Keelesemiootika
Juhendaja Irina Avramets
Tartu 2012
Sissejuhatus
Referaat on koostatud Jaan Unduski „Maagilise müstilise keele“
esimese, teise ja neljanda peatüki põhjal, mis käsitlevad keelt,
substantsiaalsust, keele substantsiaalsust ja
substantsiaalsuseavaldusi või -püüdlusi luules. Tegu on üpris
omanäolise ja sõltumatu filosoofiaga, mis ei uju tahtlikult ei
pärivoolu ega vastuvoolu, vaid püüab igasugu kaasaegsetest
voolamistest sõltumatult oma rada mööda uidata, lähtudes
konkreetsest isiklikust otsingust.
Kas ja kuidas peaks seda semiootika ja lingvistikaga seostama?
Substantsiaalsus on justkui strukturalismi põhimõtteline antitees.
Undusk ise uurib esimeses peatükis põhjalikult oma suhet
dekonstruktsiooniga, mis peaks esinema täieliku vastandina, osutub
aga mingis mõttes lähedasemaks, kui kumbki osapool arvata söandas.
Unduski teooria sõnavarasse tõlgituna omandab dekonstruktsioon
tõepoolest uue kabalistliku müstika ilme, paistes oma eituses
samamoodi substantsiaalsust igatsevat kui negatiivne teoloogia.
Lingvistika vaadet keelele kui märgisüsteemile riivab Undusk
põgusalt teises peatükis, kus nendib, et argipäeva lamedas ruumis
täidab lingvistilise rakendusfilosoofia lähenemine kenasti oma
pragmaatilisi eesmärke, kuid sakraalsus, substantsiaalsuse kogemise
raamistu, ilmneb sügavuses ja kõrguses. Unduski filosoofia tegeleb
kontseptuaalsete ruumidega igapäevase keele-elu kohal, keele
kui maailmas olemise viisiga, maailma olemise viisiga. Oma
tunnetuslikul tasandil on mõlemad lähenemised kehtivad, ent eri
tasandite vaheline tõlkimatus on küllap paratamatu.
