Maastikusemiootika
Tartu 2013
Vahel,
kui usume end midagi uurivat, oleme tegelikult üksnes valla
teatavale unelemisele.
Gaston Bachelard
Millisest
geograafilisest piirkonnast võiksid pärineda noore Betti Alveri
maastikud?
Sind
ümbritsevad jäised tuuled,
ööst
kerkib tühi mägiahel.
Sa
aimad sügavust ja kuuled
metsloomi
kaljuseinte vahel.
(Alver
1956: 37)
Püüd sellele küsimusele
vastata on küllap sama viljatu kui (mitte vähesed) katsed leida
jälgi Julien Soreli esimesest kuulist (ehkki näiteks apteek, kust
Leopold Bloom sidruniseepi soetas, eksisteerinuvat Dublinis veel
1960-ndatelgi (Eco 2011: 94)). Alveri maastikud on vast nii
ilmselgelt literatuursed, et tõrjuvad juba eos mõtteid seostamisest
mingi konkreetse maa-alaga, aga mitte kõik teosed, kus riivamisi või
kesksena kirjeldatakse mõnd maastikku, ei lõika oma sidet
geograafilise reaalsusega nii järsult läbi. Michael Riffaterre võib
imestada, et Théophile Gautier' ainsa kommenteeritud teostekogu
toimetaja ei leidnud tsükli „España“
puhul muud lähenemist kui võrrelda erinevaid kirjeldusi Hispaania
sierradest ja jõuda järeldusele, et Gautier' aruanne oli üpris
täpne, kuigi näib olevat teinud sierrast veidike kõrbema
kõrbe, kui see tegelikult on (Riffaterre 1980: 6-7), ent paistab, et
konkreetse geograafilise viite puhul (Gautier'l on loomiskohaks on
märgitud „silmatorkavalt eksootilise nimega küla“ – samas: 6)
kaldub erudeerituimgi lugeja tihti otsima „õiget kohta“ ja selle
leidnult sarnasusi-erinevusi. (Umberto Eco viitab imestunult, kuidas
talle pea kolmkümmend aastat pärast „Roosi nime“ ilmumist
kirjutas üks sakslane – kirja järgi ilmselgelt haritud,
kirjandusmaailmaga tuttav inimene –, kes arvas end olevat leidnud
romaani sissejuhatuses mainitud (puhtalt väljamõeldud)
antikvariaadi Buenos Aireses koos Kircheri pealkirjata raamatuga (Eco
2011: 80)). Oma hüperrealistlikus äärmuses võib selline
lähenemine tekste ja loodust võrreldes otsida ja leida isegi autori
vigu ja mäluvääratusi, nagu Kati Lindströmi kirjeldatud jaapani
klassikaline kirjanduskriitika (Lindström 2004: 69). Nii
pole ehk kohatu tuletada meelde Gaston Bachelardi ruumipoeetilisi
seisukohti:
Oma elavas talitluses rebib
kujutlusvõime meid lahti ühtaegu nii minevikust kui reaalsusest. Ta
avaneb tuleviku poole. REAALSUSE FUNKTSIOONILE – mida juhib
minevikukogemus –, nagu seda defineerib akadeemiline psühholoogia,
tuleb lisada IRREAALSUSE FUNKTSIOON, mis on sellega võrdselt
positiivne [...]. Poeetilise kujutluse probleeme pisut lihtsustades
võiks öelda, et hingel on võimatu saada psüühilist kasu luulest,
kui ei sunnita koostööle inimpsüühe kaht funktsiooni: reaalsuse
funktsiooni ja irreaalsuse funktsiooni. (Bachelard 1999: 29)
Käesolev
essee püüab Bachelardi ja Riffaterre'i kujul vaadelda erinevat
sorti maastikke eesti ilukirjanduses kui unelusmaastikke: kadunud
maastikud, ideaalmaastikud, ideemaastikud või sisemaastikud, lõpuks
ka realistlikud maastikud; panna sealjuures tähele, kuidas kirjeldus
eemaldub „tõetruust“ representatsioonist, mimeetiliselt
tähistatavast maastikust saab sümboolne tähistav
maastik, „asjad pannakse teenima märkidena ja tekst kuulutab
valitsejaks semioosi“ (vastandina mimeesisele – Riffaterre 1980:
6)?
