Referaat: linnaruumist Ecol ja de Certeaul.

FLSE.00.244 Linnasemiootika 
Õppejõud: Tiit Remm
Tartu 2012

Võrdlus:

linnaruumi käsitlused uurimustes

Umberto Eco „Function and Sign: Semiotics of Architecture“

ja

Michel de Certeau „Igapäevased praktikad. I tegemiskunstid“

I

Eco

Umberto Eco leiab, et kuigi arhitektuuri eesmärk näib esmapilgul olevat mitte kommunikeerimine, vaid funktsionaalsus, kogevad inimesed arhitektuuri (laias mõttes: lisaks arhitektuurile kitsas mõttes ka tööstusdisain ja linnaplaneerimine – Eco 1986: 57) kommunikatsioonina. Arhitektuuriobjektid kommunikeerivad eelkõige funktsiooni, mida nad täidavad – ka siis, kui neid hetkel ei kasutata või isegi ei kasutata enam mitte kunagi: arhitektuurimärgi kandja tähistab teatud kultuurikontekstis talle rakendatava koodi põhjal (samas: 59-60). Arhitektuuriobjekt peab oma funktsiooni mitte ainult võimaldama, vaid ka tähistama – piisavalt selgelt, et see funktsioon oleks nii teostatav kui ka soovitav (samas: 63). See aga ei saa kunagi toimuda ilma toetumata eeleksisteerivatele kodifitseerimisprotsessidele – arhitekt ei saa funktsiooni jaoks välja mõelda täiesti uut vormi või anda vanale vormile uut funktsiooni seda traditsiooni (olemasolevaid koode) eirates või eitades, vaid peab seda „progressiivselt muundama“, sest muidu poleks kavandatav objekt enam tarbekunst, vaid kunst – arhitektuur ei saa olla ebaselge tähendusega, mitmeti tõlgendatav (mis ei tähenda, et ühel objektil ei võiks olla mitut erinevat selgelt määratletud kasutusvõimalust). (samas: 63-64)