FLSE.00.022
Tõlkesemiootika ja tõlketeooria
õppejõud Silvi Salupere
mai
2012
Juhan
Liivi kood:
Hando
Runneli õppefilmikavandi „Juhan Liivi lugu“ tõlkesemiootiline
analüüs
1975.
aastal valmis režissöör Peep Puksi käe all haridusministeeriumi
tellitud õppefilm Juhan Liivist. Sellele on stsenaariumi kirjutanud
Hando Runnel (Runnel 1998).
Analüüs käsitleb Runneli
stsenaariumi kui tõlget teatavale eesti kultuuris eksisteerivale
kujutlusele Juhan Liivist, tema loomingule ja eluloole, ja püüab
näidata, kuidas see metatekstina ühendub transmeedialisse
võrgustikku, mis moodustab kultuuris mentaalse teksti pealkirjaga
„Juhan Liiv“. Et film on raskesti (õigemini pea üldse mitte)
kättesaadav, tuleb läheneda stsenaariumile, või pigem, nagu Runnel
seda ise nimetab, filmi kavandile, sel kujul, nagu too on avaldatud
Runneli raamatus „Jooksu pealt suudeldud“ Eesti Mõtteloo sarjas.
Kavand ise osutub selle sõnast-pilti-teekonna vahepeatusena küllalt
huvi- ja tänuväärseks uurimismaterjaliks.
Nagu
kirjutab kokkuvõtlikult Maarja Saldre, moodustub transmeedialine
tekst „ühtse mentaalse ja mitmekeelse terviku esitustest
erinevates märgisüsteemides. Koosluse juures võib eristada [...]
invariantset ühisosa, mis on püsiv läbi erinevate realisatsioonide
ükskõik millises meediumis“ ja „variatiivseid, ehk eelkõige
meediumist sõltuvaid aspekte.“ (Saldre 2010:162) Püüdes uurida
seoseid, millesse Runneli metatekst Liivi prototekstiga astub, tasub
Runneli filmikavandit tõlkena käsitledes vaadelda, millist aspekti
Runnel peab Liivi puhul dominandiks. Jakobson defineerib dominanti
kui kunstiteose fokuseerivat osist, mis juhib, määrab ja muundab
teisi komponente ja tagab teose struktuuri ühtsuse. [„The
dominant may be defined as the focusing component of a work of art:
it rules, determines, and transforms the remaining components. It is
the dominant which guarantees the integrity of the structure.“]
(Jakobson 1981: 41) Sellest sõltub, millist tahku eesti kultuuris
eksisteerivast Liivi luule mentaalsest tekstist Runneli metatekst
esile tõstab – mis on seda huvitavam küsimus, et tegu on
õppefilmiga, st teosega, mis peaks vähemalt taotluslikult
(kuivõrd
see tänapäeval enam praktiliselt vaatajateni jõuab, on iseasi)
kujundama parasjagu kultuuristatava põlvkonna ettekujutust Liivist –
st olema üks tähtsamaid nende metatekstide summast, mis “loob
selle võimaliku maailma, milles toimub teksti lugemine
(trükiteksti puhul) ja mäletamine.“ (Torop 2011: 78)
Film
on kokku umbes kakskümmend minutit pikk, sellesse soovis tellija
mahutada „ülevaate Juhan Liivi kodaniku- ja loojaisikust, tema
tööst ja loomingust, tema elust ja n.-ö. „tema ajast“, st
tõlke algtekstiks / prototekstiks peaks olema äärmiselt
laiendatult mõistetud tekst pealkirjaga „Juhan Liiv“. Runnel
nendib, et „kui me suruksime kahekümneminutilisse filmi kõik
selle [Liivi eluloo, ajastu ja olustiku – M. P.] kokku, tiheneks
meie filmi aine plahvatuslikuks ning filmi esimene demonstreerimine
lõpeks katastroofiga, plahvatusega.“ (Runnel 1998: 475) Nii tingib
juba mahupiirang ranged kunstilised valikud – luuletaja eluloo ja
tema kaasaegse Eesti kõiksust pole võimalik haarata, seda enam, et
„ühe Alatskivi mehe Liiva Juhani aeg lõppes küll tema surmaga,
Juhan Liivi loomingu aeg, luule aeg läheb aga „sealt edasi“.
Elava luule aeg, „tema aeg“ kestab.“ (samas, lk 476) Seetõttu
paneb Runnel ette läheneda mitte väljast sissepoole, mitte
„reprodutseerida Juhan Liivi eluaeg ja eluümbrus dokumentaalsete
ja asiste atribuutide abil ning teha sel moel, välisest lähtudes,
sissevaade
Juhan Liivi luuleilma tema luulefenomeni mõistmiseks“, vaid
„lähtuda Juhan Liivi luulest endast, katsuda jäljendada luuletaja
maailmatunnetust seestpoolt väljapoole – tunnetuse omapära,
luuletaja nägemisviisi, stiili, motiivistikku silmas pidades,
sõnaga, loova isiksuse seda struktuuri, mida võime välja selitada
tema luule stiilist ja struktuurist; katsuda kujutada üht
väljavaadet
maailmale ühest inimhingest, isiksuse ainulikust vaatepunktist.“
(samas, lk 476)
