FLSE.00.232 Filmisemiootika
õppejõud: Katre Pärn
Tartu 2012
Referaat:
Seymour
Chatman, „The Cinematic Narrator“
Chatman
väidab oma raamatus „Coming to terms. The Rhetoric of Narrative
Fiction and Film“ muuhulgas, et kinos nagu kirjanduseski tuleks
eristada nii loo esitajat, jutustajat (kes on diskursuse osa) kui loo
ja ka diskursuse (sh jutustaja) väljamõtlejat, implitsiitset
autorit (mitte biograafilise autorina, vaid tekstist endast leitava
ülesehituspõhimõttena) (Chatman 1990: 133). Refereeritavas
peatükis asub Chatman nimelt kinojutustaja mõiste vajalikkust
tõestama. See väide paigutub laiemasse filminarratoloogilisse
arutelusse, mille käigus osa teoreetikutest on kahelnud jutustaja
mõiste vajalikkuses, sh David Bordwell, keda Chatman põhjalikult
refereerib ja kellega pikalt polemiseerib. Chatmani argumentatsioon
koosneb seega paljuski Bordwellile vastuväitmisest.
Nii
Bordwell kui ka Chatman ise jagavad vaadet, et jutustamine pole oma
põhialustelt meediumispetsiifiline (samas: 133). Film kui meedium ei
sobi küll kokku loomuliku keele keskse jutustamise ideega, neid ei
„jutustata“ üldiselt selle sõna tavalises tähenduses (samas:
124). Ent eitada jutustaja ja implitsiitse autori olemasolu kinos
tähendaks väita, et filminarratiivid on kuidagi olemuslikult
erinevad teistes meediumites väljendunud narratiividest. Et Bordwell
ja Chatman mõlemad seavad eesmärgiks uurida, kuidas filmis
meediaspetsiifiliselt avalduvad igasuguse narratiivi üldised
põhimõtted, oleks üsna täbar tunnistada, et mõned narratiivid
sisaldavad jutustajat ja mõned mitte (samas: 133). Chatman tsiteerib
Sarah Kozloffi selgesõnalist kokkuvõtet: „Because narrative
films are narrative, someone must be narrating.“ (Kozloff
1988: 44 – tsit. Chatman 1990: 133) Chatman lisab, et kui just
keegi ei jutusta, siis
vähemalt miski
(Chatman 1990: 133).
