Essee: Maastik kui tähistatav ja maastik kui tähistaja: unelusmaastikud

Maastikusemiootika

Tartu 2013

Vahel, kui usume end midagi uurivat, oleme tegelikult üksnes valla teatavale unelemisele.

Gaston Bachelard

Millisest geograafilisest piirkonnast võiksid pärineda noore Betti Alveri maastikud?

Sind ümbritsevad jäised tuuled,

ööst kerkib tühi mägiahel.

Sa aimad sügavust ja kuuled

metsloomi kaljuseinte vahel.

(Alver 1956: 37)

Püüd sellele küsimusele vastata on küllap sama viljatu kui (mitte vähesed) katsed leida jälgi Julien Soreli esimesest kuulist (ehkki näiteks apteek, kust Leopold Bloom sidruniseepi soetas, eksisteerinuvat Dublinis veel 1960-ndatelgi (Eco 2011: 94)). Alveri maastikud on vast nii ilmselgelt literatuursed, et tõrjuvad juba eos mõtteid seostamisest mingi konkreetse maa-alaga, aga mitte kõik teosed, kus riivamisi või kesksena kirjeldatakse mõnd maastikku, ei lõika oma sidet geograafilise reaalsusega nii järsult läbi. Michael Riffaterre võib imestada, et Théophile Gautier' ainsa kommenteeritud teostekogu toimetaja ei leidnud tsükli „España“ puhul muud lähenemist kui võrrelda erinevaid kirjeldusi Hispaania sierradest ja jõuda järeldusele, et Gautier' aruanne oli üpris täpne, kuigi näib olevat teinud sierrast veidike kõrbema kõrbe, kui see tegelikult on (Riffaterre 1980: 6-7), ent paistab, et konkreetse geograafilise viite puhul (Gautier'l on loomiskohaks on märgitud „silmatorkavalt eksootilise nimega küla“ – samas: 6) kaldub erudeerituimgi lugeja tihti otsima „õiget kohta“ ja selle leidnult sarnasusi-erinevusi. (Umberto Eco viitab imestunult, kuidas talle pea kolmkümmend aastat pärast „Roosi nime“ ilmumist kirjutas üks sakslane – kirja järgi ilmselgelt haritud, kirjandusmaailmaga tuttav inimene –, kes arvas end olevat leidnud romaani sissejuhatuses mainitud (puhtalt väljamõeldud) antikvariaadi Buenos Aireses koos Kircheri pealkirjata raamatuga (Eco 2011: 80)). Oma hüperrealistlikus äärmuses võib selline lähenemine tekste ja loodust võrreldes otsida ja leida isegi autori vigu ja mäluvääratusi, nagu Kati Lindströmi kirjeldatud jaapani klassikaline kirjanduskriitika (Lindström 2004: 69). Nii pole ehk kohatu tuletada meelde Gaston Bachelardi ruumipoeetilisi seisukohti:

Oma elavas talitluses rebib kujutlusvõime meid lahti ühtaegu nii minevikust kui reaalsusest. Ta avaneb tuleviku poole. REAALSUSE FUNKTSIOONILE – mida juhib minevikukogemus –, nagu seda defineerib akadeemiline psühholoogia, tuleb lisada IRREAALSUSE FUNKTSIOON, mis on sellega võrdselt positiivne [...]. Poeetilise kujutluse probleeme pisut lihtsustades võiks öelda, et hingel on võimatu saada psüühilist kasu luulest, kui ei sunnita koostööle inimpsüühe kaht funktsiooni: reaalsuse funktsiooni ja irreaalsuse funktsiooni. (Bachelard 1999: 29)

Käesolev essee püüab Bachelardi ja Riffaterre'i kujul vaadelda erinevat sorti maastikke eesti ilukirjanduses kui unelusmaastikke: kadunud maastikud, ideaalmaastikud, ideemaastikud või sisemaastikud, lõpuks ka realistlikud maastikud; panna sealjuures tähele, kuidas kirjeldus eemaldub „tõetruust“ representatsioonist, mimeetiliselt tähistatavast maastikust saab sümboolne tähistav maastik, „asjad pannakse teenima märkidena ja tekst kuulutab valitsejaks semioosi“ (vastandina mimeesisele – Riffaterre 1980: 6)?

Uurimistöö: Vertikaaltelg Betti Alveri luulekogus „Tolm ja tuli“

FLSE.00.128 Juri Lotman ja Tartu-Moskva koolkond

M.P.
Juhendaja Ülle Pärli
Tartu 2011

Sissejuhatus

Töö teemaks on ruumiliste kategooriate, täpsemalt vertikaaltelje uurimine Betti Alveri 1936. aastal ilmunud esikluulekogus „Tolm ja tuli“. Analüüsimeetod tugineb Juri Lotmani „Sõnakunsti teose kompositsiooni“ peatükkidele „Kunstilise ruumi probleem“ ja „Süžee“.
Kunstilise ruumi uurimise tähtsusele kirjanduses osutab Juri Lotman: „Huvi kunstilise ruumi probleemi vastu tuleneb kujutelmast, vastavalt millele kunstiteos on teatud viisil piiritletud ruum, mis oma lõplikkuses peegeldab lõpmatut objekti – teose suhtes välist maailma. [...]
Inimesele omane maailma visuaalse tajumise eriline iseloom, mille tõttu enamikul juhtudel on sõnamärkide denotaatideks mingid ruumilised, kujukad objektid, tingib sõnamudelite teatud eriomase tajumise. Ikooniline printsiip, kujukus, näitlikkus on täiel määral omane ka neile. [...]
Siit mõistete ruumilise modelleerimise võimalus, milledel omaette võttes puudub ruumiline iseloom. [...] Iseäranis oluline on see ruumimudelite omadus kunstis.“ (Lotman 1999: 87–89)
Töö põhiliseks uurimisobjektiks on Alveri kogu „Tolm ja tuli“, kuid et nimetet teos Karl Muru kinnitusel „võttis üles Betti Alveri luule iseloomulikud ainealad ja mitmed loomingut läbivad hoiakud“ (Muru 2001: 56), siis on sobivuse korral ehk õigustatud ka lisanäidete toomine poeemidest. Allikaks on 1956. aastal Stockholmis ilmunud Alveri luulekogu, mis sisaldab „Tolmu ja tule“ samal kujul ja samas järjestuses kui esitrükis.
Töö eesmärk on välja selgitada, kuidas organiseerivad ruumikategooriad Betti Alveri varasema luule maailmapilti. Käsitluse objektiks on „Tolm ja tuli“ kui terviktekst, mille üldised põhimõtted realiseeruvad eraldi alaosades, omaette luuletustes. Uurimus jaguneb kahte ossa: esimene käsitleb vertikaalse telje kasutamist tegelikkuse ruumilisel modelleerimisel, teine piiri ja selle ületamist ehk sündmuse teket Alveri tekstides. Töö püstitab hüpoteesi, et Alveri luules on olulisel kohal ruumiline vastandus „ülal – all“ , ent nende kasutamine modelleerimisel pole sugugi automaatselt ühene, vaid vahelduv ja mänglev, ning pidevalt on olulisel kohal piiride lõhkumise ja ületamise teema.