (sellega oleme arvatavasti niigi tuttavad), vaid just nimelt sisemist kogemust. Sama kehtib esteetilise naudingu puhul – sedagi ei sa taandada vaid välistele ilmingutele, isegi mitte ainult teatud ainete tekkimisele ajus vms. Lisaks neile tähendab nauding siiski veel midagi enamat, mis toimub hinges.

Lõpuks võib dualismi pooldaja veel küsida, kas biheivioristil on üldse mingit garantiid, et ta suudab teha kindlaks kõik olulised reaktsioonid? Biheiviorist võib sellepeale aga vastata, et küsimus pole selles, kas me suudame seda praegusel hetkel, vaid põhimõttelises võimalikkuses. [1, lk 113-114]

3.5. Funktsionalism

Funktsionalism on seisukoht, mille kohaselt inimvaim sarnaneb arvuti tarkvaraga. See seisukoht kujunes 1950.-tel aastatel seoses arvuti laialdase kasutuselevõtuga ning seda võib pidada ka biheiviorismi nüüdisaegseks variandiks.

Nii nagu arvuti tarkvara vajab riistvara, vajab ka inimvaim keha (eelkõige muidugi kesknärvisüsteemi). Inimene on seega nagu teatud tarkvaraga riistvara. Kuid see ei tarvitse tähendada, et inimene on nagu arvutigi programmeeritud ning seega vaid masin. Inimese ja arvuti võrdlemine selgitab vaid seost inimvaimu ja keha vahel.

Inimvaim ei ole funktsionalismi seisukohalt substants. Pigem on inimvaim keha, vaadelduna teatud viisil funktsioneerimise aspektist. Rääkida inimvaimust tähendab rääkida inimkehast n-ö kõrgemal tasandil. Funktsionalism erineb identsusteooriast, sest ei väida, et vaimsed protsessid on identsed protsessidega kesknärvisüsteemis. Funktsionalismi kohaselt ei ole valu tundmine ajuprotsess. Ajuprotsess on valu tundmise kandja.

Seda seisukohta pooldab nt Hilary Putnam. [2, lk 88]

3.6. Identsusteooria

Identsusteooria seisukohalt on mentaalsed protsesid identsed neurofüsioloogiliste protsessidega ajus (kesknärvisüsteemis). Sellelt seisukohalt ei ole olemas midagi mittemateriaalset: on vaid mateeria ning mateeria omadused. Selles mõttes on identsusteooria materialistlik ning seda nimetatakse koguni teaduslikuks materialismiks. Nimelt tugineb see arusaam veendumusele, et maailmas pole midagi, mida lõppkokkuvõttes ei saaks kirjeldada ja seletada teaduse (täpsemalt loodusteaduste ja eriti füüsika) abil. Sellisel seisukohal on näiteks Herbert Feigl (1902-1988), David Armstrong (sünd. 1926) ja John Jamieson Carswell Smart (sünd. 1920).

Mõtlemise seostamist ajuga võib aga märgata ka kõnekeele väljendites ajudega töötama, ajusid pingutama, ajusid liigutama, ajusid vaevama jne. Siiski seostab kõnekeel tundeid, mis on ju ka väidetavalt mentaalsed protsessid, pigem südamega – näiteks väljendid süda hakkab peksma, süda hõiskab rinnus, süda kisub (kellegi) poole, süda tahab lõhkeda, süda läheb soojaks, süda on kerge jne. See paistab andvat tunnistust kõnekeele selgelt materialistlikust maailmavaatest. Olgugi, et mentaalseid sündmusi ei samastata siin neurofüsioloogiliste protsessidega ajus, on neil väljendeil siiski teatud materialistlik varjund. Viide kõnekeele väljenditele pole muidugi eriti tugev argument – nendele toetudes oleks raske väita, et kuna öeldakse päike tõuseb, siis tiirleb Päike hoopiski ümber Maa.

Identsusteooria kriitikud ei arva siiski, et mentaalseid protsesse saaks samastada aju füsioloogiliste protsessidega. Kui see oleks nii, siis peaksime saama inimese mina samastada tema ajuga. Kuid kas mu kehast eraldatud, katseklaasis elus hoitud aju oleks ikkagi mina? Tõenäoliselt ei saa siiski inimest samastada tema funktsioneeriva ajuga. [1, lk 115-117]

3.7. Neutraalne monism

Neutraalne monism on William Jamesi ja Bertrand Russelli seisukoht, et kõige olemasoleva alus on neutraalne, st ei vaimne ega materiaalne. Neutraalsel monismil on palju erinevaid vorme, mille ühiseks jooneks on vaid see, et algolluseid on üks, mitte kaks, ja et need pole ei materiaalsed ega vaimsed. Mõned neutraalsed monistid leiavad, et ühest aspektist käsitletuna nimetatakse seda neutraalset alget vaimuks, teisest aga mateeriaks. Teised arvavad, et see neutraalne alge sisaldab nii vaimu kui mateeriat. Kolmandad, et neutraalse alge osakestest moodustuvad nii vaim kui mateeria.

Bertrand Russell kirjutas oma teoses „Vaimu analüüs“: „Ma arvan, /---/ et kõikehõlmav teaduslik ülevaade maailmas toimuvast, kui see oleks saavutatav, meenutaks pigem psühholoogiat kui füüsikat /---/ selline ülevaade ei rahulduks isegi formaalselt ütlemisega, et mateeria, mis on loogiline fiktsioon, on ülim reaalsus. Ma arvan, et kui meie teaduslik pagas oleks selleks ülesandeks piisav, mida ta ei ole ja ilmselt ka ei saa piisavaks, siis see /---/ esitaks maailma põhjuslikud seadused /---/ partikulaaride (ingl particulars) terminite kaudu, mitte mateeria terminite kaudu. Sel viisil sõnastatud põhjuslikud seadused rakenduksid minu arvates võrdselt nii füüsikas kui psühholoogias; teadus, milles need seadused sõnastati, võiks edukalt saavutada selle, mille poole metafüüsika on tagajärjetult püüelnud, nimelt ühtse ülevaate sellest, mis tegelikult toimub, täielikult tõese, kui mitte kogu tõe, ja igasugustest mugavatest väljamõeldistest või tõestamatutest metafüüsilistest oletustest vaba.“. [19, 305-6]

Kokkuvõte

Nagu referaadist näha, on keha ja vaimu probleemiga tegeletud kogu filosoofia ajaloo jooksul. Esmapilgul võib tunduda, et tegelikult ei mängi see meie elus mingit rolli – inimene on see, kes ta on, ja milleks arutada, kas ta koosneb ühest või kahest substantsist ja kuidas need omavahel seotud on. Kuid järele mõeldes selgub, et see mõjutab meid üpris palju. Kui usume, et inimesel on lisaks kehale ka hing, siis sellega kaasneb enamasti ka usk üldse transtsendentaalsesse ja sealhulgas elusse pärast surma. Kui aga arvame, et kõik on vaid mateeria, siis võime arvatavasti Epikurose kombel öelda, et surma pärast ei maksa muretseda, sest kuni oleme meie, pole veel surma, ja kui tuleb surm, siis pole enam meid ning et keskenduda tuleb praeguse elu elamisele, mitte hauatagusele. See võib oluliselt muuta meie maailmavaadet ja põhimõtteid ning eesmärke.

Teiseks on keha ja vaimu probleemis peidus ka inimese vaba tahte probleem. Kui koosneme vaid mateeriast, siis mõjutavad kogu meie käitumist lõppkokkuvõttes vaid füüsikaseadused ja kaob kogu vastutus oma tegude eest, koos sellega aga ka vabadus. Sama juhtub ka siis, kui oleme veendunud epifenomenalistid – tahtevabadus eeldab vaimu sellist olemasolu, mis suudaks mõjutada keha liikumist („kummitusele masinas“ ei paista jäävat isegi mingit stoitsistlikku laadi vabaduseraasukest). Ka Malebranche'i okasionalism jätab inimvabadusele üsna vähe ruumi.

Et need tähtsad küsimused mõjutavad ka meie argipäeva ning enesetunnet, siis peaks igaüks arvatavasti mingi seisukoha võtma. Kuid asjasse süvenedes polegi see nii kerge. Nagu näha, on seda probleemi katsunud lahendada paljud filosoofid ja kellelgi pole see päris põhjapanevalt õnnestunud. Oleks üsna ülbe oletada, et üks tavaline õpilane peaks suutma neid ületada ja luua oma teooria, milles poleks ühtegi nõrka kohta. Keha ja vaimuga seotud probleemid on keerulised ja mitmetahulised ja kõike ei suuda me mõista, kuid vähemalt on hea teada, mida on targad pead enne meid arvanud. See võib olla nooruse naiivne idealism (siinkohal idealism tegelikkuse ilustamise tähenduses), kuid mina tahaksin ikka uskuda, et inimene on siiski teatud määral vaba oma saatust mõjutama ja võib ise oma valikute eest vastutada. Seega peaksin kõik materialistlikud teooriad kõrvale jätma, sest mateeria ei mõtle, tunne, taha ega otsusta. Seega jäävad alles dualistlik interaktsionism, idealism ja neutraalne monism oma ebakohtade ja vastuoludega. Mingeid tõendeid ühegi kasuks ei paista olevat . Idealismi seisukohalt ei oleks mateeria näiv olemasolu meile mingi tõsiseltvõetav vastuargument, kuid minu jaoks on siiski on raske mõelda, et mingit mateeriat nagu polekski olemas. Jääksin n-ö „terve mõistuse“ seisukohale, et inimesel on nii keha kui vaim, mis üksteist mõjutavad, olgu need siis eraldi substantsid või ühe neutraalse alge erinevad avaldumisvormid.

Siiamaani pole teadus suutnud leida piisavalt seletust sellele, mida nimetame „vaimuks“, kuid võib-olla õnnestub tulevikus siiski tõestada, et kõike seda põhjustab vaid mateeria. Ent kui teaduse arenedes peaks selguma, et olemegi vaid „mateeriatombud“ või „teadvust omavad masinad“, siis toimisin ma seda teksti kirja pannes lihtsalt vältimatult mingite väga keeruliste füüsiliste protsesside tagajärjel oma ajus, mis omakorda toimisid vältimatult mingitel muudel materiaalsetel põhjustel jne – järelikult ei saa mind selle valearvamuse eest vastutavaks pidada.

Kasutatud kirjandus

1) Indrek Meos, „Filosoofia sõnaraamat“, Tallinn 2002

2) Indrek Meos, „Filosoofia põhiprobleemid“, Tallinn 1998

3) Indrek Meos, „Keha ja hing“ – Horisont 3/2006 lk ???

4) Roomet Jakapi, „Me liigutame oma jalgu ise: Berkeley või Malebranche?“ Akadeemia nr 12 1998

5) Nicolas Malebranche, „De la recherche de la vérité“ (esmatrükk 1674-75), tlk Roomet Jakapi

6) René Descartes, „Hinge kired“, 1649, tlk Indrek Meos

7) William Raeper, Linda Smith, „Pilk ideede maailma – teejuht algajaile“, Koolibri 2003

8) Esa Saarinen, „Symposium – filosoofiaõpik, Avita 2003

9) Gottfried Wilhelm Leibniz, Kiri Leedi Mashamile, 1704, tlk Indrek Meos

10) Gottfried Wilhelm Leibniz, Kiri kuninganna Sophie-Charlottele, 1704, tlk Indrek Meos

11) J.W. Cornman, K. Lehrer, G.S. Pappas, „Philosophical Problems and Arguments. An Introduction.“, Indianapolis, Cambridge, 1987, tlk Indrek Meos

12) Paul Holbach, „Looduse süsteem“, 1924 Moskva

13) George Berkeley, „Traktaat inimtunnetuse printsiipdest“ 1967

14) George Berkeley, „Philosophical commentaries“, London 1996

15) John Watson, „Mis on biheiviorism?“ Moskva 1980, tlk I. Meos

16) Burrhus Frederic Skinner, „Teispool vabadust ja väärikust“, 1973

17) Arthur Köstler, „Kummitus masinas“, 1976

18) Bertrand Russell, „Uurimus tähendusest ja tõest“ Tallinn 1995

19) Bertrand Russell, „Analysis of mind“, 1921