Referaat: Chatman, filmijutustaja

FLSE.00.232 Filmisemiootika 

õppejõud: Katre Pärn

Tartu 2012

Referaat:

Seymour Chatman, „The Cinematic Narrator“

Chatman väidab oma raamatus „Coming to terms. The Rhetoric of Narrative Fiction and Film“ muuhulgas, et kinos nagu kirjanduseski tuleks eristada nii loo esitajat, jutustajat (kes on diskursuse osa) kui loo ja ka diskursuse (sh jutustaja) väljamõtlejat, implitsiitset autorit (mitte biograafilise autorina, vaid tekstist endast leitava ülesehituspõhimõttena) (Chatman 1990: 133). Refereeritavas peatükis asub Chatman nimelt kinojutustaja mõiste vajalikkust tõestama. See väide paigutub laiemasse filminarratoloogilisse arutelusse, mille käigus osa teoreetikutest on kahelnud jutustaja mõiste vajalikkuses, sh David Bordwell, keda Chatman põhjalikult refereerib ja kellega pikalt polemiseerib. Chatmani argumentatsioon koosneb seega paljuski Bordwellile vastuväitmisest.

Nii Bordwell kui ka Chatman ise jagavad vaadet, et jutustamine pole oma põhialustelt meediumispetsiifiline (samas: 133). Film kui meedium ei sobi küll kokku loomuliku keele keskse jutustamise ideega, neid ei „jutustata“ üldiselt selle sõna tavalises tähenduses (samas: 124). Ent eitada jutustaja ja implitsiitse autori olemasolu kinos tähendaks väita, et filminarratiivid on kuidagi olemuslikult erinevad teistes meediumites väljendunud narratiividest. Et Bordwell ja Chatman mõlemad seavad eesmärgiks uurida, kuidas filmis meediaspetsiifiliselt avalduvad igasuguse narratiivi üldised põhimõtted, oleks üsna täbar tunnistada, et mõned narratiivid sisaldavad jutustajat ja mõned mitte (samas: 133). Chatman tsiteerib Sarah Kozloffi selgesõnalist kokkuvõtet: „Because narrative films are narrative, someone must be narrating.“ (Kozloff 1988: 44 – tsit. Chatman 1990: 133) Chatman lisab, et kui just keegi ei jutusta, siis vähemalt miski (Chatman 1990: 133).

Nimelt ei pea filmijutustaja Chatmani sõnul sugugi olema isikuline inimolend (Chatman 1990: 127, 134), küll aga on ta agent (mis võib olla mitteinimene), ent mitte protsess, nagu väidab Bordwell (1985 : 51 – tsit. Chatman 1990: 126). Kinojutustaja pole samastatav kaadritaguse jutustajahäälega, mis on vaid üks tema võimalikest komponentidest. Filmid on alati esitatud (presented) – suuremas osas ja tihti ainult näidatud (shown), vahel osaliselt ka verbaalselt jutustatud (told) – ühe või mitme jutustaja poolt, ja üldist agenti, kes seda näitamist toimetab, nimetabki Chatman filmijutustajaks (cinematic narrator) (Chatman 1990: 134).

See jutustaja koosneb rikkalikust (nii visuaalsete kui ka auditiivsete) väljendusvahendite kogumist, mida Chatman on (mitteammendavalt) püüdnud kirjeldada järgmises (yours truly poolt kehvasti tõlgitud) diagrammis:

 

Nende ja paljude teiste vahendite jutustajaks kokkuliitmine on aga vaataja peas toimuvate semiootiliste protsesside tulemus (samas: 135). Enamasti töötavad kõik kinojutustaja komponendid ühise eesmärgi nimel, vahel võib aga implitsiitne autor nende vahele luua iroonilise lahknevuse, nt pealeloetud heli väidab ühte, pildid aga teist (samas: 135-136).

Tuge oma mitteinimesest jutustaja kontseptsioonile leiab Chatman ka Ann Banfieldi võrdlusest, kes kõrvutab kinotehnoloogiat teleskoobi ja mikroskoobiga – kõik kolm võimaldavad vaatleval subjektil näha paiku, kus ta ise ei viibi, isegi paiku, kus mitte kedagi ei ole – avaldavad, kuidas asjad näevad välja siis, kui nende juures kedagi ei viibi, nagu nt miljoneid aastaid tagasi plahvatanud täht kosmoses (Banfield 1987: 265 – tsit. Chatman 1990: 138) Selline mitteinimagent võib olla näiteks kaamera, nagu Hitchcocki filmis „Rear Window“, mille avakaadrid jätavad vaatajale mulje justkui omapäi liikuvast kaamerast (Chatman 1990: 138).

Ehkki kinojutustaja ei pruugi Chatmani arvates olla inimene ja ehkki tema „kokkupanemine“ toimub vaataja peas, ei tähenda see muidugi, et Chatman nõustuks Bordwelli väitega, et filmil puudub jutustaja ja filmijutustus on täielikult vaataja poolt toime pandud (samas: 124). Bordwelli teoorias on koht ainult jutustamise aktile/protsessile, mille põhjal vaataja narratiivi enda jaoks konstrueerib. Jutustus on Bordwelli jaoks dünaamiline protsess, mille käigus filmi süžee ja stiil vastastikku toimides suunavad ja juhivad vaatajat vihjete põhjal konstrueerima faabulat (1985 : 51 – tsit. Chatman 1990: 126). Chatman oletab, et Bordwell tõrjub jutustaja mõistet just seetõttu, et too seostub talle inimolendiga (Chatman 1990: 126), ja Bordwelli enda sõnul juhtub filmides harva, et meile jutustab midagi „inimolendit meenutav entiteet“ - seega on mõistlikum rääkida jutustamisest (narration), st vihjete komplektist loo konstrueerimiseks, mis vajaduse korral võib anda ka vihje, et vaataja peaks konstrueerima jutustaja. (Bordwell 1985: 61-62 – tsit Chatman 1990: 126).

Selline lähenemine eeldab küll sõnumi vastuvõtjat, aga mitte saatjat, mis vastab Bordwelli arvates narratoloogilisele habemenoaprintsiibile – mitte tekitada rohkem teoreetilisi üksusi kui vajalik. Ta ei näe vajadust pidada jutustamise põhiprotsessiks kommunikatsiooni, misjuures tuleks hiljem niikuinii tõdeda, et enamik filme „varjavad“ seda. (samas: 61-62) Chatman osutab seepeale, et jutustaja ei pea olema inimene ja (jättes tähelepanuta Bordwelli viimati toodud väite) osutab, et selle tunnistamine päästaks meid veidrast kujutlusest kommunikeerijata kommunikatsioonist või lausa loojata loomingust. Chatman näeb kindlalt vajadust mingi kontseptsiooni järele, mis vastaks kaadrite esitamise eelnevalt mõtestavale autoriteedile. Tema arvates vaataja mitte ei konstrueeri, vaid rekonstrueerib filminarratiivi (ja muu) filmis antud vihjete alusel, tehes seda viisil, mida Bordwell Chatmani sõnul imetlusväärselt kirjeldab, jättes ainult selgitamata nende vihjete endi olemisviisi filmis – sest vaataja neid ju siiski sinna ei pannud. (Chatman 1990: 127)

Bordwell omistab oma „jutustamisele“ selliseid omadusi või võimeid nagu teadmine (knowledge), eneseteadlikkus (self-consciousness) ja kommunikatiivsus (communicativeness). (Bordwell 1985: 57-61 – viidatud Chatman 1990: 128) Chatman aga arvab, et kui miski võib teada, esitada, ära tunda, suhelda, teadvustada ja olla usaldusväärne (või mitte), siis on see miski liiga aktiivne, et olla protsess – mille all mõistetakse tavaliselt kas iseenesest või kellegi poolt käivitatud juhtumist. Eelmainitud verbid tähistavad tegevusi, ja kui „jutustamine“ neid asju tõepoolest teeb, siis vääriks ta pigem nomina agentis lõppu '-ja' (-er), mitte objektistavat '-mine'-t (-tion), st oleks ikkagi 'jutustaja', mitte 'jutustamine'. (Chatman 127-128)

Kokkuvõttes leiab Chatman, et tema ja Bordwelli lahknevus ei seisnegi eriti muus kui '-mine' ja '-ja'

erinevuses. Lisaks aga veel selles, mida nad mõtlevad „teadmise“ all: Bordwell nimelt ei tunnista implitsiitse autori mõistet (Bordwell 1985: 62 – viidatud Chatman 1990: 128), Chatman aga leiab, et kogu teadmine pärineb just implitsiitselt autorilt – jutustaja edastab üksnes täpselt selle informatsiooni, millega implitsiitne autor teda varustab, ja kuidas jutustaja seda „teada“ sai, on Chatmani arvates „nonquestion“. Ainult implitsiitse autori kohta saab öelda, et ta „teab“, sest tema on kõik selle välja mõelnud. Iga lugemise või vaatamise puhul loob implitsiitne autor kogu narratiivi – nii loo kui diskursuse; kinojutustaja edastab seda, mida filmi implitsiitne autor tal edastada laseb. (Chatman 130)

Jutustaja ja implitsiitse autori mõistete koostoime on ka ainus, mis laseb seletada ebausaldusväärse jutustuse fenomeni, mis eksisteerib kinos samamoodi kui kirjanduseski, ehkki harvem. Kui kõnesoleva loo ainus allikas on jutustaja ja vaatajad jõuavad millegipärast järeldusele, et asjad ei ole tegelikult nii, nagu jutustaja neid esitab, siis selle ainus põhjus saab olla mingi teine, esmasem allikas või autoriteet – impitsiitne autor. Hitchcocki filmis „Stage Fright“ mitte ainult ei räägita, vaid ka näidatakse kõigepealt lugu, milles vaatajail esimest korda nähes pole mingit põhjust kahelda. Seda esitab nii verbaalselt kui visuaalsete vahenditega Johnny, kes valetab oma tegevuse kohta. Alles hiljem näitab konventsionaalne usaldusväärne kinojutustaja tõeliselt juhtunut ning vaataja teeb teise jutustuse usaldusväärsuse põhjal järelduse, et esimene oli ebausaldusväärne, mis pole mitte juhuslik, vaid kavandatud kommunikatsiooni tulemus. Kui rakendada Bordwelli teooriat, tuleks nentida, et nii tõese kui vale variandi lõi „jutustus“ - Chatman küsib selle peale, et kumb siis kahest võistlevast jutustusest, ja leiab, et sellise olukorra seletamiseks on vaja eeldada mõlemat jutustust kontrollivat laiemat tekstuaalset instantsi – implitsiitset autorit. Jutustaja on narratiivi edastav agent, ent mitte selle looja. (Chatman 1990: 131-132) Filminarratoloogias on vaja on nii narratiivi esitaja kui selle autori kontseptsiooni. (Chatman 1990: 133)

KIRJANDUS:

Banfield, Ann 1897. Describing the Unobserved: Events Grouped around an Empty Centre – Linguistics of Writing. Manchester: Manchester University Press. - viidatud Chatman 1990: 137-138

Bordwell, David 1985. Narration in the Fiction Film. Madison: University of Wisconsin Press – viidatud Chatman 1990

Chatman, Seymour 1990. Coming to Terms. The Rhetoric of Narrative in Fiction and Film. Ithaca and London: Cornell University Press

Kozloff, Sarah 1988. Invisible Storytellers: Voice-over in American Fiction Film. Berkeley: University of California Press – tsit. Chatman 1990: 133