Showing posts with label Christian Metz. Show all posts
Showing posts with label Christian Metz. Show all posts

Essee (noh, filmianalüüs): Peep Puksi „Juhan Liivi lugu“: ajalooliselt ajatule, tekstilt koodile

(eksperiment: kui mitu korda saab ühest ja samast asjast kirjutada)





FLSE.00.232 Filmisemiootika
õppejõud: Katre Pärn
Tartu 2012


Juri Lotman kirjutab filmikeele elementide, ekraanikujutiste tähenduse kahetisest iseloomust:
Ühelt poolt taasloovad kujutised mingeid reaalse maailma esemeid. Nende esemete ja ekraanil olevate kujutiste vahel tekivad semantilised suhted. Esemed muutuvad ekraanil reprodutseeritavate kujutiste tähendusteks. Teisest küljest võivad kujutised ekraanil täituda mingite lisatähendustega, mis vahel näivad täiesti ootamatutena. Valgustus, montaaž, mäng plaanidega, kiiruse muutumine ja nii edasi võivad ekraanil olevatele objektidele anda sümbolistlikke, metafoorseid, metonüümilisi vm lisatähendusi.“ (Lotman 2004: 51-52)
Üheks kino põhiprobleemiks on olnud fotograafilise realismi taaga ületamine. Mõned eksperimentaalsed erandid välja arvatud, on kinopildil enamasti konkreetne osutus reaalses maailmas: kaadris pole „lill“, „koer“ või „inimene“, vaid „see lill“ (kindlat sorti ja värvi), „see koer“ (kindlat tõugu), „see inimene“; referentsiaalne, objektkeele tasand on üpriski vältimatu. „Ikoonilisel märgil on põhiline konkreetsus, abstraktsiooni näha ei ole võimalik.“ (Lotman 2004: 73) Ent „[n]ähtav maailm ei anta kinos edasi samaselt, vaid oma tähenduslikus suhestatuses, [...]. Nähtav inimene, nähtav ese on ainult siis kinokunsti element, kui ta on antud tähendusliku märgina.“ (Tõnjanov 1977: 5)
Käesoleva analüüsi eesmärk on uurida Peep Puksi ebakonventsionaalset õppefilmi Juhan Liivist (1975): millised on seal kasutatud võtted, mis „teevad eseme uueks“ (Tõnjanov 1977: 5)? Mil viisil suunatakse vaataja kujutatus nägema enamat kui konkreetset ikoonilist tähendust; kuidas tõustakse õppefilmide tavaliselt „sündis-elas-suri“-libretolt abstraktsele, ajatule tasandile? Sest hoolimata Liivi nimekaimu Viidingu tõdemusest, et „[i]gaviku ees on / iga kirjanik / ajakirjanik“*, on Hando Runnelil õigus öelda, et „ühe Alatskivi mehe Liiva Juhani aeg lõppes küll tema surmaga, Juhan Liivi loomingu aeg, luule aeg läheb aga „sealt edasi“. Elava luule aeg, „tema aeg“ kestab.“ (Runnel 1998: 476)