FLSE.00.244 Linnasemiootika
Õppejõud: Tiit Remm
Tartu 2012
Võrdlus:
linnaruumi käsitlused uurimustes
Umberto Eco „Function and Sign: Semiotics of Architecture“
ja
Michel de Certeau „Igapäevased praktikad. I tegemiskunstid“
I
Eco
Umberto Eco leiab, et kuigi arhitektuuri eesmärk näib esmapilgul
olevat mitte kommunikeerimine, vaid funktsionaalsus, kogevad inimesed
arhitektuuri (laias mõttes: lisaks arhitektuurile kitsas mõttes ka
tööstusdisain ja linnaplaneerimine – Eco 1986: 57)
kommunikatsioonina. Arhitektuuriobjektid kommunikeerivad eelkõige
funktsiooni, mida nad täidavad – ka siis, kui neid hetkel ei
kasutata või isegi ei kasutata enam mitte kunagi: arhitektuurimärgi
kandja tähistab teatud kultuurikontekstis talle rakendatava koodi
põhjal (samas: 59-60). Arhitektuuriobjekt peab oma funktsiooni mitte
ainult võimaldama, vaid ka tähistama – piisavalt selgelt, et see
funktsioon oleks nii teostatav kui ka soovitav (samas: 63). See aga
ei saa kunagi toimuda ilma toetumata eeleksisteerivatele
kodifitseerimisprotsessidele – arhitekt ei saa funktsiooni
jaoks välja mõelda täiesti uut vormi või anda vanale vormile uut
funktsiooni seda traditsiooni (olemasolevaid koode) eirates või
eitades, vaid peab seda „progressiivselt muundama“, sest muidu
poleks kavandatav objekt enam tarbekunst, vaid kunst – arhitektuur
ei saa olla ebaselge tähendusega, mitmeti tõlgendatav (mis ei
tähenda, et ühel objektil ei võiks olla mitut erinevat selgelt
määratletud kasutusvõimalust). (samas: 63-64)
Arhitektuurimärgi denotatsioon on tema funktsioon, aga lisaks
sellele võivad sel olla ka konnotatsioonid – sümboolsed
tähendused, ideoloogilised, esteetilised või isikliku
idiosünkraasiaga seotud. Konnotatsioonid rajanevad denotatsioonil,
st on semiootilise protsessi poolest teisesed. See aga ei märgi
tähtsuse järjekorda, mõne objekti puhul võib „teisene“,
sümboolne tähendus olla tähtsam kui „esmane“, funktsionaalne
(Eco toob näite, et troon on üsna kehv vahend oma esmase
funktsiooni täitmiseks – seal pole kuigi mugav istuda; olulisem on
sümboolne tähendus, võimu ja kuninglikkuse konnotatsioon). Ka
sümboolsed tähendused on tegelikult funktsionaalsed, nt võimaldades
ja kinnitades teatud ühiskondlikke suhteid, näidates nende
heakskiitmist kasutajate poolt, kasutajate ühiskondlikku staatust,
otsust alluda teatud korrale jne. (samas: 65) Nii esmaste kui
teiseste tähenduste omistamine arhitektuurimärkidele, nende
lugemine on ajaloo jooksul muutuv, vastavalt parajasti kehtivatele
koodidele. (samas: 67)
Arhitektuurilised koodid, mida Eco välja toob, jagunevad kolmeks:
1) tehnilised koodid. Siia
kuuluvad sellised artikulatsioonid, mida kasutab inseneriteadus:
arhitektuurivorm jaotatakse mõisteteks nagu talad, põrandad, võlvid
jne. See pole veel kommunikatiivne, vaid strukturaalne loogika.
2) süntaktilised koodid.
Teatud ruumi- või ruumikooslustetüübid (labürint, erineva kujuga
põhiplaanid, tubade paigutus jne).
3) semantilised koodid.
Arhitektuurielementide ja nendevaheliste vahekordade suhe nende
denotatiivsete ja konnotatiivsete tähendustega. Koodid võib jagada
neljaks, vastavalt sellele, kas arhitektuuriobjektid nende kaudu:
a) denoteerivad oma esmaseid funktsioone (katus, trepp, aken...);
b) omavad konnotatiivseid teiseseid funktsioone (triumfikaar, gooti
võlv...);
c) konnoteerivad asustamise ideoloogiad, st mida vastavas ruumis teha
tuleb (söögituba, salong, puhketuba...);
d) tähistavad laiemalt mingit funktsionaalset ja sotsiaalset
ruumitüüpi (haigla, raudteejaam, kool, palee...). (samas: 74)
Eco osutab, et need koodid on kommunikatiivsete süsteemide hulgas
üpris piiratud valikuvõimalustega – nad on juba valmismõeldud
lahenduste kodifitseeringud, mis kannavad standardiseeritud teateid,
mitte ei paku võimalike suhete süsteemi, millest võiks genereerida
lõputult erinevaid sõnumeid. (samas)
Arhitekt ei saa planeeritavat objekti kavandada standardist nii
erinevaks, et selle tähendus poleks selgelt mõistetav; ta peab
pigem andma ühiskonnale seda, mida ühiskond ootab („kirikud on
sellised“), lubades heal
juhul väikeseid värskendavaid kõrvalekaldeid. Arhitektuurikoodides
puudub selline loominguline vabadus, mis on loomulikul keelel.
Kunstina on arhitektuur seega üsna vaene, sest kunsti eesmärk peaks
olema just pakkuda seda, mida publik veel oodata ei oska. (samas: 75)
Eelnevast järeldab Eco, et arhitektuuri võib nimetada
massikommunikatsiooniks. Seda näiteks järgmiste tunnuste poolest:
* „arhitektuuridiskursus“ püüab
mõjuda massidele. See
alustab üldtunnustatud eeldustelt ja ehitab neile tuntud või
varmalt omaksvõetavaid väiteid, kutsudes esile nõusoleku.
* see püüab psühholoogiliselt
veenda, „auku pähe rääkida“.
Inimest suunatakse õrnalt (vahel ei saa arugi, et tegu on
manipulatsiooniga) järgima arhitektuuris kätketud „instruktsioone“.
Funktsioone mitte üksnes ei tähistata, vaid ka ärgitatakse ja
suunatakse neid kasutama.
* seda võetakse vastu
tähelepanematult (nagu
telesaateid ja reklaami), mitte keskendunult ja huvitatult nagu
kunstiteoseid.
* arhitektuurilisi sõnumeid võib
väärkasutada, ilma
et sellest ise arugi saaks. Arhitektuurielemendi rakendamist
esialgselt mitte ettenähtud viisil ei vaadelda perversioonina.
* arhitektuur kõigub seega
sunduslikkuse ja
ükskõiksuse vahel:
ühelt poolt veenab see inimesi ruumis elama teatud kindlal viisil,
teisalt laseb end kasutada nii, nagu parajasti pähe tuleb.
* arhitektuur pole igapäevaelust eraldatud nagu „kõrged kunstid“,
vaid pigem selle tavaline osa nagu popmuusika ja valmisrõivad.
* arhitektuur on äri. Arhitekt peab vältimatult arvestama ka
majandusliku loogikaga. (samas: 76-78)
Lõpuks osutab Eco arhitektuuri vahekorrale teiste,
arhitektuuriväliste süsteemidega. Arhitektuuri vormil ja
funktsioonil on oma suhe ka antropoloogilisest süsteemist pärit
ootuste ja nõudmistega. (samas: 78-80) See suhe pole aga kumbagi
pidi determineeriv. Arhitektuur ei dikteeri täielikult elu ega allu
samas ka päris üleni ühiskondlikuile ootusile. Eco arvates peaks
arhitekt kavandamisel pidama silmas varieeruvaid esmaseid funktsioone
ja avatud teiseseid funktsioone. (samas: 83)
II
de Certeau
Arhitektuuri kirjeldamine
massikommunikatsioonina jätab mulje üsna passiivsest vastuvõtjast.
Massikommunikatsiooni vastuvõtmist tavatsetakse nimetada
tarbimiseks. Michel de Certeau püüab aga näidata, kuidas
kõikenägeva ja -dikteeriva võimu tihedas lahtristikus toimivad
„igapäevase loovuse“ praktikad, „mille kaudu kasutajad võtavad
taas omaks ruumi, mille tegelikult on kujundanud ühiskondlikud ja
kultuurilised tootmistehnikad“ (de Certeau 2005: 37-38),
„antidistsipliinide võrgustik[k]u“ (samas: 38), milles
pealesurutud kultuuri kasutatakse oma huvides, „meisterdades“
selle elementidest omaenda eesmärkidel. (samas: 37) „Asjaolu, et
mõni esitus (mille jutlustajad, õpetajad või vulgariseerijad
kuulutavad otsekui mingiks koodiks, mida tundmata keegi ei saa
ühiskonnas ega majanduses edu saavutada) olemas on ja ühiskonnas
käibib, ei näite iseenesest veel sugugi, millena
tarbijad seda vastu võtavad.“ (samas: 36) „Tarbimine“ on de
Certeau sõnul tegelikult lihtsalt „teine tootmine“:
„Ratsionaliseeritud
tootmisele, mis on ühtaegu ekspansionistlik ja tsentraliseeritud,
kärarikas ja vaatemänguline, vastandub teine
tootmine, mida nimetatakse „tarbimiseks“: see on kaval, hajutatud
ja sellisena kõikjale sisse imbunud; see on vaikne ja peaaegu
nähtamatu, sest ei anna endast märku oma toodete näol, vaid
avaldub valitseva majanduskorra tingimustes peale surutud toodete
kasutamise viisidena.“
(Certeau 2005: 36)
De Certeau mainib kaht võimalikku
vaatepunkti linnale: üks on panoraamne, linnulennuline, kõikenägev,
kõikejälgiv, distantseeritud – see saab aga võimalikuks „vaid
siis, kui unustada ja maha salata kõik linnaga seotud praktikad“
(samas: 151) – selline „Nägijast jumal .. tunneb ainult laipu“
(samas); teine aga seisneb „igapäevaste toimingute hämarates
põimingutes“ (samas), mis, ise lugeda seda suutmata, kirjutavad
seda linnateksti, mida Ikaros, kartograafid ja satelliidid ülevalt
vaatavad (samas: 152). Esimesest vaatepunktist nähtud ruum on
visuaalne, panoptiline, teoreetiliste konstruktsioonide
„geomeetriline“ või „geograafiline“ ruum, teisest
tunnetatakse aga „teist ruumilisust“ (samas) –
„antropoloogilist“, poeetilist ja müütilist ruumikogemust,
„elava linna läbipaistmatut ja pimedat liikuvust“ (samas):
„Nõnda poeb ülemaine,
metafoorne linn vargsi sisse plaanipäraselt rajatud ja loetava linna
selgesse teksti.“ (samas)
Utoopiline urbanistlik diskursus püüab toota puhast ruumi, milles
kehtiksid „ühehäälsed teadusstrateegiad“, mis peaksid vahetama
välja „kasutajate taktikad, mille abil viimased kasutavad kavalalt
ära „juhuseid“ ning taastavad sääraste sündmus-lõksude ja
nähtavusvigade abil kõikjal ajaloo läbinähtamatust.“ (samas:
153) Ent linnaelus tõuseb üha rohkem esile „see, mille
urbanistlik projekt linnast välja arvas. [...] Linna
ideologiseerivate diskursuste all vohavad väljaloetava
identiteedita, arusaadava toimeta, ratsionaalselt läbinähtamatute –
ja seega ka juhitamatute – jõudude kavalused ja kombinatsioonid.“
(samas: 154-155)
Üks olulisim säärane praktika on kõndimine – üks süsteemidest,
mis loovad linna, ilma omamata füüsilist asupaika. Iga samm on
kordumatu, oma puute- ja liikumistaju stiiliga. Kõndimine ei
lokaliseeru, aga loob ise ruumi. Seda on võimatu kuidagi salvestada
– kui ka kaardile üles tähendada kõndijate jäljed, siis
„osutavad need .. jooned üksnes juba möödunu puuduolule“
(samas: 157); kirjeldusest kaob „rändamise akt ise“ (samas),
„jälg asendab praktika“ (samas).
De Certeau võrdleb kõnniakti kõneaktiga ja leiab sel kolm
„lausuvat“ funktsiooni:
esiteks topograafilise
süsteemi omandamine
jalakäija poolt (niisamuti nagu kõneleja võtab omaks keele ja
kohaneb sellega); teiseks koha ruumiline realiseerimine
(niisamuti nagu kõneakt on keele heliline realisatsioon); ja lõpuks
eeldab see suhteid eri
positsioonide vahel, see tähendab, pragmaatilisi „kokkuleppeid“
liikumise vormis (niisamuti nagu verbaalne lausumine on
„allokutsioon“; „teise paigutamine enda vastu“ ning
kokkulepete sõlmimine vestluskaaslaste vahel). Niisiis näib, et
kõndimist võib kõigepealt määratleda kui lausumise ruumi.
(samas: 158)
Salliste lausumisoperatsioonide mitmekesisust pole võimalik
graafiliseks jäljeks taandada. (samas: 159)
De Certeau leiab, et kõndimises avaldub oma retoorika, marsruudi
suunamise kunst (nagu fraaside järjestamise kunst), mis kombineerib
omavahel erinevaid stiile ja kasutusi. Stiil toob sümboolsel
tasandil ilmsiks ühe inimese maailmasolemise viisi, tähistab üht
kordumatut eripära; kasutus aga on seotud normiga, määrates
kindlaks sotsiaalse fenomeni, mille kaudu kommunikatsioonisüsteem
tegelikkuses avaldub. Nende põimudes tekib kasutusstiil – olemise
ja tegutsemise viis. (samas: 160)
„Elutsemise retoorika“ mõiste
võimaldab leida retoorikas täheldatud troopide seast mudeleid ja
hüpoteese, mille abil analüüsida kohtade omaksvõtmise viise.
(samas) See eeldab, et ruumipraktikad, „kõndimise kujundid“
(samas: 161) vastavad ehitatud korra põhielementide
manipulatsioonidele ja on sarnaselt troopidele retooriaks
„kõrvalekalded urbanistliku süsteemi kindlaks määratud
„sõna-sõnalisest mõttest““ (samas). Kujuteldava „õige
tähenduse“ rollimängib siis „linnaplaneerijate ja arhitektide
geomeetriline ruum“ (samas).
Kõndimine pole panoptilisele ruumikorraldusele võõras, aga ka
mitte samavormiline. Ta kasutab seda, viib sinna „vargsi sisse
hulganisti omaenda osutusi ja tsitaate (sotsiaalseid mudeleid,
kultuurikasutusi, isiklikke koefitsente)“ (samas).
Kõndimisfiguurid, mis „asendavad tehnoloogilise süsteemi sidusa
ja ühtsustava, „seotud“ ja simultaanse ruumi läbipääsudega,
millel on müüdi struktuur“ (samas: 162), avaldub „žestide
puudes“ ja „žestide metsades“, mis panevad ruumi liikuma,
„kujundavad lava ümber, kuid neid ei saa kujutlusvõime abil ühte
kindlasse kohta fikseerida“; nad „väänavad, murendavad ja
moonutavad linna korda, olgu see iseeneses nii liikumatu kui tahes“
(samas: 163).
Kõndimine loob suhte koha
ja kohatuse vahel.
„See on lõputu puuduolemise ja oma koha otsimise protsess“
(samas: 164). Lõpuks on kogemus, mis tähistatakse märgiga, mis
peaks olema koht, aga on ainult nimi – Linn. (samas)
Ruumipraktikad mängivad ka pärisnimedega, sest need pakuvad varju
kõike läbivalgustava panoptilise pilgu eest, „loovad kohtades
mitte-koha, muudavad kohad üleminekukohtadeks“ (samas: 165). Nad
„rajavad funktsionalistlikus ja ajaloolises liiklemise korras
vargsi uusi marsruute“ (samas: 166), tühjendades nimesõnu
esialgsest tähendusest ja tehes neist vabad, hõivatavad ruumid.
(samas)
III
Eco + de Certeau
Eco keskendub ehk pigem „fabritseerija“ poolele (arhitekti
probleemid), Michel de Certeau vastuvõtja, „praktiseerija“
poolele, uurides, kuidas too massikultuuriga suhestub. Fabritseerija
ülesanne on luua panoptilist, korrapärast, üheplaanilist linna. De
Certeau näitab aga, kuidas „lihtinimeste“ nähtamatud praktikad,
mis distsiplinaarse pilgu alt märkamatult läbi lipsavad, seda
korda, üheplaanilisust ja kõikenägevust salamahti uuristavad ja
õõnestavad, kuni „ilmneb, et tähenduse ellipsid, kõrvalekalded
ja kaod on ehituskorra pealispinna kõikjal läbi torkinud ja
augustanud: ehituskord on sõeljas kord.“ (de Certeau: 169)
De
Certeau uurimissubjektid tegutsevad Eco osutatud
massikommunikatsiooni-arhitektuuri sunni ja ükskõiksuse vahel
kõikumise lõtkus, jättes pealtnäha mulje allumisest ja
passiivsusest, aga tehes pealesurutud tähenduskorrast, nagu
koloniseeritud indiaanlased (de Certeau: 36), enda jaoks tihti hoopis
midagi muud – mitte ainult neid eirates või moonutades, vaid neid
rakendades
enda valitud osutuste funktsioonis.
Eco kirjeldatud arhitektuuri
denotatsioon on olemas ka siis, kui keegi seda objekti ei kasuta,
põhimõtteliselt „iseeneses“. De Certeaul on inimene see, kes
realiseerib – loob – ruumi, teeb selle omaks; see ruum on
nähtamatu, seda ei saa paigale panna, ta ei püsi kivis, betoonis
või asfaltis, nagu vestluski: „vestluskaaslaste
positsioonide põimingud moodustavad individuaalse omanikuta suulise
kudumi, eikellelegi kuuluva suhtlusteose. Iga vestlus on ajutine ja
kollektiivne saavutus, mis sõltub sellest, kui hästi osatakse
manipuleerida „ühiste kohtadega“ ning mängida vältimatute
sündmustega, nõnda et need muutuksid „üleelatavaks“.“ (de
Certeau 2005: 47) Nagu keelesüsteem realiseerub kõneaktis, nii
realiseerub linnaarhitektuurisüsteem kõnniaktis – aga see
realiseerimine ühtlasi määndab ja painutab süsteemi, tekitades
troobilisi hälbeid sõna-sõnalistest tähendustest.
Eco kirjeldatud
ruumikonstrueerimise viisi eesmärk võib küll olla ühetähenduslik
denotatsioon ja võib-olla vabamad konnotatsioonid, aga de Certeau
osutab, et linna kasutajad on võimelised kommunikatsiooni
ühetähenduslikkust trotsides (ehk just vabamaks jäetud
konnotatsioonide kaudu ka denotatsiooni murendades) paljusust looma,
järelevalve „lahtritesse“ taandumata, luues ametliku ideoloogia
pealispinda purustades „plaanipäraselt rajatud linnas „metafoorse“
linna“ (de Certeau: 172)
KIRJANDUS:
Eco, Umberto 1986. Function and
Sign: Semiotics of Architecture. – The City and the Sign.
An introduction to urban semiotics.
Ed. M. Gottdiener, A. Ph. Lagopoulus. New York: Columbia Universiy
Press. pp. 55-86
de Certeau, Michel 2005. Igapäevased praktikad. I tegemiskunstid.
Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
No comments:
Post a Comment