Essee (noh, filmianalüüs): Peep Puksi „Juhan Liivi lugu“: ajalooliselt ajatule, tekstilt koodile

(eksperiment: kui mitu korda saab ühest ja samast asjast kirjutada)

FLSE.00.232 Filmisemiootika

õppejõud: Katre Pärn

Tartu 2012

Juri Lotman kirjutab filmikeele elementide, ekraanikujutiste tähenduse kahetisest iseloomust:

„Ühelt poolt taasloovad kujutised mingeid reaalse maailma esemeid. Nende esemete ja ekraanil olevate kujutiste vahel tekivad semantilised suhted. Esemed muutuvad ekraanil reprodutseeritavate kujutiste tähendusteks. Teisest küljest võivad kujutised ekraanil täituda mingite lisatähendustega, mis vahel näivad täiesti ootamatutena. Valgustus, montaaž, mäng plaanidega, kiiruse muutumine ja nii edasi võivad ekraanil olevatele objektidele anda sümbolistlikke, metafoorseid, metonüümilisi vm lisatähendusi.“ (Lotman 2004: 51-52)

Üheks kino põhiprobleemiks on olnud fotograafilise realismi taaga ületamine. Mõned eksperimentaalsed erandid välja arvatud, on kinopildil enamasti konkreetne osutus reaalses maailmas: kaadris pole „lill“, „koer“ või „inimene“, vaid „see lill“ (kindlat sorti ja värvi), „see koer“ (kindlat tõugu), „see inimene“; referentsiaalne, objektkeele tasand on üpriski vältimatu. „Ikoonilisel märgil on põhiline konkreetsus, abstraktsiooni näha ei ole võimalik.“ (Lotman 2004: 73) Ent „[n]ähtav maailm ei anta kinos edasi samaselt, vaid oma tähenduslikus suhestatuses, [...]. Nähtav inimene, nähtav ese on ainult siis kinokunsti element, kui ta on antud tähendusliku märgina.“ (Tõnjanov 1977: 5)

Käesoleva analüüsi eesmärk on uurida Peep Puksi ebakonventsionaalset õppefilmi Juhan Liivist (1975): millised on seal kasutatud võtted, mis „teevad eseme uueks“ (Tõnjanov 1977: 5)? Mil viisil suunatakse vaataja kujutatus nägema enamat kui konkreetset ikoonilist tähendust; kuidas tõustakse õppefilmide tavaliselt „sündis-elas-suri“-libretolt abstraktsele, ajatule tasandile? Sest hoolimata Liivi nimekaimu Viidingu tõdemusest, et „[i]gaviku ees on / iga kirjanik / ajakirjanik“^*, on Hando Runnelil õigus öelda, et „ühe Alatskivi mehe Liiva Juhani aeg lõppes küll tema surmaga, Juhan Liivi loomingu aeg, luule aeg läheb aga „sealt edasi“. Elava luule aeg, „tema aeg“ kestab.“ (Runnel 1998: 476) 

Essee: tõlkesemiootika analüüs "Juhan Liivi loost"

FLSE.00.022 Tõlkesemiootika ja tõlketeooria

õppejõud Silvi Salupere

mai 2012

Juhan Liivi kood:

Hando Runneli õppefilmikavandi „Juhan Liivi lugu“ tõlkesemiootiline analüüs

1975. aastal valmis režissöör Peep Puksi käe all haridusministeeriumi tellitud õppefilm Juhan Liivist. Sellele on stsenaariumi kirjutanud Hando Runnel (Runnel 1998).

Analüüs käsitleb Runneli stsenaariumi kui tõlget teatavale eesti kultuuris eksisteerivale kujutlusele Juhan Liivist, tema loomingule ja eluloole, ja püüab näidata, kuidas see metatekstina ühendub transmeedialisse võrgustikku, mis moodustab kultuuris mentaalse teksti pealkirjaga „Juhan Liiv“. Et film on raskesti (õigemini pea üldse mitte) kättesaadav, tuleb läheneda stsenaariumile, või pigem, nagu Runnel seda ise nimetab, filmi kavandile, sel kujul, nagu too on avaldatud Runneli raamatus „Jooksu pealt suudeldud“ Eesti Mõtteloo sarjas. Kavand ise osutub selle sõnast-pilti-teekonna vahepeatusena küllalt huvi- ja tänuväärseks uurimismaterjaliks.

Nagu kirjutab kokkuvõtlikult Maarja Saldre, moodustub transmeedialine tekst „ühtse mentaalse ja mitmekeelse terviku esitustest erinevates märgisüsteemides. Koosluse juures võib eristada [...] invariantset ühisosa, mis on püsiv läbi erinevate realisatsioonide ükskõik millises meediumis“ ja „variatiivseid, ehk eelkõige meediumist sõltuvaid aspekte.“ (Saldre 2010:162) Püüdes uurida seoseid, millesse Runneli metatekst Liivi prototekstiga astub, tasub Runneli filmikavandit tõlkena käsitledes vaadelda, millist aspekti Runnel peab Liivi puhul dominandiks. Jakobson defineerib dominanti kui kunstiteose fokuseerivat osist, mis juhib, määrab ja muundab teisi komponente ja tagab teose struktuuri ühtsuse. [„The dominant may be defined as the focusing component of a work of art: it rules, determines, and transforms the remaining components. It is the dominant which guarantees the integrity of the structure.“] (Jakobson 1981: 41) Sellest sõltub, millist tahku eesti kultuuris eksisteerivast Liivi luule mentaalsest tekstist Runneli metatekst esile tõstab – mis on seda huvitavam küsimus, et tegu on õppefilmiga, st teosega, mis peaks vähemalt taotluslikult (kuivõrd see tänapäeval enam praktiliselt vaatajateni jõuab, on iseasi) kujundama parasjagu kultuuristatava põlvkonna ettekujutust Liivist – st olema üks tähtsamaid nende metatekstide summast, mis “loob selle võimaliku maailma, milles toimub teksti lugemine (trükiteksti puhul) ja mäletamine.“ (Torop 2011: 78)

Film on kokku umbes kakskümmend minutit pikk, sellesse soovis tellija mahutada „ülevaate Juhan Liivi kodaniku- ja loojaisikust, tema tööst ja loomingust, tema elust ja n.-ö. „tema ajast“, st tõlke algtekstiks / prototekstiks peaks olema äärmiselt laiendatult mõistetud tekst pealkirjaga „Juhan Liiv“. Runnel nendib, et „kui me suruksime kahekümneminutilisse filmi kõik selle [Liivi eluloo, ajastu ja olustiku – M. P.] kokku, tiheneks meie filmi aine plahvatuslikuks ning filmi esimene demonstreerimine lõpeks katastroofiga, plahvatusega.“ (Runnel 1998: 475) Nii tingib juba mahupiirang ranged kunstilised valikud – luuletaja eluloo ja tema kaasaegse Eesti kõiksust pole võimalik haarata, seda enam, et „ühe Alatskivi mehe Liiva Juhani aeg lõppes küll tema surmaga, Juhan Liivi loomingu aeg, luule aeg läheb aga „sealt edasi“. Elava luule aeg, „tema aeg“ kestab.“ (samas, lk 476) Seetõttu paneb Runnel ette läheneda mitte väljast sissepoole, mitte „reprodutseerida Juhan Liivi eluaeg ja eluümbrus dokumentaalsete ja asiste atribuutide abil ning teha sel moel, välisest lähtudes, sissevaade Juhan Liivi luuleilma tema luulefenomeni mõistmiseks“, vaid „lähtuda Juhan Liivi luulest endast, katsuda jäljendada luuletaja maailmatunnetust seestpoolt väljapoole – tunnetuse omapära, luuletaja nägemisviisi, stiili, motiivistikku silmas pidades, sõnaga, loova isiksuse seda struktuuri, mida võime välja selitada tema luule stiilist ja struktuurist; katsuda kujutada üht väljavaadet maailmale ühest inimhingest, isiksuse ainulikust vaatepunktist.“ (samas, lk 476) 

Referaat: „Kahest kommunikatsioonimudelist kultuuri süsteemis“

FLSE.00.128 Juri Lotman ja Tartu-Moskva koolkond
M.P.
Tartu 2011

Kultuuri ja kommunikatsiooni vahel valitseb orgaaniline seos. Seega on kommunikatsiooniteooriast pärit mudeleid ja termineid võimalik üle kanda kultuurisfäärile. Selle ülekandmisega tekib aga ka probleeme, peamine neist see, et kultuurimehhanismis realiseerub kommunikatsioon minimaalselt kahe erineva ehitusega kanali kaudu.
Abstraktsema kultuurimudeli ehitamisel eristub aga kaks kommunikatsioonitüüpi, millest ainult üks on kirjeldatav Roman Jakobsoni klassikalise mudeli abil.
Teate edastamise võimalikke suundi on kaks:
MINA–TEMA (tüüpilisem juhtum) – MINA on edastamise subjekt, informatsiooni valdaja adressant; TEMA on objekt, adressaat. Eeldatakse, et enne kommunikatsiooniakti algust on edastatav teade „MINU“ jaoks tuttav, „TEMA“ jaoks aga tundmatu.
MINA–MINA – subjekt edastab teadet iseendale. See näib paradoksaalsena, sest subjekt peaks ju iseendale edastatavat teavet juba teadma, kuid see mängib kultuurisüsteemis olulist rolli.
MINA–MINA tavalisematel juhtudel täidab tekst mnemoonilist funktsiooni. Teine, vastuvõttev MINA võrdub funktsionaalselt kolmanda isikuga. Erinevus MINA–TEMA suhtlusest seisneb vaid selles, et informatsioon ei paigutu ümber ruumis, vaid ajas.
Kuid huvitavamad oin juhtumid, kus info edastamisega MINA-lt MINA-le ei kaasne ajalist katkestust ning see täidab mingit muud kultuurilist funktsiooni, mitte mnemoonilist.

Uurimistöö: Vertikaaltelg Betti Alveri luulekogus „Tolm ja tuli“

FLSE.00.128 Juri Lotman ja Tartu-Moskva koolkond

M.P.
Juhendaja Ülle Pärli
Tartu 2011

Sissejuhatus

Töö teemaks on ruumiliste kategooriate, täpsemalt vertikaaltelje uurimine Betti Alveri 1936. aastal ilmunud esikluulekogus „Tolm ja tuli“. Analüüsimeetod tugineb Juri Lotmani „Sõnakunsti teose kompositsiooni“ peatükkidele „Kunstilise ruumi probleem“ ja „Süžee“.
Kunstilise ruumi uurimise tähtsusele kirjanduses osutab Juri Lotman: „Huvi kunstilise ruumi probleemi vastu tuleneb kujutelmast, vastavalt millele kunstiteos on teatud viisil piiritletud ruum, mis oma lõplikkuses peegeldab lõpmatut objekti – teose suhtes välist maailma. [...]
Inimesele omane maailma visuaalse tajumise eriline iseloom, mille tõttu enamikul juhtudel on sõnamärkide denotaatideks mingid ruumilised, kujukad objektid, tingib sõnamudelite teatud eriomase tajumise. Ikooniline printsiip, kujukus, näitlikkus on täiel määral omane ka neile. [...]
Siit mõistete ruumilise modelleerimise võimalus, milledel omaette võttes puudub ruumiline iseloom. [...] Iseäranis oluline on see ruumimudelite omadus kunstis.“ (Lotman 1999: 87–89)
Töö põhiliseks uurimisobjektiks on Alveri kogu „Tolm ja tuli“, kuid et nimetet teos Karl Muru kinnitusel „võttis üles Betti Alveri luule iseloomulikud ainealad ja mitmed loomingut läbivad hoiakud“ (Muru 2001: 56), siis on sobivuse korral ehk õigustatud ka lisanäidete toomine poeemidest. Allikaks on 1956. aastal Stockholmis ilmunud Alveri luulekogu, mis sisaldab „Tolmu ja tule“ samal kujul ja samas järjestuses kui esitrükis.
Töö eesmärk on välja selgitada, kuidas organiseerivad ruumikategooriad Betti Alveri varasema luule maailmapilti. Käsitluse objektiks on „Tolm ja tuli“ kui terviktekst, mille üldised põhimõtted realiseeruvad eraldi alaosades, omaette luuletustes. Uurimus jaguneb kahte ossa: esimene käsitleb vertikaalse telje kasutamist tegelikkuse ruumilisel modelleerimisel, teine piiri ja selle ületamist ehk sündmuse teket Alveri tekstides. Töö püstitab hüpoteesi, et Alveri luules on olulisel kohal ruumiline vastandus „ülal – all“ , ent nende kasutamine modelleerimisel pole sugugi automaatselt ühene, vaid vahelduv ja mänglev, ning pidevalt on olulisel kohal piiride lõhkumise ja ületamise teema.