Referaat: Jaan Undusk, „Maagiline müstiline keel“ (1., 2. ja 4. peatükk)

Keelesemiootika

Juhendaja Irina Avramets

Tartu 2012

Sissejuhatus

Referaat on koostatud Jaan Unduski „Maagilise müstilise keele“ esimese, teise ja neljanda peatüki põhjal, mis käsitlevad keelt, substantsiaalsust, keele substantsiaalsust ja substantsiaalsuseavaldusi või -püüdlusi luules. Tegu on üpris omanäolise ja sõltumatu filosoofiaga, mis ei uju tahtlikult ei pärivoolu ega vastuvoolu, vaid püüab igasugu kaasaegsetest voolamistest sõltumatult oma rada mööda uidata, lähtudes konkreetsest isiklikust otsingust.

Kas ja kuidas peaks seda semiootika ja lingvistikaga seostama? Substantsiaalsus on justkui strukturalismi põhimõtteline antitees. Undusk ise uurib esimeses peatükis põhjalikult oma suhet dekonstruktsiooniga, mis peaks esinema täieliku vastandina, osutub aga mingis mõttes lähedasemaks, kui kumbki osapool arvata söandas. Unduski teooria sõnavarasse tõlgituna omandab dekonstruktsioon tõepoolest uue kabalistliku müstika ilme, paistes oma eituses samamoodi substantsiaalsust igatsevat kui negatiivne teoloogia.

Lingvistika vaadet keelele kui märgisüsteemile riivab Undusk põgusalt teises peatükis, kus nendib, et argipäeva lamedas ruumis täidab lingvistilise rakendusfilosoofia lähenemine kenasti oma pragmaatilisi eesmärke, kuid sakraalsus, substantsiaalsuse kogemise raamistu, ilmneb sügavuses ja kõrguses. Unduski filosoofia tegeleb kontseptuaalsete ruumidega igapäevase keele-elu kohal, keele kui maailmas olemise viisiga, maailma olemise viisiga. Oma tunnetuslikul tasandil on mõlemad lähenemised kehtivad, ent eri tasandite vaheline tõlkimatus on küllap paratamatu.

Referaat: Richard Rorty, keele sattumuslikkus

FLSE.00.223 Tekstiteooriad

Juhendaja Ülle Pärli

Richard Rorty „Sattumuslikkus, iroonia, solidaarsus“:

Keele sattumuslikkus

M.P.

Tartu 2012

Sisukord

1. Keele sattumuslikkus

2. Richard Rorty ja hermeneutika

Kirjandus

1. Keele sattumuslikkus Richard Rorty „Sattumuslikkuses, iroonias ja solidaarsuses“

Valgustuslik teadusfilosoofia kinnitab, et teadus avastab tõde maailma kohta ning vastandab „kindla teadusliku fakti“ metafoorsusele ja subjektiivsusele. Umbes kakssada aastat tagasi hakkas Euroopa vaimuilmas aga juuri ajama ähmane idee, mille esimesi sõnastajaid olid Rorty sõnul Immanuel Kant ja Georg Wilhelm Friedrich Hegel: idee, et tõde pigem luuakse kui avastatakse. Nemadki aga hülgasid idee, et „tõde on väljaspool“ vaid poolenisti: mööndes, et teaduslik, empiiriline tõde on tehislik, konstrueeritud, jätsid nad „kõrgema“ tõe – tõelvaimu kohta, filosoofia pärusmaa – endiselt avastamise, mitte loomise tandriks. Rorty ideaalfilosoof („pigem poeedi kui füüsiku“ abimees – Rorty 1999: 30) aga hülgab täielikult arusaama, et millelgi üldse (vaimul, mateerial, minal, maailmal vms) on mingi sisemine loomus, mida väljendada: „Suurem osa reaalsusest on meie kirjelduste suhtes ükskõikne ja inimese mina on mõnd sõnavara kasutades loodud, mitte mõnes sõnavaras adekvaatselt või ebaadekvaatselt väljendatud“ (Rorty 1999: 28). Väidet, et tõde pole olemas meist väljaspool, ei tohi segi ajada väitega, et maailma pole meist väljaspool olemas: „Öelda, et maailm on olemas meist väljaspool, on tervemõistuslik tõdemus, et enamik asju ajas ja ruumis tulenevad põhjustest, mis enamasti pole inimeste vaimuseisundid. Öelda, et tõde pole olemas meist väljaspool, tähendab aga lihtsalt, et kui poleks olemas lauseid, poleks ka tõde, ning laused on inimkeele elemendid ja inimkeeled on inimese loodud.“ (ibid: 26)