Referaat: „Kahest kommunikatsioonimudelist kultuuri süsteemis“

FLSE.00.128 Juri Lotman ja Tartu-Moskva koolkond
M.P.
Tartu 2011

Kultuuri ja kommunikatsiooni vahel valitseb orgaaniline seos. Seega on kommunikatsiooniteooriast pärit mudeleid ja termineid võimalik üle kanda kultuurisfäärile. Selle ülekandmisega tekib aga ka probleeme, peamine neist see, et kultuurimehhanismis realiseerub kommunikatsioon minimaalselt kahe erineva ehitusega kanali kaudu.
Abstraktsema kultuurimudeli ehitamisel eristub aga kaks kommunikatsioonitüüpi, millest ainult üks on kirjeldatav Roman Jakobsoni klassikalise mudeli abil.
Teate edastamise võimalikke suundi on kaks:
MINA–TEMA (tüüpilisem juhtum) – MINA on edastamise subjekt, informatsiooni valdaja adressant; TEMA on objekt, adressaat. Eeldatakse, et enne kommunikatsiooniakti algust on edastatav teade „MINU“ jaoks tuttav, „TEMA“ jaoks aga tundmatu.
MINA–MINA – subjekt edastab teadet iseendale. See näib paradoksaalsena, sest subjekt peaks ju iseendale edastatavat teavet juba teadma, kuid see mängib kultuurisüsteemis olulist rolli.
MINA–MINA tavalisematel juhtudel täidab tekst mnemoonilist funktsiooni. Teine, vastuvõttev MINA võrdub funktsionaalselt kolmanda isikuga. Erinevus MINA–TEMA suhtlusest seisneb vaid selles, et informatsioon ei paigutu ümber ruumis, vaid ajas.
Kuid huvitavamad oin juhtumid, kus info edastamisega MINA-lt MINA-le ei kaasne ajalist katkestust ning see täidab mingit muud kultuurilist funktsiooni, mitte mnemoonilist.

Uurimistöö: Vertikaaltelg Betti Alveri luulekogus „Tolm ja tuli“

FLSE.00.128 Juri Lotman ja Tartu-Moskva koolkond

M.P.
Juhendaja Ülle Pärli
Tartu 2011

Sissejuhatus

Töö teemaks on ruumiliste kategooriate, täpsemalt vertikaaltelje uurimine Betti Alveri 1936. aastal ilmunud esikluulekogus „Tolm ja tuli“. Analüüsimeetod tugineb Juri Lotmani „Sõnakunsti teose kompositsiooni“ peatükkidele „Kunstilise ruumi probleem“ ja „Süžee“.
Kunstilise ruumi uurimise tähtsusele kirjanduses osutab Juri Lotman: „Huvi kunstilise ruumi probleemi vastu tuleneb kujutelmast, vastavalt millele kunstiteos on teatud viisil piiritletud ruum, mis oma lõplikkuses peegeldab lõpmatut objekti – teose suhtes välist maailma. [...]
Inimesele omane maailma visuaalse tajumise eriline iseloom, mille tõttu enamikul juhtudel on sõnamärkide denotaatideks mingid ruumilised, kujukad objektid, tingib sõnamudelite teatud eriomase tajumise. Ikooniline printsiip, kujukus, näitlikkus on täiel määral omane ka neile. [...]
Siit mõistete ruumilise modelleerimise võimalus, milledel omaette võttes puudub ruumiline iseloom. [...] Iseäranis oluline on see ruumimudelite omadus kunstis.“ (Lotman 1999: 87–89)
Töö põhiliseks uurimisobjektiks on Alveri kogu „Tolm ja tuli“, kuid et nimetet teos Karl Muru kinnitusel „võttis üles Betti Alveri luule iseloomulikud ainealad ja mitmed loomingut läbivad hoiakud“ (Muru 2001: 56), siis on sobivuse korral ehk õigustatud ka lisanäidete toomine poeemidest. Allikaks on 1956. aastal Stockholmis ilmunud Alveri luulekogu, mis sisaldab „Tolmu ja tule“ samal kujul ja samas järjestuses kui esitrükis.
Töö eesmärk on välja selgitada, kuidas organiseerivad ruumikategooriad Betti Alveri varasema luule maailmapilti. Käsitluse objektiks on „Tolm ja tuli“ kui terviktekst, mille üldised põhimõtted realiseeruvad eraldi alaosades, omaette luuletustes. Uurimus jaguneb kahte ossa: esimene käsitleb vertikaalse telje kasutamist tegelikkuse ruumilisel modelleerimisel, teine piiri ja selle ületamist ehk sündmuse teket Alveri tekstides. Töö püstitab hüpoteesi, et Alveri luules on olulisel kohal ruumiline vastandus „ülal – all“ , ent nende kasutamine modelleerimisel pole sugugi automaatselt ühene, vaid vahelduv ja mänglev, ning pidevalt on olulisel kohal piiride lõhkumise ja ületamise teema.