Showing posts with label Umberto Eco. Show all posts
Showing posts with label Umberto Eco. Show all posts

Essee: Maastik kui tähistatav ja maastik kui tähistaja: unelusmaastikud

Maastikusemiootika
Tartu 2013

Vahel, kui usume end midagi uurivat, oleme tegelikult üksnes valla teatavale unelemisele.
Gaston Bachelard

Millisest geograafilisest piirkonnast võiksid pärineda noore Betti Alveri maastikud?
Sind ümbritsevad jäised tuuled,
ööst kerkib tühi mägiahel.
Sa aimad sügavust ja kuuled
metsloomi kaljuseinte vahel.
(Alver 1956: 37)
Püüd sellele küsimusele vastata on küllap sama viljatu kui (mitte vähesed) katsed leida jälgi Julien Soreli esimesest kuulist (ehkki näiteks apteek, kust Leopold Bloom sidruniseepi soetas, eksisteerinuvat Dublinis veel 1960-ndatelgi (Eco 2011: 94)). Alveri maastikud on vast nii ilmselgelt literatuursed, et tõrjuvad juba eos mõtteid seostamisest mingi konkreetse maa-alaga, aga mitte kõik teosed, kus riivamisi või kesksena kirjeldatakse mõnd maastikku, ei lõika oma sidet geograafilise reaalsusega nii järsult läbi. Michael Riffaterre võib imestada, et Théophile Gautier' ainsa kommenteeritud teostekogu toimetaja ei leidnud tsükli „España“ puhul muud lähenemist kui võrrelda erinevaid kirjeldusi Hispaania sierradest ja jõuda järeldusele, et Gautier' aruanne oli üpris täpne, kuigi näib olevat teinud sierrast veidike kõrbema kõrbe, kui see tegelikult on (Riffaterre 1980: 6-7), ent paistab, et konkreetse geograafilise viite puhul (Gautier'l on loomiskohaks on märgitud „silmatorkavalt eksootilise nimega küla“ – samas: 6) kaldub erudeerituimgi lugeja tihti otsima „õiget kohta“ ja selle leidnult sarnasusi-erinevusi. (Umberto Eco viitab imestunult, kuidas talle pea kolmkümmend aastat pärast „Roosi nime“ ilmumist kirjutas üks sakslane – kirja järgi ilmselgelt haritud, kirjandusmaailmaga tuttav inimene –, kes arvas end olevat leidnud romaani sissejuhatuses mainitud (puhtalt väljamõeldud) antikvariaadi Buenos Aireses koos Kircheri pealkirjata raamatuga (Eco 2011: 80)). Oma hüperrealistlikus äärmuses võib selline lähenemine tekste ja loodust võrreldes otsida ja leida isegi autori vigu ja mäluvääratusi, nagu Kati Lindströmi kirjeldatud jaapani klassikaline kirjanduskriitika (Lindström 2004: 69). Nii pole ehk kohatu tuletada meelde Gaston Bachelardi ruumipoeetilisi seisukohti:
Oma elavas talitluses rebib kujutlusvõime meid lahti ühtaegu nii minevikust kui reaalsusest. Ta avaneb tuleviku poole. REAALSUSE FUNKTSIOONILE – mida juhib minevikukogemus –, nagu seda defineerib akadeemiline psühholoogia, tuleb lisada IRREAALSUSE FUNKTSIOON, mis on sellega võrdselt positiivne [...]. Poeetilise kujutluse probleeme pisut lihtsustades võiks öelda, et hingel on võimatu saada psüühilist kasu luulest, kui ei sunnita koostööle inimpsüühe kaht funktsiooni: reaalsuse funktsiooni ja irreaalsuse funktsiooni. (Bachelard 1999: 29)

Käesolev essee püüab Bachelardi ja Riffaterre'i kujul vaadelda erinevat sorti maastikke eesti ilukirjanduses kui unelusmaastikke: kadunud maastikud, ideaalmaastikud, ideemaastikud või sisemaastikud, lõpuks ka realistlikud maastikud; panna sealjuures tähele, kuidas kirjeldus eemaldub „tõetruust“ representatsioonist, mimeetiliselt tähistatavast maastikust saab sümboolne tähistav maastik, „asjad pannakse teenima märkidena ja tekst kuulutab valitsejaks semioosi“ (vastandina mimeesisele – Riffaterre 1980: 6)?

Referaat: linnaruumist Ecol ja de Certeaul.


FLSE.00.244 Linnasemiootika 
Õppejõud: Tiit Remm
Tartu 2012

Võrdlus:
linnaruumi käsitlused uurimustes

Umberto Eco „Function and Sign: Semiotics of Architecture“
ja
Michel de Certeau „Igapäevased praktikad. I tegemiskunstid“


I
Eco
Umberto Eco leiab, et kuigi arhitektuuri eesmärk näib esmapilgul olevat mitte kommunikeerimine, vaid funktsionaalsus, kogevad inimesed arhitektuuri (laias mõttes: lisaks arhitektuurile kitsas mõttes ka tööstusdisain ja linnaplaneerimine – Eco 1986: 57) kommunikatsioonina. Arhitektuuriobjektid kommunikeerivad eelkõige funktsiooni, mida nad täidavad – ka siis, kui neid hetkel ei kasutata või isegi ei kasutata enam mitte kunagi: arhitektuurimärgi kandja tähistab teatud kultuurikontekstis talle rakendatava koodi põhjal (samas: 59-60). Arhitektuuriobjekt peab oma funktsiooni mitte ainult võimaldama, vaid ka tähistama – piisavalt selgelt, et see funktsioon oleks nii teostatav kui ka soovitav (samas: 63). See aga ei saa kunagi toimuda ilma toetumata eeleksisteerivatele kodifitseerimisprotsessidele – arhitekt ei saa funktsiooni jaoks välja mõelda täiesti uut vormi või anda vanale vormile uut funktsiooni seda traditsiooni (olemasolevaid koode) eirates või eitades, vaid peab seda „progressiivselt muundama“, sest muidu poleks kavandatav objekt enam tarbekunst, vaid kunst – arhitektuur ei saa olla ebaselge tähendusega, mitmeti tõlgendatav (mis ei tähenda, et ühel objektil ei võiks olla mitut erinevat selgelt määratletud kasutusvõimalust). (samas: 63-64)