Essee: Maastik kui tähistatav ja maastik kui tähistaja: unelusmaastikud

Maastikusemiootika

Tartu 2013

Vahel, kui usume end midagi uurivat, oleme tegelikult üksnes valla teatavale unelemisele.

Gaston Bachelard

Millisest geograafilisest piirkonnast võiksid pärineda noore Betti Alveri maastikud?

Sind ümbritsevad jäised tuuled,

ööst kerkib tühi mägiahel.

Sa aimad sügavust ja kuuled

metsloomi kaljuseinte vahel.

(Alver 1956: 37)

Püüd sellele küsimusele vastata on küllap sama viljatu kui (mitte vähesed) katsed leida jälgi Julien Soreli esimesest kuulist (ehkki näiteks apteek, kust Leopold Bloom sidruniseepi soetas, eksisteerinuvat Dublinis veel 1960-ndatelgi (Eco 2011: 94)). Alveri maastikud on vast nii ilmselgelt literatuursed, et tõrjuvad juba eos mõtteid seostamisest mingi konkreetse maa-alaga, aga mitte kõik teosed, kus riivamisi või kesksena kirjeldatakse mõnd maastikku, ei lõika oma sidet geograafilise reaalsusega nii järsult läbi. Michael Riffaterre võib imestada, et Théophile Gautier' ainsa kommenteeritud teostekogu toimetaja ei leidnud tsükli „España“ puhul muud lähenemist kui võrrelda erinevaid kirjeldusi Hispaania sierradest ja jõuda järeldusele, et Gautier' aruanne oli üpris täpne, kuigi näib olevat teinud sierrast veidike kõrbema kõrbe, kui see tegelikult on (Riffaterre 1980: 6-7), ent paistab, et konkreetse geograafilise viite puhul (Gautier'l on loomiskohaks on märgitud „silmatorkavalt eksootilise nimega küla“ – samas: 6) kaldub erudeerituimgi lugeja tihti otsima „õiget kohta“ ja selle leidnult sarnasusi-erinevusi. (Umberto Eco viitab imestunult, kuidas talle pea kolmkümmend aastat pärast „Roosi nime“ ilmumist kirjutas üks sakslane – kirja järgi ilmselgelt haritud, kirjandusmaailmaga tuttav inimene –, kes arvas end olevat leidnud romaani sissejuhatuses mainitud (puhtalt väljamõeldud) antikvariaadi Buenos Aireses koos Kircheri pealkirjata raamatuga (Eco 2011: 80)). Oma hüperrealistlikus äärmuses võib selline lähenemine tekste ja loodust võrreldes otsida ja leida isegi autori vigu ja mäluvääratusi, nagu Kati Lindströmi kirjeldatud jaapani klassikaline kirjanduskriitika (Lindström 2004: 69). Nii pole ehk kohatu tuletada meelde Gaston Bachelardi ruumipoeetilisi seisukohti:

Oma elavas talitluses rebib kujutlusvõime meid lahti ühtaegu nii minevikust kui reaalsusest. Ta avaneb tuleviku poole. REAALSUSE FUNKTSIOONILE – mida juhib minevikukogemus –, nagu seda defineerib akadeemiline psühholoogia, tuleb lisada IRREAALSUSE FUNKTSIOON, mis on sellega võrdselt positiivne [...]. Poeetilise kujutluse probleeme pisut lihtsustades võiks öelda, et hingel on võimatu saada psüühilist kasu luulest, kui ei sunnita koostööle inimpsüühe kaht funktsiooni: reaalsuse funktsiooni ja irreaalsuse funktsiooni. (Bachelard 1999: 29)

Käesolev essee püüab Bachelardi ja Riffaterre'i kujul vaadelda erinevat sorti maastikke eesti ilukirjanduses kui unelusmaastikke: kadunud maastikud, ideaalmaastikud, ideemaastikud või sisemaastikud, lõpuks ka realistlikud maastikud; panna sealjuures tähele, kuidas kirjeldus eemaldub „tõetruust“ representatsioonist, mimeetiliselt tähistatavast maastikust saab sümboolne tähistav maastik, „asjad pannakse teenima märkidena ja tekst kuulutab valitsejaks semioosi“ (vastandina mimeesisele – Riffaterre 1980: 6)?

Essee (noh, filmianalüüs): Peep Puksi „Juhan Liivi lugu“: ajalooliselt ajatule, tekstilt koodile

(eksperiment: kui mitu korda saab ühest ja samast asjast kirjutada)

FLSE.00.232 Filmisemiootika

õppejõud: Katre Pärn

Tartu 2012

Juri Lotman kirjutab filmikeele elementide, ekraanikujutiste tähenduse kahetisest iseloomust:

„Ühelt poolt taasloovad kujutised mingeid reaalse maailma esemeid. Nende esemete ja ekraanil olevate kujutiste vahel tekivad semantilised suhted. Esemed muutuvad ekraanil reprodutseeritavate kujutiste tähendusteks. Teisest küljest võivad kujutised ekraanil täituda mingite lisatähendustega, mis vahel näivad täiesti ootamatutena. Valgustus, montaaž, mäng plaanidega, kiiruse muutumine ja nii edasi võivad ekraanil olevatele objektidele anda sümbolistlikke, metafoorseid, metonüümilisi vm lisatähendusi.“ (Lotman 2004: 51-52)

Üheks kino põhiprobleemiks on olnud fotograafilise realismi taaga ületamine. Mõned eksperimentaalsed erandid välja arvatud, on kinopildil enamasti konkreetne osutus reaalses maailmas: kaadris pole „lill“, „koer“ või „inimene“, vaid „see lill“ (kindlat sorti ja värvi), „see koer“ (kindlat tõugu), „see inimene“; referentsiaalne, objektkeele tasand on üpriski vältimatu. „Ikoonilisel märgil on põhiline konkreetsus, abstraktsiooni näha ei ole võimalik.“ (Lotman 2004: 73) Ent „[n]ähtav maailm ei anta kinos edasi samaselt, vaid oma tähenduslikus suhestatuses, [...]. Nähtav inimene, nähtav ese on ainult siis kinokunsti element, kui ta on antud tähendusliku märgina.“ (Tõnjanov 1977: 5)

Käesoleva analüüsi eesmärk on uurida Peep Puksi ebakonventsionaalset õppefilmi Juhan Liivist (1975): millised on seal kasutatud võtted, mis „teevad eseme uueks“ (Tõnjanov 1977: 5)? Mil viisil suunatakse vaataja kujutatus nägema enamat kui konkreetset ikoonilist tähendust; kuidas tõustakse õppefilmide tavaliselt „sündis-elas-suri“-libretolt abstraktsele, ajatule tasandile? Sest hoolimata Liivi nimekaimu Viidingu tõdemusest, et „[i]gaviku ees on / iga kirjanik / ajakirjanik“^*, on Hando Runnelil õigus öelda, et „ühe Alatskivi mehe Liiva Juhani aeg lõppes küll tema surmaga, Juhan Liivi loomingu aeg, luule aeg läheb aga „sealt edasi“. Elava luule aeg, „tema aeg“ kestab.“ (Runnel 1998: 476) 

Essee: tõlkesemiootika analüüs "Juhan Liivi loost"

FLSE.00.022 Tõlkesemiootika ja tõlketeooria

õppejõud Silvi Salupere

mai 2012

Juhan Liivi kood:

Hando Runneli õppefilmikavandi „Juhan Liivi lugu“ tõlkesemiootiline analüüs

1975. aastal valmis režissöör Peep Puksi käe all haridusministeeriumi tellitud õppefilm Juhan Liivist. Sellele on stsenaariumi kirjutanud Hando Runnel (Runnel 1998).

Analüüs käsitleb Runneli stsenaariumi kui tõlget teatavale eesti kultuuris eksisteerivale kujutlusele Juhan Liivist, tema loomingule ja eluloole, ja püüab näidata, kuidas see metatekstina ühendub transmeedialisse võrgustikku, mis moodustab kultuuris mentaalse teksti pealkirjaga „Juhan Liiv“. Et film on raskesti (õigemini pea üldse mitte) kättesaadav, tuleb läheneda stsenaariumile, või pigem, nagu Runnel seda ise nimetab, filmi kavandile, sel kujul, nagu too on avaldatud Runneli raamatus „Jooksu pealt suudeldud“ Eesti Mõtteloo sarjas. Kavand ise osutub selle sõnast-pilti-teekonna vahepeatusena küllalt huvi- ja tänuväärseks uurimismaterjaliks.

Nagu kirjutab kokkuvõtlikult Maarja Saldre, moodustub transmeedialine tekst „ühtse mentaalse ja mitmekeelse terviku esitustest erinevates märgisüsteemides. Koosluse juures võib eristada [...] invariantset ühisosa, mis on püsiv läbi erinevate realisatsioonide ükskõik millises meediumis“ ja „variatiivseid, ehk eelkõige meediumist sõltuvaid aspekte.“ (Saldre 2010:162) Püüdes uurida seoseid, millesse Runneli metatekst Liivi prototekstiga astub, tasub Runneli filmikavandit tõlkena käsitledes vaadelda, millist aspekti Runnel peab Liivi puhul dominandiks. Jakobson defineerib dominanti kui kunstiteose fokuseerivat osist, mis juhib, määrab ja muundab teisi komponente ja tagab teose struktuuri ühtsuse. [„The dominant may be defined as the focusing component of a work of art: it rules, determines, and transforms the remaining components. It is the dominant which guarantees the integrity of the structure.“] (Jakobson 1981: 41) Sellest sõltub, millist tahku eesti kultuuris eksisteerivast Liivi luule mentaalsest tekstist Runneli metatekst esile tõstab – mis on seda huvitavam küsimus, et tegu on õppefilmiga, st teosega, mis peaks vähemalt taotluslikult (kuivõrd see tänapäeval enam praktiliselt vaatajateni jõuab, on iseasi) kujundama parasjagu kultuuristatava põlvkonna ettekujutust Liivist – st olema üks tähtsamaid nende metatekstide summast, mis “loob selle võimaliku maailma, milles toimub teksti lugemine (trükiteksti puhul) ja mäletamine.“ (Torop 2011: 78)

Film on kokku umbes kakskümmend minutit pikk, sellesse soovis tellija mahutada „ülevaate Juhan Liivi kodaniku- ja loojaisikust, tema tööst ja loomingust, tema elust ja n.-ö. „tema ajast“, st tõlke algtekstiks / prototekstiks peaks olema äärmiselt laiendatult mõistetud tekst pealkirjaga „Juhan Liiv“. Runnel nendib, et „kui me suruksime kahekümneminutilisse filmi kõik selle [Liivi eluloo, ajastu ja olustiku – M. P.] kokku, tiheneks meie filmi aine plahvatuslikuks ning filmi esimene demonstreerimine lõpeks katastroofiga, plahvatusega.“ (Runnel 1998: 475) Nii tingib juba mahupiirang ranged kunstilised valikud – luuletaja eluloo ja tema kaasaegse Eesti kõiksust pole võimalik haarata, seda enam, et „ühe Alatskivi mehe Liiva Juhani aeg lõppes küll tema surmaga, Juhan Liivi loomingu aeg, luule aeg läheb aga „sealt edasi“. Elava luule aeg, „tema aeg“ kestab.“ (samas, lk 476) Seetõttu paneb Runnel ette läheneda mitte väljast sissepoole, mitte „reprodutseerida Juhan Liivi eluaeg ja eluümbrus dokumentaalsete ja asiste atribuutide abil ning teha sel moel, välisest lähtudes, sissevaade Juhan Liivi luuleilma tema luulefenomeni mõistmiseks“, vaid „lähtuda Juhan Liivi luulest endast, katsuda jäljendada luuletaja maailmatunnetust seestpoolt väljapoole – tunnetuse omapära, luuletaja nägemisviisi, stiili, motiivistikku silmas pidades, sõnaga, loova isiksuse seda struktuuri, mida võime välja selitada tema luule stiilist ja struktuurist; katsuda kujutada üht väljavaadet maailmale ühest inimhingest, isiksuse ainulikust vaatepunktist.“ (samas, lk 476) 

Essee: Kõiksuse Looja abjektsioonipööritus. Kristevaga Vonnegutist.

FLSE.00.221 Semiootika koolkonnad

M.P.

Tartu 2012

modus lectionis: künism

„Kui ta on mind katsunud,

leiab ta mu olevat puhta kui kuld.

Hiiob“

Nii algab raamat, mille kaanele on joonistatud urruauk: