Referaat: Jaan Undusk, „Maagiline müstiline keel“ (1., 2. ja 4. peatükk)

Keelesemiootika

Juhendaja Irina Avramets

Tartu 2012

Sissejuhatus

Referaat on koostatud Jaan Unduski „Maagilise müstilise keele“ esimese, teise ja neljanda peatüki põhjal, mis käsitlevad keelt, substantsiaalsust, keele substantsiaalsust ja substantsiaalsuseavaldusi või -püüdlusi luules. Tegu on üpris omanäolise ja sõltumatu filosoofiaga, mis ei uju tahtlikult ei pärivoolu ega vastuvoolu, vaid püüab igasugu kaasaegsetest voolamistest sõltumatult oma rada mööda uidata, lähtudes konkreetsest isiklikust otsingust.

Kas ja kuidas peaks seda semiootika ja lingvistikaga seostama? Substantsiaalsus on justkui strukturalismi põhimõtteline antitees. Undusk ise uurib esimeses peatükis põhjalikult oma suhet dekonstruktsiooniga, mis peaks esinema täieliku vastandina, osutub aga mingis mõttes lähedasemaks, kui kumbki osapool arvata söandas. Unduski teooria sõnavarasse tõlgituna omandab dekonstruktsioon tõepoolest uue kabalistliku müstika ilme, paistes oma eituses samamoodi substantsiaalsust igatsevat kui negatiivne teoloogia.

Lingvistika vaadet keelele kui märgisüsteemile riivab Undusk põgusalt teises peatükis, kus nendib, et argipäeva lamedas ruumis täidab lingvistilise rakendusfilosoofia lähenemine kenasti oma pragmaatilisi eesmärke, kuid sakraalsus, substantsiaalsuse kogemise raamistu, ilmneb sügavuses ja kõrguses. Unduski filosoofia tegeleb kontseptuaalsete ruumidega igapäevase keele-elu kohal, keele kui maailmas olemise viisiga, maailma olemise viisiga. Oma tunnetuslikul tasandil on mõlemad lähenemised kehtivad, ent eri tasandite vaheline tõlkimatus on küllap paratamatu.

Referaat: linnaruumist Ecol ja de Certeaul.

FLSE.00.244 Linnasemiootika 
Õppejõud: Tiit Remm
Tartu 2012

Võrdlus:

linnaruumi käsitlused uurimustes

Umberto Eco „Function and Sign: Semiotics of Architecture“

ja

Michel de Certeau „Igapäevased praktikad. I tegemiskunstid“

I

Eco

Umberto Eco leiab, et kuigi arhitektuuri eesmärk näib esmapilgul olevat mitte kommunikeerimine, vaid funktsionaalsus, kogevad inimesed arhitektuuri (laias mõttes: lisaks arhitektuurile kitsas mõttes ka tööstusdisain ja linnaplaneerimine – Eco 1986: 57) kommunikatsioonina. Arhitektuuriobjektid kommunikeerivad eelkõige funktsiooni, mida nad täidavad – ka siis, kui neid hetkel ei kasutata või isegi ei kasutata enam mitte kunagi: arhitektuurimärgi kandja tähistab teatud kultuurikontekstis talle rakendatava koodi põhjal (samas: 59-60). Arhitektuuriobjekt peab oma funktsiooni mitte ainult võimaldama, vaid ka tähistama – piisavalt selgelt, et see funktsioon oleks nii teostatav kui ka soovitav (samas: 63). See aga ei saa kunagi toimuda ilma toetumata eeleksisteerivatele kodifitseerimisprotsessidele – arhitekt ei saa funktsiooni jaoks välja mõelda täiesti uut vormi või anda vanale vormile uut funktsiooni seda traditsiooni (olemasolevaid koode) eirates või eitades, vaid peab seda „progressiivselt muundama“, sest muidu poleks kavandatav objekt enam tarbekunst, vaid kunst – arhitektuur ei saa olla ebaselge tähendusega, mitmeti tõlgendatav (mis ei tähenda, et ühel objektil ei võiks olla mitut erinevat selgelt määratletud kasutusvõimalust). (samas: 63-64)

Referaat: Chatman, filmijutustaja

FLSE.00.232 Filmisemiootika 

õppejõud: Katre Pärn

Tartu 2012

Referaat:

Seymour Chatman, „The Cinematic Narrator“

Chatman väidab oma raamatus „Coming to terms. The Rhetoric of Narrative Fiction and Film“ muuhulgas, et kinos nagu kirjanduseski tuleks eristada nii loo esitajat, jutustajat (kes on diskursuse osa) kui loo ja ka diskursuse (sh jutustaja) väljamõtlejat, implitsiitset autorit (mitte biograafilise autorina, vaid tekstist endast leitava ülesehituspõhimõttena) (Chatman 1990: 133). Refereeritavas peatükis asub Chatman nimelt kinojutustaja mõiste vajalikkust tõestama. See väide paigutub laiemasse filminarratoloogilisse arutelusse, mille käigus osa teoreetikutest on kahelnud jutustaja mõiste vajalikkuses, sh David Bordwell, keda Chatman põhjalikult refereerib ja kellega pikalt polemiseerib. Chatmani argumentatsioon koosneb seega paljuski Bordwellile vastuväitmisest.

Nii Bordwell kui ka Chatman ise jagavad vaadet, et jutustamine pole oma põhialustelt meediumispetsiifiline (samas: 133). Film kui meedium ei sobi küll kokku loomuliku keele keskse jutustamise ideega, neid ei „jutustata“ üldiselt selle sõna tavalises tähenduses (samas: 124). Ent eitada jutustaja ja implitsiitse autori olemasolu kinos tähendaks väita, et filminarratiivid on kuidagi olemuslikult erinevad teistes meediumites väljendunud narratiividest. Et Bordwell ja Chatman mõlemad seavad eesmärgiks uurida, kuidas filmis meediaspetsiifiliselt avalduvad igasuguse narratiivi üldised põhimõtted, oleks üsna täbar tunnistada, et mõned narratiivid sisaldavad jutustajat ja mõned mitte (samas: 133). Chatman tsiteerib Sarah Kozloffi selgesõnalist kokkuvõtet: „Because narrative films are narrative, someone must be narrating.“ (Kozloff 1988: 44 – tsit. Chatman 1990: 133) Chatman lisab, et kui just keegi ei jutusta, siis vähemalt miski (Chatman 1990: 133).

Referaat: Richard Rorty, keele sattumuslikkus

FLSE.00.223 Tekstiteooriad

Juhendaja Ülle Pärli

Richard Rorty „Sattumuslikkus, iroonia, solidaarsus“:

Keele sattumuslikkus

M.P.

Tartu 2012

Sisukord

1. Keele sattumuslikkus

2. Richard Rorty ja hermeneutika

Kirjandus

1. Keele sattumuslikkus Richard Rorty „Sattumuslikkuses, iroonias ja solidaarsuses“

Valgustuslik teadusfilosoofia kinnitab, et teadus avastab tõde maailma kohta ning vastandab „kindla teadusliku fakti“ metafoorsusele ja subjektiivsusele. Umbes kakssada aastat tagasi hakkas Euroopa vaimuilmas aga juuri ajama ähmane idee, mille esimesi sõnastajaid olid Rorty sõnul Immanuel Kant ja Georg Wilhelm Friedrich Hegel: idee, et tõde pigem luuakse kui avastatakse. Nemadki aga hülgasid idee, et „tõde on väljaspool“ vaid poolenisti: mööndes, et teaduslik, empiiriline tõde on tehislik, konstrueeritud, jätsid nad „kõrgema“ tõe – tõelvaimu kohta, filosoofia pärusmaa – endiselt avastamise, mitte loomise tandriks. Rorty ideaalfilosoof („pigem poeedi kui füüsiku“ abimees – Rorty 1999: 30) aga hülgab täielikult arusaama, et millelgi üldse (vaimul, mateerial, minal, maailmal vms) on mingi sisemine loomus, mida väljendada: „Suurem osa reaalsusest on meie kirjelduste suhtes ükskõikne ja inimese mina on mõnd sõnavara kasutades loodud, mitte mõnes sõnavaras adekvaatselt või ebaadekvaatselt väljendatud“ (Rorty 1999: 28). Väidet, et tõde pole olemas meist väljaspool, ei tohi segi ajada väitega, et maailma pole meist väljaspool olemas: „Öelda, et maailm on olemas meist väljaspool, on tervemõistuslik tõdemus, et enamik asju ajas ja ruumis tulenevad põhjustest, mis enamasti pole inimeste vaimuseisundid. Öelda, et tõde pole olemas meist väljaspool, tähendab aga lihtsalt, et kui poleks olemas lauseid, poleks ka tõde, ning laused on inimkeele elemendid ja inimkeeled on inimese loodud.“ (ibid: 26)

Keskkooli referaat: Keha ja vaimu probleem

[NB: viitamissüsteem ei kannata kriitikat, aga ma ei hakka seda enam muutma ka. Põhiliseks väärtuseks on küllap toredad tsitaadid (vt Berkeley).]

Vanalinna Hariduskolleegium

M.P. XII reaal

Juhendaja: Toomas Abiline

Tallinn 2009

Sisukord:

Sissejuhatus

1. Varasemad teooriad

2. Dualism

2.1. Dualistlik interaktsionism

2.2. Okasionalism

2.3.Ettemääratud harmoonia teooria

2.4. Epifenomenalism

3. Monistlikud teooriad

3.1. Materialism (füsikalism)

3.2. Idealism ehk immaterialism

3.3. Biheiviorism

3.4. Analüütiline biheiviorism

3.5. Funktsionalism

3.6. Identsusteooria

3.7. Neutraalne monism

Kokkuvõte

Kasutatud kirjandus

Referaat: „Kahest kommunikatsioonimudelist kultuuri süsteemis“

FLSE.00.128 Juri Lotman ja Tartu-Moskva koolkond
M.P.
Tartu 2011

Kultuuri ja kommunikatsiooni vahel valitseb orgaaniline seos. Seega on kommunikatsiooniteooriast pärit mudeleid ja termineid võimalik üle kanda kultuurisfäärile. Selle ülekandmisega tekib aga ka probleeme, peamine neist see, et kultuurimehhanismis realiseerub kommunikatsioon minimaalselt kahe erineva ehitusega kanali kaudu.
Abstraktsema kultuurimudeli ehitamisel eristub aga kaks kommunikatsioonitüüpi, millest ainult üks on kirjeldatav Roman Jakobsoni klassikalise mudeli abil.
Teate edastamise võimalikke suundi on kaks:
MINA–TEMA (tüüpilisem juhtum) – MINA on edastamise subjekt, informatsiooni valdaja adressant; TEMA on objekt, adressaat. Eeldatakse, et enne kommunikatsiooniakti algust on edastatav teade „MINU“ jaoks tuttav, „TEMA“ jaoks aga tundmatu.
MINA–MINA – subjekt edastab teadet iseendale. See näib paradoksaalsena, sest subjekt peaks ju iseendale edastatavat teavet juba teadma, kuid see mängib kultuurisüsteemis olulist rolli.
MINA–MINA tavalisematel juhtudel täidab tekst mnemoonilist funktsiooni. Teine, vastuvõttev MINA võrdub funktsionaalselt kolmanda isikuga. Erinevus MINA–TEMA suhtlusest seisneb vaid selles, et informatsioon ei paigutu ümber ruumis, vaid ajas.
Kuid huvitavamad oin juhtumid, kus info edastamisega MINA-lt MINA-le ei kaasne ajalist katkestust ning see täidab mingit muud kultuurilist funktsiooni, mitte mnemoonilist.